Mis ajendas teid tegema näitust Miia Masso töödest?
Siim Tanel Tõnisson: Idee tekkis siis, kui külastasime Miia Massot seoses trükise „Suured kastid linnaserval“ koostamisega. Trükises käsitleme tüüpkorterelamuid. Miia karakter, looming ja tema enda maja olid intrigeerivad ja leidsime, et need väärivad käsitlemist. Minul on ka isiklik kontakt – olen elanud kahes Masso majas, mõlemad meeldisid mulle väga juba lapsepõlves.
Triin Reidla: Külaskäik Miia juurde oli ka minule näituse alguspunkt. Nägime tookord fotosid, jooniseid ja dokumente Masso tüüpkortermajast ja see tekitas arhitektuuriuurijana huvi rohkem teada saada. Hiljem, kui näituse idee kanda oli kinnitanud, andis see võimaluse ühe arhitekti elutöö materjale uurida, arhiivi kaevuda. Sellest materjalist näituse koostamine oli ainulaadne töö ja äratas aukartust. See sobis hästi ka minu, EKA doktorandi praktikapõhise doktoritöö üheks projektiks: näitus käsitleb XX sajandi teise poole arhitektuurilugu ja ka pärandi(hoiu) küsimusi. Kokkupuude Masso kortermajaga on mul samuti varasemast elust ja nõustun, et korterite ruumiplaneering on neis tõesti mugav ja läbi mõeldud.
Kas leidsite midagi, mis teid üllatas, mis äratas Miia Masso loomingus eriti huvi?
Tõnisson: Miia praktiseeris täpselt 27 aastat Nõukogude ajal ja 27 taasiseseisvunud Eestis ja esindab seda üleminekupõlvkonda, kelle karjääri tipp asetus kõige segasemasse aega. Väga põnev oli jälgida ühiskonna arengu peegeldust tema loomingus. Hoonetest avas minu silmad Narva mnt merelaevanduse hoone, mida Miia sõnul oli tugevalt inspireerinud tema 1969. aasta reis Jaapanisse. Vaadates nüüd 1960. aastate jaapani metabolistide töid, asetub see tallinlastele hästi tuntud hoone maailmaarhitektuuri konteksti.
Reidla: Vaatamata ühiskonnas toimunud muudatustele on Miia loomingus tajuda selget joont ja kindlat meelt, oma sihti. Elevust ja üllatust pakkusid Miia projektid 1980.–1990. aastatest, neid pole palju käsitletud ega uuritud. Sellele perioodile omaselt on ka palju Masso projekte ehitamata jäänud, aga need projektid olid ajale omaselt lennukad ja suurte mõõtmetega, näiteks 500kohalise kõrgema järgu hotelli projekt 1989. aastast. Ahhaa-momenti pakkus ka Tartu kesklinna kaubahall (projekt 1980–1985), mille ruumiline mõju on linnakeskkonna teisenemise tõttu praeguseks lahjenenud ning seepärast ei pruugi mööduja seda hoonet eraldiseisvana enam märgata. Omapärane isikuarhiivi leid oli Rävala ärimaja makett –üks väheseid, mis Miia töötoa riiulis oli. Selle paigutasime kõrvuti arhitektuurimuuseumi kogust pärit Eesti Maaehitusprojekti hoone maketiga – need näitlikustavad hästi ühel Tallinna krundil 1980.–1990. aastate vahetusel puhunud muutlikke tuuli.
Kust leidsite näitusematerjali?
Tõnisson: Miia oli väga korrektselt pidanud oma loomingust arhiivi, suurem osa töödest pärinebki tema töötoariiulist või garaažis hoiustatud suurtest mappidest. Üht-teist otsisime muuseumikogudest juurde.
Reidla: Natuke on rahvusarhiivi fotokogust ka. Eesmärk oli hoida eksponaatide tuumik isikuarhiivi materjalidel. Loodetavasti tuleb arhitekti aastakümnete jooksul kogutud materjalidest kujunenud portfoolio ja kuraatorite dialoog näitusel selgelt välja.
