Maria Kapajeva eelmine isikunäitus „Neist ilma jäädes saab minust tervik“ (kuraator Šelda Puķīte) avati 2025. aasta oktoobris Kogo galeriis. Tolle näituse kohta kirjutas Sirbis Sveta Grigorjeva: „Ilus inimene! Keegi, kes ei püüa meeldida: see lühike soeng, verine reis, varvasteni nirisev veri, need kortsud silme all, see lõtvus, mida ei pinguldata naeratuseks või põselohkudeks või musisuuks.“¹ Vahel kannab lõtvus erutavat sõnumit, vahel jätab see kogeja aga kuivale.

See Tallinna kunstimaailm, millega mina kontaktis olen, on valdavalt feministlik. Feministliku vundamendiga näitusi või teoseid leiab lihtsalt, see tundub olevat sel aastatuhandel tegutsevate naiskunstnike puhul normiks saanud. Vahel kogen, kuidas see must-have-lähte­punkt (loogiline, põhjendatud, hea eesmärgiga) kunstikogemust aga lamendab. Feministlikust osutusest ei pruugi piisata, et teost mõjusaks teha, tundub, et vajan ja tahan enamat – sammu kaugemale, veidramatesse kohtadesse. Naudin näiteks loomingulisi suhestumisakte feministliku kaanoniga, kriitilist mängu feministlike normide ja klišeedega, ühesõnaga, mingit metatasandi noogutust.

Kapajeva isikunäitus Lasnamäe paviljonis on veel paar nädalat lahti. Ta on käsitlenud rahvuslikku identiteeti, juuri, perekonda. Tegemist on teemadega, mis eriti feminismi kolmanda laine mõjuga kunstis pikalt esiplaanil olnud (kolmas ongi ju ideaalis ka postkolonialistlik laine). Kõigis näituse teostes on lähtutud praktikast, milles antakse poliitilisele mõttele vorm isiklike lugude ja kujundite kaudu. Kapajeva siinne looming ei ole suunatud ainult minusugustele feministlikele nohikutele, vaid näib kogema kutsuvat laiemat avalikkust – äkki tuleneb sellest suunitlusest seesama n-ö lõtvus, mida näitusel käies täheldasin?

Lõtvus? Või poeetilisus? Näitus algab ja lõppeb viljapuu kujundiga. Läbikäik algab videoga Kapajeva vennast ühte viljatut ploomipuud maha saagimas. Mootorsae heli saadab mind kogu ülejäänud näituse vaatamise ajal. Jalutuskäiku liigendavad pehmed väikeformaadis harilikujoonistused erinevatest õunapuudest. Kapajeva tundub puud nägevat ajalugu kandva organismina, minevikust tulevikku tegeva olendina, kellele (vahel põhjusega, vahel põhjuseta) külge tikutakse, oksi maha saetakse. Narva-taguse küla mällu sööbinud õunapuust, mida ta lapse ja noorena korduvalt oli joonistanud, on saanud kadunud maailma igatsuse sümbol, mida pliiatsiga ikka ja jälle taasluua, olgugi et vaadeldav puu muutub. Mõte sellest, kuidas Maria teatud kompulsiivsusega õunapuu aina ja aina paberile kinni püüab, imponeerib mulle, kuid näitusel ei kuhjunud nende mõju: nende vahele on jäetud nii palju ruumi, et eelmine jõuab juba mälust taanduda. Joonistustest ei tekkinud rütmi, kordus ei saanud tööle hakata.

Poeetiline võte, mis näitusel seevastu väga teravalt mõjub, on kõrvutamine, võrdlus. Ägedad on nii ta kahekanalilised videoteosed kui ka „Minu keha piirjooned“, kus slaidid teineteise otsa seatud. Viimase jaoks kuvab üks slaidiprojektor ekraanile kaardilõike Narva-lähedaste piirkondadega, teine selle kohale Maria keha MRT-skaneeringuid. Ümarad vormid ja heledad plekid moodustavad lahedaid ja autoriteetseid mustreid. Visuaalide tumedad toonid, numbrid ja sõnad kaartidel ning slaidi­projektorite klõpsud annavad justkui kinnitust, et tegu on tõsise asjaga, Tõega. Subjektiivsusvaba tsooni visuaalne keel mõjub melanhoolselt, rääkides peale­sunnitud distantsist oma keha või kohaga.

Samuti nautisin väga 2022. aasta teost „Sunnitud mälu“, kus on võetud ette Narva tankimonumendi eemaldamise päev. Vasakpoolsel ekraanil näeb Kapajeva videopäevikut: kunstnik ärkab kodus, sööb hommikust, treenib häält ja soojendab üles keha. Parempoolsel ekraanil näeme videot peredest ja inimestest tankimonumendi juurde lilli viimas, seal küünlaid põlema panemas, selle ees perepilte tegemas. Kui teose jaoks trennis käinud hääl üles saab soojendatud, karjub Maria tanki suunas, möirgab teravalt selle haiglase vägivallamasina peale viisil, mis teeb tema kurgule haiget, tühjendab keha mõne sekundiga jõust. Ja kui kunstnik lõpuks vaikib, vajub minu pilk tema traagikat täis näkku kui sohu; nurgast saabub sündmuspaika helesinise T-särgi ja lühkaritega hallipäine mees, kes jääb segaduses seda pineva energiaga laetud stseeni piiluma. Vahest oli tal plaan enne tanki äraviimist ise üks pilt klõpsata või sinna mõni punane nelk poetada. Kapajeva mõjub kõrvutuse tulemusel võimsa, pühendunud, ligitõmbavalt ekstreemsena.

Ka villatekist teos „Vanaema tekk“ on oma dualistlikus lihtsustuses nauditav. Teki esipoolele on tikitud see, mis vanaemast meelde on jäänud, ning tagapoolele mustade paeltele see, mida kunstnik tahaks mäletada. Meelde on jäänud lõhnad, maitsed, kehalised kogemused („Siberi seedrikäbisid temalt saabunud pakkides“), vajaka jäi taaga põhjendustest, lugudest, mõista aitamisest („kuidas ta tuli toime sellega, et mehe pere teda kunagi omaks ei võtnud“). Tekk ripub laest musti paelu pidi, kõneldes mulle pimedast sillast teispoolsusega, ülendades teost. Millest kõneleb aga see, et Kapajeva nimekirjas jääb asjadest, mida ta tahaks mäletada, peale rusuv pool? Ehk annab see nimekiri kunstnikule võimaluse jutustada külastajale burjaatidest ja Nõukogude võimu nende vastu korraldatud genotsiidist? 2017. aasta „Plekktrummis“ ütles Kapajeva Hellermale: „Tingimused on kujunenud niimoodi, et kuhu ma ka ei läheks, kus ma ka ei elaks, olen ma igal pool muulane.“² Kui Kapajeva oleks puu, siis ütleb teos, et üks ta juurepundar on Mongooliast põhja pool asuvas Burjaatias. Aga vanaema ei saa talle enam vastata, tema ja meie jääme nende soovidega üksi, kuigi, ehk ärgitab see pidama neid vestlusi omaenda pererahvaga enne, kui on liiga hilja.

Näituse mõtteline keskpaik mässib vaataja heledasse kookonisse, mille sees kumab kahekanaliline video­installatsioon. Hiiglaslikud ekraanid: ühel pool Narva jõe Eesti-poolne, teisel Vene-poolne kallas (tundsin, et teadsin, kumb on kumb, ehkki kuskil seda infot ei olnud). Parvlaev sõidab jõe peal aeglaselt, ekraane täidab jõe vesi, pilliroog ja männid, vahepeal näeme garaažiridu, paari kalameest, sidetorne. Aeg-ajalt on kuulda poeetilisi fraase vene, inglise ja eesti keeles: „ma olen seotud iga vetikaga selles jões“ või „ma mõistan iga kala“. Kuna ekraanid on teineteise vastas, peab vaataja nende vahel valima, mis illustreerib kaunilt näituse keskmes olevaid identiteediküsimusi. Subjekt kaameraga mõjub märkaja, osutaja, dokumenteerijana, mitte sekkuja, arvaja, kogejana. Distants kaldast ja looduse petlik neutraalsus süvendavad isoleeritust. Inimfiguurid kaldal mõjuvad kurjakuulutavalt. Teos on pikk ja aeg-ajalt sekkuvad hääled on liiga harvad, et rütmi luua, tempot edasi anda, staatiline kaamera süvendab kogemuse lakoonilisust. Mõnele zen, teisele veniv, kapseldunud, liiga lõtv.

On väga tõenäoline, et kui mul oleks samuti oma „kadunud maa“ või kui oleksin eestivene perekonda sündinud, kõnetaksid Kapajeva teosed mind palju teravamalt. Eeldus ju on, et äratundmisvalu tekitaks selle pinge, mille puudumist ma ise kogesin. Tikand tekil ärkaks teisel moel ellu ja video, kus kaks noort loevad teksti neile võõras vanavene keeles, teeks nalja ja tõmbaks kaasa, suhestuksin kahe kalda vahel vaikselt sõitmisega aredamalt. Või äkki ei päde eeldus, et enamik inimesi kuulub kuhugi a priori, probleemitult? Ehk ongi võõruse ja läheduse tasakaalustamine inimkogemuse lahutamatu osa.