Mul tuli võimalus lugeda Jana Maasiku noorteromaani „Minuga on hästi“. Olen ise 19aastane ning lugenud põhiliselt koolis nõutavat kirjandusklassikat. Algul kahtlesin, kas minusugusele humanitaargümnaasiumi abituriendile niisugune žanr üldse sobib. Olles harjunud Goethe või Zola teoste tõlgendamisega, oli Maasiku raamat nagu pahvakas värsket õhku. Olen siiani üllatunud, kui lihtsalt see teos mind kaasa haaras.
Hendrik, sõpradele Henk
Raamatu peategelane on 14aastane Hendrik ehk Henk, kes elab väikeses alevis koos alkohoolikust isaga. Tema ema on narkosõltlane ning ilmub poisi ellu vaid harva. Kodused olud on rasked: majas puudub elekter, raha on vähe ning sageli tuleb poisil kannatada tühja kõhtu. Oma tegelikku elu varjab Henk nii koolikaaslaste kui ka sõprade eest.
Henki suurim kirg on rulasõit. Koos sõpradega veedab ta suure osa ajast kohalikus skeitpargis, mida kutsutakse Kausiks. Lisaks rulaspordile meeldib poisile aiandus, mille vastu on temas huvi äratanud naaber Alfred. Viimased aastad on Alfred olnud Henkile palju enamat kui lihtsalt naaber. Ta on pakkunud poisile tuge, õpetanud elutarkusi ning loonud talle turvalise paiga, kuhu keerulise koduse olukorra eest põgeneda.
Loo alguses on Alfred aga hiljuti surnud. Henk kasutab tema maja endiselt varjupaigana: laeb seal telefoni, otsib süüa ning vahel isegi magab seal. Poisi niigi ebakindel maailm saab tugeva löögi, kui majja kolib Alfredi pärija Tobias oma naise Mari ja tütre Iti Isabeliga. Henk mõistab, et võib peagi kaotada ainsa koha, kus ta on tundnud end turvaliselt.
Samal ajal on järjest keerulisemaks oma tegelikku elu teiste eest varjata. Kuigi sõbrad ja nende pered püüavad poissi delikaatselt aidata, ei taha Henk kellelegi koormaks olla. Olukord muutub veelgi pingelisemaks, kui tema klassijuhataja hakkab koduste tingimuste pärast muret tundma ning võtab ühendust lastekaitsega. Poissi haarab kõikehõlmav hirm tuleviku ees, sest ta ei tea, mis temast edasi saab.
Ole tugev!
Hendrik tundub päris – ma suudan teda ette kujutada oma sõbrana või võõrana, keda juhuslikult kohtan. Mina ja Henk oleme isiksuse poolest vägagi sarnased. Ka mina ei tahtnud 14aastaselt inimesi oma probleemidega tüüdata. Et vältida ebamugavaid vestlusi, kus keegi peaks sinu muresid kuulama, kordasin lihtsalt raamatu pealkirja. Lihtne on öelda, et minuga on hästi, kui inimene ei selgita, mida tähendab „hästi“. Henki elu on juba sünnist saati sassis ja seda vanemate pärast – minu elu on olnud väga leebe variant sellest. Siiski elasin lugedes Henkile täie rauaga kaasa. Tema mõttekäik, sõnakasutus, teoses mainitud laulud ja videomängud – tean neid kõiki. Kõige rohkem samastusin siiski mõttega, et Henk ei tahtnud ega julgenud abi küsida. See on kuidagi loomulik ja arusaadav.
Klassijuhataja, kes püüab sotsiaaltöötaja abiga Hendrikut aidata, tekitab vastandlikke tundeid: ta paneb Henki ebamugavasse olukorda, tema abi on järjekordne probleem, mis Hendriku ellu lisandub. Lugejal on poisist juba niigi kahju. Samal ajal mõistab lugeja, et klassijuhataja soovib poissi ikkagi aidata. Ka Henki sõbrad püüavad teda aidata nii kuidas suudavad, aga mida muud noor ikka teha saab, kui sellest oma vanematega rääkida.
Tundsin ennast peategelasega ühes paadis, tema mured olid otsekui minu mured. Teose lõpplahendus pani minugi nutma. Me nutsime koos. Meil hakkas koos paha ja me koos tundsime rõõmu sellest, millest vähegi sai. Hendrik teeb nii palju kui suudab, et jätta hea mulje: koristab, riputab akende ette kardinad, vastab, et emaga on hästi. Kõik saab selgeks sotsiaaltöötaja külaskäiguga. Poiss on napisõnaline ning enamasti vaid noogutab talle vastuseks. Raske oli seda kõike endale teadvustada. Raske oli seda lugeda.
Raamatu viimasel lehel on kirjas:
Aita abivajavat last või noort.
Lapse või noore abivajavust märgates aita teda ja/või räägi linna- või vallavalitsuse lastekaitsetöötajaga, helista lasteabitelefonil 116 111 või kirjuta info@lasteabi.ee.
Vajaduse korral helista politseile.
Silmitsesin seda sõnumit, enne kui olin raamatu läbi lugenud. Kui paar päeva hiljem uuesti selle leheni jõudsin, taipasin, kui vajalik võib see abivajajale olla.
Hendrikul vedas, et tema kõrval olid Iti vanemad Tobias ja Mari. Tal vedas, et tal oli Alfred, kelle juurde joosta. Tal vedas, et tal olid sõbrad, kes tema olukorrast oma vanematele rääkisid. Ükski noor ei vääri seda, mis Henkiga juhtus, ja olen tänulik, et raamat sellisest tõsisest olukorrast räägib. See tõi mind kahe jalaga maa peale tagasi. Pani mind väärtustama sõprust ning andis lootust, et armastust ja hoolivust saab jagada.
Raamatu vibe
Raamatu on kujundanud graafik, illustraator ja installatsioonikunstnik Urmas Viik. Värvikirev kaanepilt oleks nagu kujutletav mask, mida Hendrik kannab, sisemus on aga täis mustvalgeid pilte rulatamisest. Kujundus on omapärane ja meeldejääv. Meeldib, et väga ei saagi aru, mis tegelast kindlal pildil kujutatakse, välja arvatud 221. lehekülg, kus on kindlasti kujutatud Henki ja Itit, rulad käes, koer kõrval päikese poole kõndimas. Tõeliselt mõjus viis, kuidas lugu kokku tõmmata.
Illustratsioon ja sisu on harmoonias. Olin algul skeptiline, kuidas 56aastane kirjanik saab kirjutada niisuguse noorteromaani, mis ei ole irooniline või lihtlabane. Autor lükkas mu esialgse arvamuse ümber. Släng ja popkultuuriviited on peaaegu perfektsed. Kõige rohkem üllatas mind, kuidas ta on kujutanud Hendriku sisemaailma ning kuidas ta sellega põhjendab poisi väljaöeldut. Müts maha!
Soovitan seda raamatut esmalt noortele. Neile, kes tunnevad ennast üksinda, kellel on väiksemat sorti probleeme või muresid. See võib vabalt olla inimese esimene raamat, sest see on selgelt kirjutatud, tegelased on tuttavad ja lugu on kodune.
