Maria Kapajeva on terava pilgu, torkava sõna ja ühiskonda sageli vastukarva silitava kategoorilisusega feministlik kunstnik. Fotokunstniku hariduse on ta omandanud Farnhamis ja Westminsteri ülikoolis, praegu on ta Eesti kunstiakadeemia kunsti ja disaini doktorant. Tema peamiseks väljendusvahendiks on nii foto- kui ka filmikaamera, tekstiilid, leidobjektid, installatsioonid ja tekstid. Teemade valikul uurib Kapajeva kõige täpsemalt iseennast, paigutades end ühiskonnas rahvuste, riikide, sugude ja sotsiaalsete normide hõõrdumispunkti. Meetodina kasutab ta autoetnograafiat, dokumentalistikat, video-performance’it, arhiivitööd jms. See kõik laseb tema loomingut vaadata selgelt kunstniku-uurimuse töömeetodi võtmes.
Kapajeva töötab oma loomingus ühiskonda niit niidi haaval läbi ja testib iga lõime vastupidavust. Olla naine, vene keelt kõnelev naine, vabrikutööline, naistööline ühest Eesti suuremast linnast, mis iseseisvusaastatel on muutunud rahvuste poolest „ei lihaks ega kalaks“, üle 40aastane ühiskonnas nähtamatuks muutunud naine, lastetu naine, vene naine, kes tahab abielluda läände, naine, kelle unistused on alati tegelikult kellegi teise unistused. Üks võtteid, mida Kapajeva sageli kasutab, on filmimise käigus kaadri tagant antud käsklused või juhtnöörid, millele kaamera ees olev inimene peab reageerima. Seegi on jälgiva ühiskonna ja sotsiaalsete normide metafoor.
Autobiograafia, geopoliitika ja geneetika
Kuraator Siim Preiman on andnud vaatajale näitusele kaasa lähteteadmised, kust hakata edasist lugema: „Maria Kapajeva isapoolse pere juured on Narva jõe idakaldal. … Lõpuks otsustati ligipääsmatu kodu maha müüa … Selle näituse ajal on Kapajeva täpselt sama vana, kui oli rinnavähki surres tema isa ema. Neli aastat tagasi sai ta teada, et on vanaemaga … vähki tekitava geeni kaudu igavesti seotud. Aasta tagasi tehti Kapajevale ka vähki ennetavad lõikused … “
Näitus on üles ehitatud teekonnana, kus näituseruumi esimene poolring haarab kunstniku ajaloolisse ja sügavalt isiklikku lukku, teisel poolringil lisandub tänapäeva poliitiline mõõde koos oma koha ja positsiooni otsimisega.
Näitusel „Ma olen piir“ on palju läbivaid metafoore, mis tulevad iseseisvana esile, muunduvad, lähevad üksteiseks üle ja põimuvad vägagi vettpidavaks koeks. Näituse pealkiri, milles autor tajub endas piiri kehastust, saab esimese laengu seosest Narvaga, Eesti ja Vene piiriga, vabatahtlik lastetus teeb Mariast selle suguvõsaharu lõpu, vähigeeni avaldumise tõkestamiseks tehtud rindade, emaka ja munasarjade eemaldamise operatsioon on ta soo piirialal nihutanud kuhugi vahepealsusesse.
Mulle väga meeldib, kuidas Kapajeva kasutab sellel näitusel suuri teemasid. Näituse dramaturgia kasvatab kunstniku isiklikust loost midagi palju suuremat. Väga meeldib ka tema üldistusjulgus. Tundub, et isiklikust vähiuuringust ja neljakümnendates surnud vanaemast, maha saetud viljatust ploomipuust ja poliitilisest piirist saab suur lugu tänu sellele, et kunstnik teeb need lood nii ligipääsetavaks ja lihtsaks kui võimalik. See nõuab suurt julgust, siirust, enese ja oma sugulaste, poliitiliste tõmbetuulte aktsepteerimist, vastu võtmist sellistena, nagu neid on lihvinud totalitaarses riigis kasvamise jääaja hammasrattad ja Narva jõe vool.
Kaks tehnilist küsimust
Et Maria Kapajeva kasutab sageli arhiivimaterjale, tugineb filmidele, veebilehtedele või muule alusele, millele toetub edaspidi tema dialoog, on vaatajale kriitilise tähtsusega olla neist asjadest informeeritud. Autor ja kuraator teavad seda, näituse kaastekstid annavad külastajale selgesti lähteinfo kätte, paljudel juhtudel juba ka tõlgenduse. Sellise töömeetodi puhul jääb siiski sageli lahendamata küsimus, kuidas haarata vajalik info teosesse nii, et mitte tekitada teksti ja teose vahel konkurentsi: teos ilma lisainfota jääb arusaamatuks, ent teos pärast teksti lugemist muutub üksnes teksti andmete illustratsiooniks. Tundsin ka vastuolu kunstniku kontseptualismile iseloomuliku meetodikindluse ja teose sisu mitmekihilise poeesia vahel.
Teine tehniline tähelepanek on seotud näituse puhta esteetika ja väga hästi rütmistatud ekspositsiooniga. Video on juba loomult õhuline meedium ning ekspositsioon oma kangaste ja tikandite lihtsuse, puuketastest delikaatselt taastatud õunapuu, rütmilise slaidiprojektsiooni ja heliga lõi Kunstihoone Lasnamäe paviljonis väga meeldiva meditatiivse atmosfääri. Seegi on osa publiku lubamisest teostele lähedale. Kui varem on olnud Kapajeva näitustes midagi ogalist ja okkalist, mis võib vaatajat tema üht või teist laadi identiteedist või tõekspidamistest torgata ja mille vastu tuli ennast valmis panna ja kõvaks teha, siis nüüdne näitus kulgeb väga loomulikult. Nagu jõgi, aeg või hingamise rütm. Ja sellele on võimatu vastu seista. Kuidas sa peatad esivanemate keele kadumist? Kuidas vähigeeni? Kuidas mälestust verisest genotsiidist? Kuidas seista vastu põletavale igatsusele vanaema ja ema järele? Vaatajale on need küsimused nii vahetult puudutavad ja nii haaravad. Väga lihtne on kujutleda kunstniku vanaema asemele enda oma, maja asemele enda kaotatud juurte paika, ema ja tema emotsionaalse avanemise pauside asemele enda ema mõtteid.
Eksistentsiaalse haava transformatsioon
Äkki tuleb välja, et Kapajeva ei ole piir, vaid on tõmmis, kelles on kokku saanud geenid Burjaatiast, Eestist ja Venemaalt, vene, eesti ja inglise keel, maa- ja linnapõlvkond, käsitöö ja digitaalkunst, lääne kaasaegne kriitiline kunstiteooria ja praktiline talupojatarkus. Tuues oma vennalaste kaudu esile oma vana-vanavanemate Narva-taguse dialekti sõnad, andes vanaema kommetele igatsuse soovid, istutades õunapuu, tegeleb kunstnik selgelt loomise kosmogoonilise tööga. Mitte katkestuse, vaid jätkamisega, leides sirgjooneliste jätkamisvõimaluste („Miks sa lapsi ei saa?!“) kõrval meetodid, mis on kunstnikule maagilise rituaalina kättesaadavad. Sõites paadiga Narva jõel ja filmides mõlemat kallast, ei muutu see „meie-nemad“ vastanduseks, vaid video ühendab tõmbluku või õmblusena mõlemad kaldad tunnetuslikuks tervikuks. Linasele kangale valge niidiga tikitud abstraktsed kujundid, mis põhinevad Narva-taguse kaotatud talu maade joonistel, loovad püsiva mälujälje, mida kaasas kanda ka pärast füüsilise talu kaotust. (Sellega haagivad ka eelmisele, vähiennetusoperatsioonile pühendatud näitusele trükitud T-särgid – kunstnik pressis oma rindadega jäljendi särgile, luues rindade igavesti kandmiseks representatiivse märgi.)
Näib, nagu oleks Kapajeva selle näitusega vabastanud enese tagasihoidvast mateeriast, ravitsedes kinni kasvatanud eksistentsiaalse haava ja liigub nüüd vabanenuna ja üldinimlikuna palju huvitavamatel teedel üle sotsiaalsete, eetiliste ja ajalooliste piiride.
