Kristiina Jalasto-Kallas on Jäneda Pulli­talliteatris lavastamiseks kirjutanud mõtlemapaneva näidendi, mille alusena on muu hulgas kasutanud Urmas Sisaski päevikuid (neid hakkas Urmas Sisask pidama 14aastasena ja lõpetas pärast esimese lapse saamist) – neist on kasutatud ka otseseid lõike ja see teeb Sisaskist siis justkui näidendi kaasautori. See võimaldab anda nii Sisaski kujundemisaastatesse kui ka juba küpse loomeinimese ellu väga isikliku sissevaate. Mõtlen: kahju, et ma Sisaskist inimesena varem aru ei saanud, aga mind lohutab, et sama on kuuldavasti tema lähedastega – alles päevikute lugemine olevat aidanud helilooja tütrel ja õel Sisaski olemusele paremini jälile saada.

Lugu läheb laval käima hoogsa huumoriga ja täiesti põhjendatult, sest Sisask viskaski kõvasti vimkasid – talle meeldis naljalugusid vesta ja juba kooli­ajal lorilaule kirjutada –, ent enamasti on igas isiksuses ka tumedam pool. Ütleksin, et just see, kuidas on käsitletud inimelu kurvemat poolt, näitab autori võimet tundliku materjaliga hakkama saada. Pioneerirätti nuuskamisest või kooliajal korda saadetud koerustükkide rohkusest rääkis helilooja ikka uhkusega, ent näiteks koolikius on seni jäänud varjatuks – ja mulle sama kooli vilistlasena oli see üks Sisaski loo eriti kurb peatükk, mida ei kompenseerinud kuidagi lust, mida tundsin mõnda minu ajast paarkümmend aastat varemgi tegutsenud legendaarset õpetajat laval ära tundes.

Tegu on Urmas Sisaski looga, aga näidendi keskmes on eelkõige erilise inimese raskused Sisaski põhjal üldistatuna ning seetõttu jääb ehk pisut kõrvaliseks tema väärtus ja tähendus heliloojana, nagu ka heliloojatee raskus. Ühest stseenist oli näha, et konservatooriumi sisseastumisel oli tal küll juba varaküpse loojana kaasas terve pakk valmis teosetsükleid ja vastuvõtukomisjoni arvates oli see teiste sisseastujatega võrreldes erakordne. Aga edasi on kuulda eelkõige vihjeid. Sisaskist saab pärast konservatooriumi lõpetamist Nõukogude ajal toiminud suunamise teel Jäneda kultuurimaja „kultuurijuhm“, nagu ta ise ütles. Ta juhatas seal tööliskoori ja tegi astronoomiaringi, jumet võttis Jäneda muusikatähetorni algatus, kus hiljem valmis ka planetaarium. Seal andis ta pikki aastaid kontsertloenguid, kus sidus astronoomiateadmised ja tähtedele-tähtkujudele kirjutatud klaverimuusika.

Tema lihtne ja südamlik, hästi lauldav ja paljude kordustega koorimuusika kõlas paljude-paljude (eriti asjaarmastajatest koosnevate) kooride repertuaarides ning jõudis laulupidudele, aga ka välisriikide lavadele. Samal ajal, nagu sedastab Sisaski tegelaskuju lavastuses, kipub heliloojal suitsurahast ikka puudu jääma. Ja millest lavastuses muidugi mööda minnakse, et publikut liiga spetsiifilisest infost säästa: 1990. aastatel (esmalt tasakesi, kuid paari aastakümnega juba valdavalt) hakkab Eesti professionaalse heliloomingu valdkonna kese liikuma kõlakeskse muusika suunas ja eemalduma sellisest lihtsast kõlapildist, mida antakse Sisaskile universumist.

Kust see muusika tuleb, võiks olla omaette artikli või koguni teadustöö teema, ent kui ma Urmas Sisaski jutust üht õige tuttavat raadiosaadet¹ üle kuulates õigesti aru sain, on tema muusika taga tähevaatlused, aga ka omaenda välja arendatud matemaatiline kompositsioonimeetod (nõnda on ka näiteks Arvo Pärdil või Erkki-Sven Tüüril), miska see helikeel kõlabki alati eksimatult nagu Urmas Sisaski oma. Lihtsalt tema puhul on kompositsioonimeetod seotud astro­noomiaalaste teadmiste (ja vahest natuke ka muude animistlike rituaalidega nagu ühele looduslapsele kohane). Muidugi ei ole kompositsioonimeetod nii põnev jututeema kui tähtede antud muusika, nii et sellest infost oli laia­tarbemeedias kuulda vähem.

Christopher Rajaveer teeb Urmas Sisaskina kõhedust tekitavalt täpse rolli: ta on omale videote najal selgeks teinud helilooja kõnemaneeri iga varjundi, iseloomulikud liigutused ja kogu pidevalt motoorses rahutuses viibiva oleku, mis enamasti on muhe ja kõigiga omamehelik, sest eri suhtlusregistreid Sisask vajalikuks ei pidanud. Kui lisada Sisaski soeng ja riietus (kunstnik Karmo Mende), siis on ka viimasest reast vaadates täiesti selge, et helilooja võib olla küll korraks kusagil tähtede taga ära käinud, aga praegu on ta siin, Jänedal. Intervjuust Siiri Sisaskiga kuulsin, et ema olevat Rajaveerele öelnud: „Millal sa, pojukene, koju tuled?“² Selle kõrval kahvatub nähtavasti iga teine kompliment, kuigi neid on Rajaveer selle rolli eest saanud hulgim.

Ülejäänud näitlejaansamblil tuleb neljakesi (Garmen Tabor, Kristiin Räägel, Risto Vaidla ja Miika Pihlak) katta terve rida pisirolle, nii et mõnikord muundutakse ühest tegelasest teiseks otse keset lava näiteks dressipluusi seljast heites. Kõrvalrollidest üks südamlikumaid on siiski Urmase vanaema (Garmen Tabor), kes kehastab kogu perekonna inimlikku soojust, millega Urmast juba lapsepõlves toetati – ent perekonnalgi on Urmase erilisi huvisid ja pühendumust tihti raske mõista. Värvikaid kõrvalosi on lavastuses õige mitmeid ja need teevad kohati ka raskete teemadega tegelevast lavastusest kiiresti mööduva mõnusa vaatamise. Reeda Tootsi maitsekat lavastust tuleb kiita õige mitmel põhjusel (kas või napi atribuutika ja trupi mitmekülgse kasutamise eest), kuid tähtsaim on, et võimalust Sisaskist rahvaliku jandi peategelast või publiku naerualust teha ei ole kasutatud, kuigi nalja saab omajagu. Ja kuigi nii päris- kui ka lava-Sisaskis on küllaga naljakaid jooni, napsavad kõrvaltegelased siiski kõige humoorikamad osad endale.

Nagu Urmas Sisaski tegelaskuju laval räägib, on tal siin planeedil ebamugav olla, ja niikaua, kui ta peab siin olema, tuleb tal seda ebamugavust varjata. Lavastuses on ilmselge, et eriti hästi see välja ei tulnud, eriti hilisemas elus. Ta oli isemoodi mees, oma süvahuvidesse väga kiindunud ja vaimustus nendest põhjalikult. Muusika muusikaks, aga igaüks ei hakka loendama, mitu mustikat mahub kümneliitrisesse ämbrisse (11 976!) ega püüa vähke šamaanitrummi rituaaliga (sai väidetavalt üle 500 vähi, seda on ta raadiosaates rääkinud). Inimestel oli seda raske mõista – ka minul nooremana. Teda kiputi ehk nägema ullikesena ning see põhjustas kindlasti omajagu valu. Ja eks siis tulnud seltskonda sulandumist libedamaks teha meelemürkide abil …

Mulle tuli see lavastus praegu õigel ajal muu hulgas sel põhjusel, et nüüd mõistan tema isiksust varasemast paremini neuroerinevusena. Aga ükskõik, kas vaadata seda teistsugusust ja annet universumi kingitusena või neuroerinevusena, on massist eristuda ikka raske. Teisalt: mida me teeksime, kui oleksime kõik tavalised ja ühesugused? Küllap oleks visionääre siis üldse vähevõitu ja ühiskonna areng sujuks palju aeglasemalt. Kaabiksime naeratades üksteise kintsu ja patsutaksime õlale. Hästi, aga aeg-ajalt on suuri mõtteid ja lapsesuiseid tõe välja ütlejaid vaja. Meie ühiskonnale kuluks ära palju rohkem mõistmist kõiksuguste erinevuste suhtes ja on hästi tänuväärne, et selliseid sümpaatseid ja rõõmsaid omaette uitajaid, nagu Urmas Sisask oli, näidatakse järjest rohkem teatrilaval või kinos.

Muidugi oli lavastuses suur osakaal Urmas Sisaski muusikal: esines lavastaja Reeda Tootsi juhatatav Nuku koor, mille muusikapõimikud on aastate jooksul õige palju tähelepanu äratanud. On sümpaatne, et koorimuusikast ei ole lavastusse valitud alati kõige populaarsemaid palasid, samal ajal on muusika oskuslikult sobitatud lavastuse sisu illustreerima ja emotsiooni võimendama – lõpus koguni nii, et peategelase saatusest saab tohutu pisarakiskuja. Lavastus saab võimsa lõpplahenduse eelkõige muusika mõjul, ent ka leidliku lavakujunduse (kunstnik Karmo Mende) kaasabil.

Klaverimuusikat mängis helilooja tütar Tiiu Sisask, kellest on praeguseks kujunenud Eestis peamine oma isa heliloomingut esitav professionaalne pianist. Talle on lavastuses kosmilise olevusena antud ka mõned otsekui tulevikust tulnud tegelase sõnalised osad. Pean tunnistama, et nii müstilise või maavälisena kui selles lavastuses, ei ole ma Sisaski (klaveri)muusikat varem tunnetanud, nii et ju on Reeda Toots muusikajuhina teinud äärmiselt hea ja konkreetsetesse stseenidesse sobiva valiku. Samuti on tore lahendus, kuidas mõnes olukorras loob helisid, näiteks demonstreerib suurt pauku klaveril peategelane ise (kõigi sisaskilike liigutustega), teisal aga toob Rajaveer pianisti kõrval esile helilooja motoorikat, nii et helilooja isiksus on publikul pidevalt silme ees. Sisaskile omane motoorne, animistlikult hingestatud liikumine (ja taevalik harmoonia!) on omane ka koorimuusikale, kui seda selle kõrvaga kuulata.

Jänedale on Urmas Sisask äärmiselt oluline isiksus. Jäneda oleks võinud pärast Eesti iseseisvuse taastamist olla üks suvaline depressiivne väikeasula, aga helilooja hoidis seda ka 1990. aastate turbulentsetes muutustes oma muusika­tähetorniga tugevalt pildil. Pulli­talliteater tegutseb Jänedal juba 2010. aastast, kuid Sisaskist rääkiva lavaloo kohta kuulsin sealt elevaid hääli juba mullu, kui näidendit alles kirjutati. Nüüd, kui see on lavale ja nähtavasti ka publiku südamesse jõudnud, loodan väga, et seda õnnestub mängida ka järgmisel aastal, sest kumu õnnestunud lavastusest on liikvele läinud ja usun, et publikut jagub veelgi.