Alustan ühe looga. See pole minu lugu, vaid kuuldud. Nagu teatris enamasti ikka, kuuleme seal teiste lugusid. Koguneme teatrisse nagu lõkke ümber, et kogeda maailma ja iseennast nende jutustamiste kaudu. Isiklik saab seeläbi üldinimlikuks ja vastupidi.

Selle loo taipamishetkest rääkis operaator, stsenarist ja filmirežissöör Elen Lotman minisarjas „Üks lugu“ aastast 2021.¹ Juhtumit ennast kirjeldab ta umbes nõnda (katkendi esitab Saara Sein): „Olin ühe filmi juures kaamera assistent ja me hakkasime laduma tehnikat mikrobussi, mina hakkasin minema kaubiku kabiini ja hoidsin uksepiidast ja keegi tõmbas siis selle mikrobussi ukse niimoodi raksaki kinni. Selle libiseva ukse, ja mu sõrmed jäid sinna vahele. Aga see vahelejäämise löök oli piisavalt tugev, et valuaisting ei jõudnud kohe kohale. See on niisugune mikroskoopiline hetk seal ja ma mäletan, et ma tabasin selle hetke ära, et ma sain aru, et vau, et nüüd ma teen selle otsuse, et kas mu reaktsioon on see: mul on valus, tooge-jää-tooge-rohtu-tooge-arsti, või on reaktsioon see, et vau, vot niisugune tunne on valu. Ja siis ma sain aru, et nüüd ma teen hetkel selle otsuse, kuidas ma reageerin sellele situatsioonile, ja ma otsustasin, ma lasen valul tulla ja ma vaatan, mis juhtub.“

Elen Lotman viitab oma loos holokausti üle elanud Austria neuroloogile ja logoteraapia rajajale Viktor E. Franklile, kelle sõnastuses jääb stiimuli ja reaktsiooni vahele üks hetk ning see hetk on see, mis teeb meist inimese. Selle hetke tabamine nõuab teadlikku häälestumist, tähelepanelikkust ning kohalolu. Olen ikka mõelnud, et needsamad sõnad – teadlikkus, tähelepanelikkus ja kohalolu – kirjeldavad ka teatrit, teatrisituatsiooni. Nõnda muutub iga etendus, etendusele pühendatud aeg elu valupunktidele reageerimise avardatud vahealaks, kohaks, kus saame otsustada, kes me oleme. Teatrist saab seega inimese vaba tahte selitamise labor, analüüsikamber, mõtlemise treeningusaal, kus endale aega võtta, küsida ja arutada, luua ruum, kus valu muutub tähenduseks.

Täpsustuseks peab ütlema, et Frankli puhul ei hõlma logos niivõrd arutlevat sõna, kuivõrd tähendust või mõtestamise korda. Ta räägib sellest, kuidas inimene suhestub tähendusliku reaalsusega, tähendus omakorda on aga seotud olukorraga, milles inimene elab. Ja mitte ainult inimene ei esita küsimusi elu kohta, vaid ka elu esitab olukordade kaudu küsimusi inimesele. Tekib omamoodi dialoog. Suurtest linnadest väljas, Saueaugul, teatriolukorras, võimendub see dialoog eriti.

25aastasele Saueaugu teatritalule ei ole eksistentsialistlikud küsimused kindlasti võõrad, vastupidi, mulle näib, et erilise hoolega on püütud leida materjale, mis sellist dialoogi inimese ja maailma vahel esindaksid ja tekitaksid. Kui heita pilk Saueaugu teatritalu repertuaarile ja küsida, millised autorid on siin kohal, millist dialoogi ja maailma nad kannavad, siis hoolimata sellest, et algusaastate esimesed tekstid on põhinenud maailmaklassikal, leiab sealt suuremas koguses Eesti algupärandeid: juba klassikasse kuuluv Jaan Kruusvalli ja Madis Kõivu looming ning elavate klassikute Mart Kivastiku ja Jaan Tätte loodu. Teater on uuemaid lavatekste kirjutama ärgitanud ka Tõnu Õnnepalu ning Priit Põldma, kes omakorda on oma tekstivõrgustikku kudunud teisigi eesti kirjanikke. Lisaks neile põiked põhjamaisesse dramaturgiasse, näiteks mälestusväärne Torgny Lind­greni „Kumalasemesi“ (2001, lav Margus Kasterpalu) teatri sünniaastast, ja sekka mõned iirlased, nagu väljakutset pakkuv Samuel Becketti ajatu pausidraama „Õnnelikud päevad“ (2007, lav Margus Kasterpalu). Neist lavastustest peaaegu kõiki näinuna paistab mulle, et Saue­augul ei otsita tekste, kus on tugev kon­flikt, siia leiab tee kohavaimuga sobiv dramaturgia, millel on tugev sisemine rütm.

Kogu repertuaaripilti vaadates võib aga Saueaugu teatritalu nimetada suisa väikefestivaliks ja Margus Kasterpalu talufestivali kuraatoriks, sest lisaks üle kahekümnele omaproduktsioonile on külla kutsutud mitmeid teiste teatrite lavastusi. Nii on koostööd tehtud VAT-teatri, Eesti Draamateatri, Ugala, Tartu Uue teatri, Sõltumatu Tantsu Lavaga jt. Seejuures on oluline, et Saueaugu on olnud avatud ka teatri teaduslikumatele lätetele: siin on korduvalt toimunud Tartu ülikooli noorte teatriteadlaste kevadkool. Selle kõige taustal nõustume vahest, et Saueaugu teatritalu ei ole tavaline (suve)repertuaariteater, vaid Saueaugu kui koht on osa kõigist sealsetest lavastustest ning õhtusesse udusse avanevast laudauksest võib püsipublikule olla saanud juba tähenduslik ja oodatud kaubamärk.

Teatritaluna tegutsevaid kooslusi leiab maailmast mitmeid, kuid üksikud toimivad nagu Saueaugu. Loomulikult on neid, kes maaviljeluse või karja­kasvatuse taandumise tõttu müüki paisatud üksuse ära ostavad ja sellesse kultuurikeskuse loovad, kuid teatrile ja perekondlikule pärandile keskenduvad vähesed. Kevadel sattusin Bolognas kokku naisega, kelle tulevikuplaan oli teha vanaema talust teatriateljee – olin üks ta viimaseid kostilisi, sest väikehotell läks unistuse nimel müüki. Itaaliast leiaks Saueaugule mõttekaaslasi veelgi, sest pere- ja kogukondlikkus on seal olulised. Nt Marco Martinelli asutas koos kaasmõtlejatega kaheksakümnendatel Teatro delle Albe (Koidikuteatri), mis tegutseb praegu Ravennas XIV sajandil rajatud kirikus ja kus sel kevadel loeti ette Martin Alguse näidend „Midagi tõelist“. Tegemist on ühega neist teatri­tegijatest, kes lisaks lavastamisele on üles ehitanud terve teatri ökosüsteemi, koha, kogukonna ja viisi, kuidas inimesed saavad tekstidega kohtuda. Võib-olla on siin ka vastus Saueaugu teatritalu tuleviku kohta: tekstitundliku inimesena teab Margus Kasterpalu sõna väärtust ning on viimastel aastatel üles näidanud konkreetset huvi uute algupärandite vastu. Nii Priit Põldma tekstid ja lavastused kui ka Robi Varuli ja Joosep Lõhmuse möödunud aastal muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli diplomitööna esietendunud „Puusselööja ja pilviskäija“ annavad aimu suundadest, kuhu koostöö võiks liikuda.

2020. aastal jõudis pärast pandeemiapausi kuldsete kaante vahele 367-leheküljeline raamat pealkirjaga „Miks teater?“, kus üle saja rahvusvahelise teatritegija annavad inimese, looja ja vaataja, aktivisti ja kodanikuna vastuse teatri hädavajalikkuse kohta nende elus. Raamatu üheks väljaandjaks on toonane teatrijuht ja praegune Viini pidunädalate kuraator Milo Rau, kes käis sel suvel oma lavastusega ka Rakveres „Baltoscandalil“. Vastused peadpööritavale küsimusele on isiklikud, poeetilised ja sisaldavad rohkelt hakitud ridu, mõttekriipse ja punktiire. On võitluslikkust ja mõtisklusi, otsinguid. Üks vastanutest on ka Martinelli ja ta kirjutab: „Kohaks saamine on see, mille nimel oleme tegutsenud ja tegutseme edasi, tuues enda kõrvale mõttekaaslasi, kes ei näe teatritegemist pelgalt ühe elukutsena teiste seas, vaid experimentum mundi’na, maailma läbiproovimise paigana: kujutamisviisina, mis läheb kujutamisest kaugemale, kaevates „järeleandmatu järjekindlusega“² välja tõe ja ilu fragmente, kraapides paljast kaljut, nii et küüned verel.“

Martinelli arvates ulatuvad teatri juured V sajandisse eKr, mil meiesuguseid nimetati Dionysose tehnikuteks, see tähendab tema preestriteks ja tehnik-käsitöölisteks. Teatrijumal Dionysos on mängiv laps, kelle titaanid tükkideks rebivad, ning Dionysose tehnik olla tähendas tema sõnul ja tähendab siiani sellele maailmalapsele otse näkku vaatamist, õppimist, kuidas muuta tükkideks rebimine (dismemberment) mäletamiseks (remembering), mälutehnikaks, tükid uuesti kokku panna, kuulata ohvrit, kes sosistab meile kõrva: „Pea mind meeles!“³

Hääbuv või isegi vaikiv isiklik ajaloomälu on Saueaugul kohal olnud eelkõige Jaan Kruusvalli näidendites, mille tegelaste katkendlik-minimalistlik dialoog pigem varjab, kui loob kontakti. „Kustutage kuuvalgus“ (2005, lav Margus Kasterpalu) ja „Tasandikkude helinad“ (2011, lav Aleksander Eelmaa) jõudsid lavale kuueaastase vahega ning viimane pälvis ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. Kaugused ehk kutsuvad oma helinaga, arvab üks „Tasandikkude helina“ tegelastest, kuid jääb ikkagi minemata, sest lähedusvajadus on suurem. Pigem soovitakse leida tee teise inimeseni, kontakt lähedalseisja, kohalolijaga.

Kuigi mälukunstnik Madis Kõivu ja Hando Runneli „Küüni täitmise lood ja laulud“ jõudis Saueaugu teatritallu alles 2009. aastal (lav Margus Kasterpalu), on Kõiv siin justkui alati kohal olnud, oma kohavaimu ja väikekoha teadlikkusega, enese ülekirjutuste ja igaveste rännakutega mälumaastikel. Kõiv justkui kuulukski siia: Saueaugu toob temas välja mängulisema poole, sest kõik muu oleks justkui juba maastikus olemas. Kõiv ise nimetabki ennast pigem „koha-likuks“ kui „aja-likuks“, ütleb uskuvat, et kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad, ütleb end uskuvat kohtadesse kui vaimsetesse isenditesse ja kohavaimudesse kui ürgsetesse ja taandumatutesse, kelle üle ajavaimudel ei ole täit jõudu.⁴

Madis Kolk on tõstnud oma lavastus­arvustuses⁵ erilisena esile, et Kasterpalu ei harrasta Kõivu kaudu mingit intellektuaali positsioonilt mõttemängu, vaid on lähtunud nii näidendi žanrimääratlusest (irvemäng) kui ka avaremargis välja toodud kolme ühtsuse nõudest. Nüüd, aastakümneid hiljem, tekib küsimus, kas polnud aktiivse heina­töö mängimisest loobumine, näitlemis­stiili kergus ja sõnale keskendumine midagi, millega Kasterpalu kirjeldas muutust rännakul, mille läbib üks talu, saades teatritaluks, mis on olemuselt kohtumispunkt. „Kuivõrd on punkt aga ise koht oma ktoonilise juurestiku ja asja-liku imperatiiviga? Kuivõrd ta iseennast avaldab siin, siin-kus-ollakse? Kas kohtumispunkt süveneb elu-kohaks, nii et kohageenius saab end kogu oma elulisuses välja elada?“ küsib Madis Kõiv oma ettekandes „Genius loci“.⁶

Olgu need elu-, koha- või kodu­otsingud, personaal-fiktsionaalsed kohtumised või liikumised ajaloo maistel ja taevastel maastikel – rännuteema läbib ühel või teisel moel peaaegu kõiki Saueaugu lavale jõudnud lugusid: Gailiti-Õnnepalu „Ingelandi“-rännaku (2015, lav Aleksander Eelmaa) kaugenevate allikate otsinguid, Priit Põldma „Kadunud kodu“ (2021, lav Priit Põldma ja Margus Kasterpalu) unenäolis-muusikalisest poeesiast kantud öörände, läbi igatsuse ja vastutuse põhjatu armastuse juurde teed rajava „Ilmavõõra“ (2018, lav Ringo Ramul) ning argiste hetkede mitmekihilisust avava õrna ja mõtiskleva teekonna, mis läbitakse koos „Kotka teel taeva all“ (2023, Priit Põldma). Viimased kaks on ka enim vaatajaid, ligi paar tuhat, kogunud lavastused Saueaugu teatritalus.

Oma käekirjast kõneledes ütleb Priit Põldma „Dramaturgiraamatus“, et kirjutades loob ta võimalusi, ning toob näite lavastuse „Kotka tee taeva all“ proovidest, kus näitlejatel oli vaja teada, kuidas asjad tegelikult on või kust on konkreetne tegelane pärit, mida teab või mis temaga on enne stseeni juhtunud. „Aga mul ei ole neile küsimustele ühest vastust,“ ütleb ta. „Olen nimme kirjutanud nii, et oleks erisuguseid variante. Ma tegelikult tahakski, et ka publiku jaoks jääks erinevad variandid alles, et vaatajal oleks võimalik mõistatada, teha oma elukogemusest lähtuvaid oletusi. Näitleja saab aga mängida korraga ainult üht varianti.“ Ta kinnitab, et „Kotka tees taeva all“ olid õnneks nii head näitlejad, kes tahtsid ise oma rolliga tööd teha, nii et neid sai täiel määral usaldada.⁷

Nõnda et enne, kui annan jutujärje neile, kes kõnelevadki Saueaugu näitlejatest, võib ehk öelda, et Saueaugu teatri­talu kunstiline identiteet ei koondu ühe autori, näidendi ega žanri ümber, vaid kujuneb näitlejate ja tekstide dialoogi kaudu. Siinse repertuaari ühendavad tervikuks näidendid, mis usaldavad vaikust, mõtisklust ja inimese sisemist kogemust. Nii saab igast uuest lavastusest osa pikemast vestlusest inimese, kodu, mälu ja kuuluvuse üle.

Olen siin rääkinud teatrist, rännakuist, dialoogidest ja valust, kuid erisuguseid võimalikkusi uurivas teatrimaailmas võiks see samal ajal olla ka hoopis üks teine lugu, lugu valgusest. Ideede liikumise ajalugu uurinud kirjanik ja teoloog Meelis Friedenthal kujutab oma romaanis „Punkti ümber“ tugeva visuaalse maailmatajuga peategelast Verdit, kes näeb ühel hetkel oma elu pealt justkui teatrimaketil. See dokumentaalse taustaga tegelane, kes salvestab surnute hääli ja otsib oma teed Kodu-Eestisse, Hüperboreasse, kirjeldab romaani finaalis Tšehhi maali­kunstniku František Kupka samanimelist teost „Autour d’un point“ nõnda (katkendi esitab Priit Põldma): „Ning seal ongi tiivad, seal pildi peal – elementaarosakestest koosnevad, aga nähtavad, aimamisi, justnagu katkises peeglis, nagu kubistlikul maalil, aga meie aju suudab need kokku panna, me teame, et need tiivad on olemas ja need kannavad. Tiivad on kollased, pruunikad, pronksjad, viivad kapri­sinise silmapiiri poole, see muutub üha heledamaks ja heledamaks, on tühjus, hele tühjus, peaaegu valus ja selle keskel on punkt. See punkt on kõigi teiste punktide fookus, ümber selle keerleb pilt, ümber selle keerleb maailm, keerleb elu.“⁸