Eesti lühiproosa fookus on nihkunud väliselt tegevustikult tegelase psühholoogilisele eraldatusele ja sügavale sisekaemusele. Indiviidi kriis ei avaldu mitte ühiskondlikus mässus, vaid kehalises ja eksistentsiaalses võõrandumises. Näitleja, stsenaristi, aja- ja romaanikirjaniku Katariina Libe värske lühijutukogumik „Miks surnud ei või kirjutada“ asetub selle suundumuse epitsentrisse. Teosesse on koondatud üksteist juttu. Osa tekstidest on varem tuttavad ajakirja Looming veergudelt, teiste seas ka 2023. aastal August Gailiti nimelise novelliauhinnaga pärjatud „Enesetapja“.
Novellikogumiku juhatavad sisse autori lakoonilised ja tabavad illustratsioonid, mis häälestavad lugeja poeetiliselt nihutatud, peaaegu gootilikule sagedusele. Juba raamatukaane joonistused vihjavad eksistentsiaalsetele, süngetele ja grotesksetele teemadele: hundiga naine, luukered, kohvritega tegelased. Leheküljel 122 leidub läpaka taga klahve toksiv ja hanesulega pärgamendile ridu vedanud skelett jne. Libe proosas põimuvad freudilikult õõvastavad psühhoanalüütilised struktuurid, maagiline realism ja autofiktsioon. Kogumiku korduvateks motiivideks kujunevad teisikud (Doppelgänger) ja surm – olukorrad, kus tegelased kohtuvad kõverpeeglis omaenese fantoomidega.
Enne tekstide sisurägastikku laskumist väärib märkimist raamatu ebatavaline visuaalne vorm. Teose leheküljenumbrid ei asu harjumuspäraselt lehe üla- või alaservas, vaid on uputatud tekstiploki siseserva – kahe lehekülje vahelisse murdejoone tühemikku, kohakuti teksti esimese reaga. Peidetud, võib-olla isegi hääbuv numbriformaat toimib tabava visuaalse metafoorina teose põhimotiividele. Numbrid justkui varjavad end lugeja pilgu eest, nihkudes perifeeriasse, samamoodi nagu Libe tegelased püüavad end peita (või leida?) ühiskondlike rollide, fantoomide ja lagunevate kehade vahel. Teose kujundus on osa kontseptsioonist: tekstide visuaal on sisuga kenasti dialoogis ja sunnib lugejat märkama lugude varjatud tasandeid.
Libe ei kirjuta pelgalt olmerealismi. Novellis „Hunt“ demonstreerib autor meisterlikult, kuidas keelatud suhtega kaasnev emotsionaalne pinge ja armukese rolli surutud naise kadedus teisenevad mütoloogiliseks ohuks. Allasurutud vaenulikkusest ja kättemaksuihast saab loos kehaline kiskja, kes viib ellu peategelase sisemise agressiooni. Moraalne konflikt muutub hävitavaks füüsiliseks jõuks. Alandliku armukese staatus ja ühiskondlikud sildid kooritakse lahti ülimalt terava keelelise täpsusega: „Hoor-lits-lirva-liignaine-muidunaine-salanaine-altnaine-väärnaine. Värdnaine!“ (lk 10). Süümepiinad ja kadedus väljenduvad füüsilise sümptomina: jutustaja nahk lakkamatult sügeleb ja kiheleb „justkui muutumise valus, nagu nahka ajava mao siugjas keha“ (lk 17). Judinaid tekitavas kulminatsioonis leitakse „ilusa roosa maniküüritud küünega sõrm, kuldne lapsiku mustriga abielusõrmus ümber“ (lk 20). Libe loob klaustrofoobilise unheimlich-momendi, kus lugeja ei pruugigi lõpuni aru saada, kas tegelase transformatsioon leiab aset tema psüühikas või reaalsuses.
Morbiidne topeltmäng jätkub novellis „Enesetapja“, kus harutatakse lahti klassikaline teisikumotiiv. Libe pilk ei ole suunatud detektiivimõistatusele, vaid eksistentsiaalsele meeleheitele, kus mees tunneb end ühtaegu elusa ja surnuna. Tegelase katse pääseda türanniseeriva abielu eest osutub aga traagiliseks illusiooniks. Libe tuletab meelde, et me võime vahetada keskkonda, kuid sisemised deemonid ja harjumuspärased mustrid reisivad meiega igale poole kaasa.
Novellis „Teine Erik“ nihutatakse topeltidentiteedi motiiv sujuvalt alateadvuse ja unenägude territooriumile. Peategelaste suhe, mida kirjeldatakse tabavalt kui „leiget rohtukasvanud tiiki“ (lk 65), mureneb mehe lakkamatu ahistuse tõttu. Autor demonstreerib meisterlikult, kuidas algselt kättesaamatu ja unenäoline maastik materialiseerub süngeks lõpplahenduseks. Libe muudab leina metafüüsiliseks vabanemiseks mõttega: „Mul oli millegipärast alati tunne, et Erikuid on kaks“ (lk 70).
Kogumiku rütm muutub peenemaks ja lüürilisemaks novellis „Love Not Gone Anywhere“ ehk „Armastus ei ole kuhugi kadunud“, kus kehaline õõv asendub emotsionaalse kustumisega. Siin puutub lugeja otseselt kokku nähtusega, mis iseloomustab üha enam praegust eesti ilukirjandust – ingliskeelsete väljendite ja globaalsete märgisüsteemide tulvaga. Loo tipphetkeks kujuneb terav kultuuriline ja keeleline kontrast, kus Jean Valentine’i kõrgpoeetilisele ingliskeelsele igatsuse väljendusele sekundeerib tšätisõnumi emotsionaalne tuimus ja argine küünilisus: „mu meelest megalt naljakas 😀 … lol“ (lk 40-41). Kuidas suhtuda võõrkeelsete kildude lokkamisse? Nüüdisajal on inimese psüühe killustunud: me mõtleme, armastame ja loeme globaalses inforuumis. Ingliskeelsed terminid toimivad tekstis sageli emotsionaalse otseteena, tõlkimine rööviks tihti algse tabavuse ja voolavuse. Koodivahetus (code-switching) markeerib tegelaste võõrandumist: kui emakeelest ei piisa oma sisemise tühjuse kirjeldamiseks, laenatakse häälele protees teisest keelekeskkonnast.
Libe näitab end silmapaistvalt terava satiirikuna novellis „Päris kirjanik“, kus lahatakse kirjandusmaailma hierarhiaid ja meesautorite nartsissismi. Magistrandi suhe tuntud kirjanikuga koorub lahti kui võimuvõitlus, kus mees õigustab oma seksismi ja vulgaarsust kirjandusliku aususega, taandades naise vaid materjaliks. Loo kibe iroonia peitub aga puändis, kus naise hääl surutakse tagasi kitsastesse, etteantud raamidesse.
Novell „Kirst“ pakub pingestatud sissevaate leina. Avastus, et Andres suhestub Liiga vaid seetõttu, et naine on justkui tema vähki surnud eksnaise Silvia täielik kloon, käivitab perversse rollimängu. Lii sulandumine teise naise rolli kulmineerub sünge kehalise transformatsiooniga. Autor viib mehe leinarituaali absurdse äärmuseni, rahuldamaks tema manipuleerivat ja painavat vajadust hüvastijätu järele. Lii halvatustunne ehmatab, ometi suudab ta kirstust välja astudes tagasi nõuda omaenda pärisnime ja identiteedi. Psühhoanalüütiline katarsis?
Maagilis-realistlikus jutustuses „Luik“ lahkab Libe põlvkondade kuristikku ja vananemist. Teksti minajutustajal on suhe Instagrami-ajastu eskortpoisiga, kelle elujõu vastu ta tunneb teravat eksistentsiaalset kadedust. Teksti poeetiline murrang maagilisse realismi – transformatsioon luigeks ja põgenemine läbi kitsa aknaaugu – tõstab argise draama mütoloogilisele tasandile, jättes minajutustaja üksinda hämarduvasse reaalsusse.
Loos „Kuidas säilitada reisil terve mõistus“ pihustab Libe teisiku motiivi kaudu subjekti täielikult, analüüsides inimese märkamatuks muutumist. Kui peategelase elav koopia haarab endale kogu ta ühiskondliku legitiimsuse ja empaatia, saab autentsest minast ülearune tont, mis pühitakse ümbritsevast ruumist kiiresti ja märkamatult minema. Valusa tõdemusena inimese ontoloogilise üksinduse paikapidavuse kohta surutakse peategelane ilma igasuguse vastupanuta olematuse vaakumisse.
Kogumiku nimilugu ja ühtlasi lõppakord „Miks surnud ei või kirjutada“ toimib kui poeetiline ja teoreetiline manifest. Loos seotakse raamatu läbivad teemad – naise kehalisus, hääbumine ja ühiskondlik roll – kirjutamise kui tegevusega. Sõit suviselt lämbesse Rakverre festivalile „Baltoscandal“ toob fookusse tagasi naise ihu, mida katavad veenilaiendid ja venitusarmid. See lugu on omamoodi kirjutamise anatoomia: jutustaja tunnistab, et juba lapsest saadik hoitakse kirjutusvahendit valesti käes, mistõttu on loomeakt talle füüsiliselt vaevaline ja kurnav rituaal. Ometi peitub just selles tegevuses raamatu lunastus. Tekst on ainus sfäär, kus füüsiline armistunud kest kaob, andes maad kehatule, surematule autentsusele.
Kes on aga pealkirjas mainitud „surnud“? Need on tegelased, kes on hüljanud oma inimliku palge, minetanud moraalse kompassi ning taandunud tsiviliseeritud maailmast instinktide sfääri. Kogumiku viimased read ometi hajutavad õhupuuduse ja pakuvad vabanemist: „Surnud võivad kirjutada küll. Ja ongi hea, et kirjutavad“ (lk 127).
Katariina Libe viieaastase loometöö mõttetihe vili näitab teda kompromissitu, intellektuaalselt paeluva ja stiililt isikupärase proosakirjanikuna. Tema keel säilitab haruldase, kergelt iroonilise ja distantsilt vaatleva väärikuse. Tehisaru ja algoritmide toodetud fassaadide ajastul mõjuvad Libe novellid prohvetlikult, ulatudes kaugemale tavapärasest psühholoogilisest realismist. Ajastul, mil masin suudab kopeerida meie stiili, toota võltsinguid ja luua digitaalseid teisikuid, on inimlikkus tõepoolest elu ja surma küsimus. Libe silikoonist nukk, kirstu sunnitud asendusnaine ja ühiskonnapuuridesse surutud rollid on rabavalt sarnased digitaalsete avataridega, mida endast iga päev küberruumi ise toodetakse.
Libe tekst sunnib vaatama peeglisse ja esitama endale radikaalse küsimuse: missugune osa minu unistustest, hirmudest ja biograafiast kuulub veel mulle endale kui autentsele vaimsele olendile? Ja missugune osa minust on mu enda loodud tehismaailm? Autor tuletab meelde, et tehnoloogilises vaakumis on luust ja lihast inimese viimane kants ikkagi tema haavatav, armistunud ja surelik keha. See keha tunneb valu, sügeleb ja suudab, vaatamata kõigele, kirjutada. Isegi siis, kui ühiskond on ta juba elusalt matnud.
