Hugo Vaher, Nutivaba. Toimetanud Ele Jaagusoo. Kujundanud Liis Karu. Tänapäev, 2025. 180 lk.

Puhkuse ajal tahaks ikka rändama minna, kuid alati ei pruugi selleks olla aega ega raha. Seetõttu tasub võtta kätte mõni raamat, mis pakub samuti reisimisvõimalust. Üks niisuguseid raamatuid on kindlasti Hugo Vaheri noorteromaan „Nutivaba“: pöörane road trip Lõuna-Eestisse, et üks noormees saaks oma pruudiga asjad selgeks rääkida. Lugeja reisikaaslasteks saavad kolm värvikat sõpra: punkar Päss, kes hakkas punkariks oma onu eeskujul, bemmi-Remm ja furry curious Pontu.

Tegelaste tutvustus võib jätta mulje, et nad on parajad kaagid ja et ilmselt on raamat täis noorte meeste korraldatud pahandusi. See mulje on aga ekslik, sest tegemist on hoopis kolme hea sõbraga, kes võivad küll enamikust noortest erineda, kuid on heatahtlikud. Nende sõpruse olemust näitab kas või see, et Pässi perekonda tutvustatakse kui laiendatud perekonda, kus Pässi sõbrad on omaks võetud: Remmile on ikka külmkapis paar õlut ja Pontule on pandud nurka magamistekk koos veekausiga. Pontu on tegelikult Pässi klassivend Mattias, kes on furry, õigemini furry curious: nimelt „ei olnud ta kõike sellele subkultuurile omast omaks võtnud, küll oli talle meeldima hakanud koerakostüümi kandmine (lk 12). Poiss oli avastanud, et kui ta koera moodi välja näeb, on inimesed tema vastu palju sõbralikumad.

Esialgu võib mõnd lugejat ehk ehmatada Remmi kõnepruuk, mida ilmestavad rohked roppused ja muud vägisõnad. Autor aga kommenteerib noormehe sõnavara nii: „Kui Remm oleks neist [sõnadest] loobunud, oleksid tema laused olnud väga lühikesed. Vägisõnad aitasid tal mõelda, mida ta edasi tahab öelda …“ (lk 11). Kes noortega kokku puutunud, teab, et niisuguses kõnepruugis pole sageli midagi tavatut. Siiski on autor otsustanud pärast Remmi kõne kommenteerimist seda korrigeerida ja värvikamad sõnad välja jätnud, kuigi teismelisele lugejale oleksid need tõenäoliselt meeldinud.

Lugejal võib tekkida küsimus, miks on tänapäeva noorte elust rääkiva raamatu pealkiri „Nutivaba“. Ei saa ju paljud praegused noored tundigi ilma nuti­vahenditeta elada. Ka Pässi vanemad arvavad, et ega poisid ilma nutitelefonideta ikka toime tule, ja seetõttu teeb Pässi isa ettepaneku, et kui poisid teevad reisi ilma nutitelefonideta, saab igaüks neist kompensatsiooniks sada eurot. Kuigi kõik poisid löövad isaga käed, siis, nagu arvata võib, ei lähe keegi neist ilma telefonita reisile. Nutivabaks kujuneb reis hoopis kuidagi iseenesest ja üllatus-üllatus – noormehed saavadki hakkama.

Kui enamik eesti autorite noorte­romaane sobib pigem tüdrukutele, siis „Nutivaba“ võib julgelt lugeda anda ka teismelistele noormeestele. Lugu on kiire ja paljude ootamatute pööretega ning lõpplahendus ettearvamatu. Samuti eristub „Nutivaba“ sisu poolest. Kui enamasti on praegused noorteraamatud täis ohtraid probleeme ja neis tarbitakse alkoholi või narkootikume, siis „Nutivabas“ näidatakse noorte elu pisut teise nurga alt. Muidugi on siingi alkoholi ja lahendamist vajavaid suhtepuntraid, kuid alkoholi suhtes ollakse resoluutne: täisealine Remm küll ostab endale õlut, kuid aasta noorematele sõpradele ta seda ei paku, kuna lubas Pässi vanematele, et vastutab nooremate poiste eest.

Peategelastel on siht silme ees: jõuda Remmi pruudi juurde Lõuna-Eestisse. Pika reisi ajal juhtub aga nii mõndagi: takistusi tekitavad Leedu numbrimärk autol, bensiini lõppemine, külanoortega ärplemine, aga ka kohatud karu. Kogu lugu on kirja pandud mõnusas humoorikas võtmes, tegelaste jamad saavad lahendatud ja lugeja võib paljude kohtade peal naeru turtsuda. Ka Remmi pruudiga kohtumine kujuneb ootamatult naljakaks, kuid paneb ühtlasi poisid elu üle filosofeerima.

Harva, kui üks noorteraamat Eestis järjest auhindu nopib, „Nutivaba“ on aga sellega hakkama saanud. 2024. aastal sai käsikiri Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorteromaani võistlusel I koha. Seejärel valiti raamat 2025. aasta heade noorteraamatute sekka. Samal aastal sai Vaher Margus Karu noortekirjanduse auhinna, mille pälvib eelneval aastal Tallinna raamatukogudest kõige enam laenatud eesti noorteraamatu autor. Tänavu tõi „Nutivaba“ talle Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse aastapreemia ja Tartu lastekirjanduse auhinna nominatsiooni. Raamat on kahtlemata jõudnud nii lugejate kui ka kirjandusteadlaste vaatevälja. Hugo Vaher ise peab aga kõige suuremaks tunnustuseks seda, kui ühe õpetaja sõnul valisid kaks poissi, kes lugemist kohe sugugi ei armasta, kooliraamatukogust välja just „Nutivaba“ – ja lugesidki läbi.^*