Rotermanni soolalaos tähistatakse Eesti Arhitektuurimuuseumi (EAM) 30. tegutsemisaastat näitusega „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku“, mis mõjub tänavu ühtlasi Kumu 20. tähtpäeva märkimisena, viies mõtte paratamatult ka Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) 20. asutamisaasta täitumisele. Grete Margna (EAMist) ja Eha Komissarov (Kumust) on kokku pannud näituse ajavahemikust 1996–2005, mil rekonstrueeritud soolalao eri korrustel võõrustati uusimat kunsti ja kohalikku ehitusajalugu, kuid ruumiliselt oldi siiski selgelt kunsti poole kaldu. Tekkinud sünergiat kirjeldatakse omas ajas fenomenaalsenaja see lööksõna kannabki näituse pealkirja esimest poolt.

Näituse pealkirja teine pool on aga ilmselgelt laenatud ühelt tuntud 1980. aastate Hollywoodi filmitriloogialt, kus räägitakse ajas rändamisest. Tõtt-öelda on küll alanud XXI sajandil enim meenutatud selle keskmist osa, kus vastupidi „tulevikust“ (aastast 2015) tagasi „olevikku“ (aastasse 1985) jõuda soovitakse. Praegusel andmekapitalismi ajastul on „Tagasi tulevikku“ filmitriloogiast saanud lõbus viitematerjal.

Ka soolalao näitusel lubatakse ajas rändamist. Aga kuhu „tagasi“ siis täpsemalt minna tahetakse ja kuidas puutub üldse asja tulevik? Kas kuraatorid kutsuvad vaataja metafoorsele rännakule (kunsti)ajalooradadel, et tuua ta näituse lõpuks turvaliselt tagasi helgemat homset ootama? Või on küsimus hoopis selles, et vanasti tundus tulevik üldse kuidagi põnevam ja ihaldusväärsem kui praegu, kui inimesed isegi ulmeringkondades vaevlevad teatavas kujutlusvõime defitsiidis (eriti selles osas, mis puudutab positiivseid võimalikke arengustsenaariume)? Jah, ka selle kunstinäituse seinatekstides mainitakse antropo­tseeni (seoses Ilmar Malini loominguga) ning ei, ka sellelt kunstinäituselt ei saa vastust päevakajalisele küsimusele, mida teha nn tehisaruga. Kas lõhkuda üha kasvavas energianäljas serverid tükkideks veel enne, kui lobarobotitele titaanist terminaatorikäed külge peaksid kasvama, või leppida sellega, et masinate targemaks saamise hind on inimeste rumalamaks jäämine?

Tõesti, mingi kibemagus meeleolu saadab sissejuhatavat näituseteksti ja näituse eesruumis eksponeeritud rääkivate peade žanris intervjuuvideot, kus meenutatakse soolalao näitusemajaks teisendamist. See oleks nagu kummituslik (või „tontoloogiline“¹, nagu on tõlgitud seda Mark Fisheri populariseeritud Jacques Derrida terminit) nostalgia vahepeal kaotsi läinud tulevikuihaluse järele. Kas on lootust, et üleminekuajastu sünergia tuleb millalgi sellesse kivi kivi haaval üles laotud industriaalhoonesse tagasi? Sel juhul tähendab väljend „tagasi tulevikku“ näitusel igatsust, et naaseb teadlikult optimistlikum, ehkki naiivsem tulevikunägemus, mis 1990. aastate Eestis oli pigem normatiivne kui erandlik.

Ajarännu motiiv näib seda enam olevat põhjendatud, et vahepeal on peale kasvanud terve põlvkond, kes ei pruugi teadagi, et kunagi tegutses selles tsaariaegses sadamaäärses laohoones paralleelselt EAMiga ka EKMi nn kaasaegse kunsti osakond, mida nüüd enam linna­pildis eraldiseisvalt ei kohta. Põhjus on selles, et 2006. aastal avati publikule kaua oodatud EKMi peahoone Kumu ja nimetatud osakond kolis oma näitusetegevuse soolalaost Kumu viiendale korrusele. Nüüdiskunstnikud seisavad seega praegugi Kumus justkui rahvusgalerii varasematest sajanditest välja nopitud kunstihiiglaste õlgadel – arhitektuuriliselt välja joonistuv hierarhia peaks olema küllaltki ühemõtteline. Aastatel 1996–2005 nägid tallinlased ja Tallinna külastajad kõige uuemat või parasjagu kõige olulisemaks peetavat kunsti tavaliselt paljuski soolalao esimese korruse näituseruumides, arhitektuuri päralt olid aga ülakorrused. Need kirglikud aastad on ka mõlemale näituseinstitutsioonile olulised ja omavahel tihedalt läbi põimunud.²

Just Rotermanni soolalaos püstitati Eestis kunstinäituse külastamise rekord, kusjuures väga kaua püsinud rekord, kui USA välisministeeriumi mahitusel avati seal 2000. aasta lõpus Andy Warholi loomingu ülevaatenäitus, mida käis veidi rohkem kui kuu aja jooksul vaatamas üle 20 000 inimese.³ Sellest ajast pole ka vist võimalik nimetada ühtki tippkunstnikku, kes ei oleks soolalaost tuult tiibadesse juurde saanud või osalenud ühel või teisel Eha Komissarovi ja hiljem temaga samas osakonnas liitunud Hanno Soansi kureeritud väljapanekul: Ene-Liis Semper, Jaan Toomik, Liina Siib, Kaido Ole, Marko Mäetamm, Marco Laimre, Mark Raidpere, Mare Tralla, and the list goes on. Näitusel selgub, et kuraatorite telefonikõnesid jõudis vastu võtta kõige tulemuslikumalt Kiwa, osaledes üheksa aasta jooksul ühtekokku ei rohkem ega vähem kui tervelt 12 soolalao näitusel.

Nii mõnigi teos on siit läinud hiljem rahvusvahelisele Veneetsia kunsti­biennaalile, näiteks näituse põhi­teosena eksponeeritud Semperi „Lakutud ruum“ (2000), mis sündis esmakordselt soolalaos, nagu seinatekstis igati põhjendatud uhkustundega välja tuuakse. Rääkimata Mäetammest, kes on käinud Veneetsias Eestit esindamas lausa kaks korda ja kelle pöördumine humoorikast neopopilikust esteetikast hulga tumeda­koelisema unenäolise tekstikunsti ning traumaatilise perevägivallatemaatika poole sai alguse soolalao 2002. aasta grupi­näituselt „X Mistakes Y For Z“. Teater NO99 truppi hiljem kunstiliselt juhtinud Semperit on näitusele saanud võib-olla liiga palju (kaks teost ja veel ka tema tudengite teosed), aga võimalik, et seda on tehtud tagamõttega ärgitada siinseid teatrihuvilisi soolalao näituste ajalooga rohkem tutvuma.

Näituse keskne ruum on välja mängitud topelt-hommage’ina kahele kunagisele suurele tartlasele: pikaaegsele sürrealismi apologeedile Ilmar Malinile ja legendaarsele kunstikriitikule Ants Juskele, kes soolalaos 1999. aastal tema maali- ja assamblaažide pärandi näituse kureeris. Kui meenutada, et soolalaos toimusid näiteks ka Tallinna graafikatriennaali näitused, uue meedia ja internetikunsti üritused ning Eesti Kunstiakadeemia (EKA) vabade kunstide erialade lõputööde väljapanekud, siis saab silme ette koondpildi praeguse ajaga võrreldes pretsedenditult tsentraalsest näituseruumist, kus kohtusid eri maa­ilmavaated, põlvkonnad, kunstitehnikad ja aegruumilised kontiinumid.

Võimalik, et igatsus niisuguse valdkondlikult keskse tuumikhoone järele on olnud (ala)teadlikult ka põhjuseks, miks Kumu avamisega samal aastal (2006) otsustati luua uue eksperimentaalse institutsioonina EKKM, mis paikneb Tallinna Kultuurikatla nime kandva hoonekolossi juurest ohutu kiviviske kaugusel, kuigi võinuks usutavasti leida enesele mugava renoveeritud pesapaiga või butiigikese ka sealsamas endise soojus- ja elektrijaama mõnes vabamas nurgakeses. Siiani näib Tallinna linnapildis kehtivat reegel, et nüüdiskunst peab olema teistest eraldi, olgu siis endises elektrijaama katlamajas nagu EKKM, roosaks võõbatud puidust sõõrikus nagu Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon või endises Noblessneri laevatehase angaaris nagu Kai kunstikeskus. Kas tegemist on valdkondliku emantsipatsiooni näitega või hoopis identiteedikriisiga seotud neurootilise seisundiga, on juba iseküsimus.