23. augustini on Rotermanni soolalao galeriis avatud näitus Miia Masso arhitektuuriobjektidest, mis on valminud 1960. kuni 2000. algusaastateni. Arhitekti personaalnäitus on siinmail suhteliselt harv nähtus, tihedamini tehakse väljapanek mõne büroo töödest, aga oma nelikümmend aastat arhitektuuripraksist annab hea materjali mõistmaks taas üht keerukat perioodi Eesti ajaloos ning üht tugevat naisarhitekti selle keerises.
Intervjuuks Miia Massoga sõidan ühel juunikuu pärastlõunal Viimsi Pihlakodusse, kus kaheksakümne kuue aastane arhitekt on viimased kuud elanud. Endale loodud eramajast väiksesse toakesse kolimine on suur elumuutus, kuid Miia ei kurda – kui enam ise hästi hakkama ei saa, siis on siin parem, ütleb ta väärikalt – ning on intervjuust sama elevil kui mina. Tunneme üksteist, nagu Eesti arhitektid enamasti, ammu, aga pikemat vestlust pole varem ette tulnud.
Käisin su näitusel, mulle meeldis: hea valik ja hästi kujundatud. Oled sa ise ka näitust näinud?
Ei ole veel, ainult kataloogi nägin. Aga tundub, et noored on väga hea töö teinud.
On su töödest ka kunagi varem näitus kokku pandud?
Niisugust isikunäitust ei ole olnud. Koos teistega olen küll näitustel osalenud. Mind üllatas, et minu töödest tahetakse veel näitus teha.
Tegid sa ise valiku, mis välja panna, või usaldasid kuraatoreid?
Koos tegime. Mul oli juba enne näituse tegemist üks kukkumine, tundsin, et ega must palju asja pole, ja ütlesin, et ega mina ei jõua enam materjali otsida. Ma tõesti enam ei jõua, aga andsin kuraatoritele mingeid mõtteid.
Mille järgi projektid välja valisite? Galeriil on ruumi vähe, kõik kindlasti ei mahtunud.
Tead, valisime selle järgi, mida oli kergem kätte saada. Enamik töid oli siitsamast lähedalt võtta, minu kodust, Pihlametsa teelt.
Su arhitektikarjäär on olnud pikk, oled töötanud mitmes kohas ja eri ühiskonnakorra ajal. On sul mõned tõekspidamised, millest oled arhitektuuri tehes kinni hoidnud?
Ei ole. Tegin lihtsalt nii hästi, kui oskasin. Kuidas välja tuli – seda ise ei oska öelda.
Kui vaadata su majade ülesehitust: need on hästi selged ja loogilised, ei mingit liigset vigurdamist.
Naisterahva loogika.
Seda peetakse pigem mehelikuks jooneks. Mulle meeldivad su elumajade plaanid: avarad sisenemised, suur elutuba, kõik ruumid on väga loogilise paigutusega – kohe midagi pole ette heita.
Eks see ongi see, mida ma tähtsaks pidasin. Mulle tundusid kõik uued korterid, mis Nõukogude ajal tehti, kehvad. Mõtlesin kolm päeva enne võistluse lõppu, et teen õige ühe ilusa korteri. Minu tehnik oli siis nii kena, et istus kolm ööd üleval, ja esitasimegi oma lahenduse võistlusele.
Sa räägid ilmselt tüüpse elamu arhitektuurivõistlusest 1971. aastal?
Jah, tegin siis Masso maja.
Kas sa pole mitte ainumas eesti arhitekt, kelle nime järgi tuntakse korterelamu tüüpprojekti? Väikemajade tüüpprojekte on küll arhitekti nimega nimetatud, aga ühtki suuremat nimelist elamut ei tule meelde.
Ma ei teagi, miks ta selle nime sai. Ju vist tehti neid nii palju, et pidi nime panema.
Masso maja kõlab hästi, aga oleks võinud ka Miia maja olla?
Miia – see on ju naisterahva nimi …
Naisterahva nimi poleks sobinud?
Ei tulnud selle pealegi.
Tead sa, mitu tänavat meil Tallinnas on naise nimega?
Ei tea.
Kaks: Lydia Koidula ja Miina Härma. Aga räägi veidi Masso majast. Nii et võitsid konkursi ja kohe hakati massiliselt ehitama?
Sellega oli selline asi, et võitsin küll konkursi ja töö tuli Eesti Projekti, kus ma töötasin, aga siis öeldi ülemuste poolt, et nii ikka ei tehta. Minu kohaliku seeriamaja lahendus koosnes sektsioonidest, mida sai ritta panna vastavalt vajadusele –nii oli võimalus saada majja erinevad korterid. Eesti Projektis leiti aga, et tuleb ikka projekteerida üks tüüpmaja, mitte luua üksikud kombineeritavad sektsioonid. Aga Voldemar Herkelile, kes oli ehituskomitee esimehe asetäitja –talle meeldis. Ja tema surus selle ka läbi. Töötasin välja viis sektsiooni, mida sai siduda vahetükiga, kus olid sees tehnoseadmed.
Selle siis komplekteeris ja sidus asendiplaaniga lõpuks mõni projekteerija kohapeal?
Jah, ja ma panin väga pahaks, kui oli projekti alla kirjutatud arhitektiks Miia Masso ja keegi, kes projekti vaid sidus.
Sa oled töötanud mitmes asutuses: Kommunaalprojektis, Eesti Projektis, oma büroos …
Vahepeal olin veel metsamajandusinstituudis ja siis oli mul Põhja- ja Baltimaade triennaali korraldamise aeg, see oli ka täiskohaga töökoht.
Kommunaalprojektis mulle meeldis, mõtlesin, et jäängi sinna. Laste kõrvalt oli seal hea olla, plaanisin, et hakkan vaikselt ka maalima ja joonistama. Kui aga esimese arhitektuurivõistluse võitsin, oli valik tehtud.
Hasart tuli sisse?
Jah, tuli.
Mis sa Kommunaalprojektis jõudsid teha?
Kommunaalprojektis tegin Pärnu rajooni täitevkomitee, mis oli vahepeal maavalitsuse hoone, ja Merivälja bussiootepaviljoni.
Eesti Projektis olid juba suured koostööprojektid.
Rein Luubiga tegime koos tööd kümme aastat. Arhitektide maja näiteks, aga see kaheksakümnendate lõpp oli halb aeg: lasti küll valmis projekteerida, aga ehitusse palju asju ei läinud.
On sul mõnest projektist eriti kahju, et seda ei ehitatud?
Võib-olla seesama arhitektide maja, mis sai tehtud koos arhitektide liiduga. Hakkasime seda tegema Tatari ja Allika tänava vahele, tellija oli Eesti Maaehitusprojekt. Sinna pidi tulema selle büroo ja ka arhitektide liidu maja, kahes plokis. Tegime Luubiga koos võistlustöö, mina surusin oma mõtte tookord läbi. Maaehitusprojekt lõpetas aga tegevuse ja müüs krundi Forekspangale. Tegime Forekspangale õigupoolest uue maja, Martin Aunin oli meil tööl. Mina ja Aunin olime selle autorid, tööjoonisedki olid juba valmis ja karkass pandi püsti. Aga Forekspank müüs krundi edasi Merkole ja Merko tegi sinna elumaja, selle tegid juba Jüri Okas ja Marika Lõoke. Elumaja kesklinnas oli väga hinnas. Meie projekti järgi tehtud osa – kaks korrust –see võeti maha.
Töötasid 27 aastat Nõukogude süsteemis, kus arhitekt allus peainsenerile. Kuidas sa, tugeva karakteriga naine, sellises alluvussuhtes hakkama said?
Peainseneridega üldiselt ei olnud suhted halvad. Või siiski, kui vaatasid palgalehte, siis … nad said palju rohkem raha kui arhitekt. Eesti Projektis arvestati üldiselt arhitekti arvamusega, aga mitte liiga palju. Sellest võin igasuguseid lugusid rääkida.
Näiteks?
See oli juba Eesti Projekti lõpuaastatel, kui ühiskonnas algas vabanemine. Mul oli siis igasugu ideid, mida võiks teisiti teha, kui seni tehtud. Läksin osakonna juhataja juurde ja ütlesin, et meil on siin Eesti Projektis head insenerid, kellega oleme harjunud koos tööd tegema, et teeks nüüd eraldi osakonna, kus oleme nendega koos: tugevad arhitektid ja insenerid. Seepeale küsiti, et kes seda osakonda hakkab juhtima? Vastasin, et … „Mina!“ Seepeale oli naer: „Osakonnajuhataja – teie?!“
Enneolematu – arhitekt, lisaks naisterahvas pürgib suure asutuse osakonda juhtima?
Meie osakonda juhtis siis kanalisatsiooniinsener …
Palju oli sul vabadust? Said suurema osa oma ideid ellu viia?
Oli erinevaid kogemusi, aga mina ei teinud ühtegi projekti, mida ma teha ei tahtnud. Eks selle pärast mind lõpuks ka Eesti Projektist ära aeti.
Miks sind ära aeti?
Roopa tänava majadest sai konflikt alguse. Sinna taheti minu tüüpprojektide järgi ehitada majad, aga ma ütlesin, et siia see tüüpprojekt ei sobi. Pakkusin, et teen ise uued sobivamad majad. Lubati teha, aga pandi pahaks: teha mitu uut maja, see võtab ju rohkem aega ja läheb palju kallimaks. Aga mind ei saanud ka keelata. Tegin kaks maja Roopa tänavale Eesti Projektis, edasi projekteerisin juba oma büroos. Kokku tegin sinna viis maja.
Seega Eesti Projektist lahkumine ei olnud su vaba valik?
Elus on ikka nii, et kui hakkad ülemusele vastu, siis hakatakse igasugu põhjusi otsima, et sinust lahti saada. Ma tahtsin tegelikult ammu sealt ära minna.
Tegid siis oma firma?
Jah, esimene firma oli arhitektide liidu egiidi all. Teise tegime Rein Luubiga ja seejärel tegin omanimelise büroo, mis töötas 2018. aastani.
Kui suur su büroo parematel päevadel oli?
Kuus inimest oli kõige rohkem, aga ma olin tihti peatöövõtja, see oli suur töö ja vastutus. Mul on meeles, kuidas Ahti Kooskora tuli tööd küsima. Ütlesin, et ma rohkem ei saa praegu võtta, kolm inimest on juba ja Martin Aunin tuleb ka – nad olid Ahtiga kursusekaaslased. Ahti ütles seepeale, et Martin on muidugi nii hea, et ma ei hakka ennast temaga võrdlemagi. Nii ilusti ütles oma konkurendi kohta.
Võtsid seepeale tema ka tööle?
Ikka-ikka. Ahti oli meil arvutigeenius. Martin on andekas, Ahti osav. Teised olid vähem säravad, mitte ka nii toredad. Eks oli igasugu lugusid.
Kõige keerulisemad on ikka inimsuhted?
Just. Üldiselt sain ma aga töötajatega hästi hakkama.
Milline tööperiood on su elus olnud kõige ilusam?
Ikka üksi töötades. Aga Eesti Projektis oli ka päris häid aegu.
Sa oled projekteerinud ka endale maja. Mulle tundub, et see on sul üks südamelähedasemaid projekte, kas pole?
Kindlasti! Seal oli võib-olla üks asi, mida ette heideti: see natuke modernistlik joon, need horisontaalsed aknajaotused. Aga ma ei osanud teistmoodi teha. Horisontaaljaotus pidi maja tervikuks siduma ja mulle meeldib ka nii.
Sa olid 1999. aastal endale maja projekteerides juba küps arhitekt. Kas Miia Masso kui tellija oli Miia Masso kui arhitektiga rahul?
Jah, selles mõttes küll, et mul on seal väga hea olla. Aga selle projekteerimisel oli oma keerukus – siin oli väga palju piiranguid. Üks on see, mida tahad arhitektuuris teha, teine see, mida koht võimaldab. Oma maja puhul muidugi piiras ka ehitusmaksumus: ise tead ju täpselt, kui palju jaksad valmis ehitada.
Kui teeksid praegu endale maja, kas teeksid samasuguse?
Vaevalt.
Hüppan korraks ajas tagasi: kust sul üldse tekkis huvi arhitektuuri vastu? Oli sul mõni eeskuju?
Olin sõjaaja laps Tallinnas. Mu ema oli surnud ja isa oli mu elust kadunud. Olin nelja-aastane, kui ema lahkus, natuke mäletan teda. Mind kasvatasid onu ja vanaema. Keegi ei tegelenud minuga, keegi pole mind ka mõjutanud. Olengi seepärast nii isepäine.
Nii et pidid ise kõigega hakkama saama?
Jah, aga mul ei olnud raske lapsepõlv. Käisin keskkooli ajal suvevaheajal õmblusvabrikus Marat tööl, ikka selleks, et saada moodsaid riideid. Seal olid ropu suuga vene naised. Mõtlesin siis, et tehasesse küll ei taha jääda, ehkki sain nende naistega hästi läbi.
Kas sa lapsena nukkudega ka mängisid?
Ei mänginud … või siiski, Mari Aimlaga, kes oli mu hea sõbranna, mängisime vahel, tegime pabernukkudele paberist riideid. Too aeg aga lapsed toas eriti ei istunud. Meil oli suur õu, elasime IV keskkooli, praeguse Westholmi gümnaasiumi juures vanas juugendmajas Kevade tänava nurgal. Seal oli hiiglasuur aed, teadsin seal iga nurka, kinnistute vahel olid puukuurid. Kõik see maastik oli lastel vallutatud, roniti üle traataia ja katuste näiteks õunaraksu. Käisin seda kanti hiljuti vaatamas, kõik on teistmoodi, meelest on läinud, missugune siin varem oli.
Mõte minna arhitektuuri õppima – kust see tuli? Arhitektuuri peeti Nõukogude ajal ju üheks kõige mehelikumaks alaks.
Eks ta ole ka, aga kes see seda siis teadis? Mul läksid paljud ained hästi ja kõige rohkem tahtsime sõbrannaga minna Moskvasse diplomaatiat õppima. Kirjutasime sinna kooli, sõbranna isa oli Viru direktor, juudi mees, tegime tema juures kantseleitööd ja tema ka toetas. Meile kirjutati aga Moskvast aus vastus, et võite tulla, aga teie perspektiiv on saada kooliõpetajaks.
Mul oli siis selge, et lähen arhitektuuri. Mulle meeldis arhitektuur, lapsest peale meeldis.
Kas oskasid juba lapsena vaadata maju selle pilguga, et võiks kunagi ka ise neid teha?
Ei. Ma ei osanud arvatagi, et mina võiksin kunagi teha maja. Tundus selline suur ja tähtis asi. Aga huvitas.
Teadsid ju ikkagi sisse astudes, mis sind ootab, mis see arhitektuur on?
Jah, ma käisin kaks aastat ettevalmistuskursustel. Kujutasin ette, et arhitektuuriõping on raske, aga oli suht kerge kool. Oli muidugi ka raskeid hetki, tegin ikka, mis ise tahtsin.
Teie kursusel olid mitmed tänaseks väga tuntud nimed: Raine Karp, Veljo Kaasik, Aino Meel ja Ado Eigi. Oli teil kokkuhoidev kursus?
Ei olnud. Olime esimene kursus, kes oli peahoonest eemal, Tartu maanteel. Üksteise vastu küll ka ei oldud, nüüd mõni aasta tagasi saime järelejäänutega kokku.
Teil olid väga auväärsed õppejõud, nagu Tölpus, Volberg, Kuusik. Kuidas neid mäletad?
Ma ei saa aru, miks neid nii lõputult kiidetakse. Kuusik tuli ühe tudengi laua juurde ja ütles, et mis sa kribid seal –meil olid päris suled, tegime mustvalgeid joonistusi –, et mis sa kribid, ei oska sulge ilusti hoida või? Haaras tudengi käest sule ja viskas aknast välja …
Sulle ta siis ei meeldinud?
Ei, seda kohutavat kiitust ma ei jaga. Teda väga hinnati, aga ju olin mina noor ja loll, ei saanud ta tarkusest aru.
Tagantjärele ka ei saa?
Eks oli head ja halba, huvitavad inimesed, aga … Käisin kaks aastat arhitektuuri osakonna ettevalmistuses, ootasin väga, et mis sealt nüüd tuleb, aga … ei tulnud.
Kas olid hea õpilane?
Keskmine. Sõnakuulelik. Neljandast kursusest läksin alles lahti.
Mulle tundub, et teie põlvkond vaatas tugevalt Põhjamaade poole – või eksin?
Eksid. Mitte kõik ei vaadanud. Karp vaatas Põhjamaade suunas, aga rohkem ei oskagi öelda, kes kuhu vaatas. Mind mõjutas hoopis Jaapan, olin Jaapanist kohe suures vaimustuses.
Sul õnnestus ka üleliidulise arhitektide grupiga Jaapanis käia. Mis sind seal vaimustas?
Brutalism. Jõuline arhitektuur. Minu Narva maantee elamus on seda brutalismi mõju tunda.
Aga Jaapani traditsiooniline arhitektuur?
See meeldis ka, absoluutselt. Mulle meeldib ka näiteks saksa vahvärk, selline armas arhitektuur, aga ma ei kujuta ette, et keegi hakkaks siin tõsimeeli sellist vana arhitektuuri jäljendama.
1980. aastatel jõudis Eestisse vanu stiile matkiv postmodernism. Sa vist sellega ei läinud kaasa?
Absoluutselt mitte. Ma ei pea seda postmodernistlikku suunda üldse õigeks.
Aga Tartu kesklinnas kaheksakümnendatel tehtud kaubahall? Selle juures nagu oleks veidi postmodernismi mõju tunda?
Võib-olla seal pisut jah. Pidin tegema maja klassitsistlikus stiilis, kuna ümberringi vanalinnas on klassitsism. Tahtsin siis klassitsistlikku stiili siduda funktsionalismiga. See oli raske koht. Sinna taheti algselt panna suur tüüpne keskus, selline, nagu mul oli tehtud Mustamäele. Ütlesin, et see tüüp küll selle koha peale ei lähe, ja seepeale öeldi, et tee siis uus lahendus. Tegin. Tahtsin, et see töötaks liikluse osas normaalselt, mitte nii, nagu tavaliselt tüüpprojektides, kus laadimisplats on tänava ääres. Tegin alla kaubakorruse, kus on neli kaubalifti, millega viiakse kaup üles müüki.
Kogu see vaba plats oli plaanitud minu projekti järgi ehitada, aga seda ei tehtud. Õnnetu tükike valmis vaid sellest projektist, keegi tegi hiljem veel kaubahallile juurdeehituse, minuga seda ei kooskõlastatud – õnnetus lihtsalt! See oli üldse raske aeg, asjad muutusid pidevalt.
See oli veel Eesti Projekti päevil?
Jah.
Sul on kolm last. Kuidas sa ennast nende ja töö vahel jagasid?
Nad olid väga head lapsed. Tõsiselt. Nemad aga mäletavad, et ma ei olnud suurem asi ema.
Olid palju tööl?
Sel ajal kaotasid tööstaaži, kui ei käinud vähemalt kuus tundi päevas tööl. Vahepeal sai käia kodus lapsi toitmas.
Su kolmest tütrest kaks on ka arhitektid. Kas julgustasid neid sel valikul?
Mina neid ei mõjutanud, aga töötasin kodus palju, nii et nad olid arhitektuuriga kursis.
Oonaga lõpetasime ühel aastal arhitektuuriõpingud. Mäletan, et ta oli algusest peale teistest klass kõrgemal: teadlikum, väga andekas. Võitis juba kooli ajal koos Kristel Ausinguga avaliku tüüpse maaelamu arhitektuurivõistluse, mis oli väga rohke osavõtuga konkurss.
On-on andekas, Oona on üldiselt andekas. Ma aitasin tal pärast kooli Soome minna, mõtlesin, et õpib seal arvutiga projekteerima ja tuleb tagasi. Aga ei tule ega tule. Tal on vähe ambitsiooni, töötab seal alla oma võimete.
Eeva, kõige noorem tütar, kelle järgi on nime saanud ka üks su suvila tüüpprojekt, on Eestis tuntud sisearhitekt.
Eeval läheb hästi. Tema on tugev, lööb vajadusel ka rusika lauale.
Kas tegid ka oma toonase abikaasa, konstruktori Tiit Massoga koos tööd?
Jaa, alguses tegime kogu aeg kõik haltuurad koos.
Haltuura, sa mõtled töövälisel ajal eramajade tegemist?
Jah. Üks, mille tegime, oli ikka päris suur, see oli veel nõukaajal. Aga ega me arhitektuurilt ei sobinud kokku.
Mis mõttes?
Minu stiil ei meeldinud talle.
Miks?
Talle meeldis selline kerge stiil, kerged majad. Mul olid kõik majad rasked.
Eks see kergus-raskus tulenes ka kättesaadavast materjalist. Klaasfassaade siis ei tehtud. Kui piirid lahti läksid, tuli igasugu kaupa letile, aga sa jäid lõpuni truuks kivile, betoonile ja krohvile. Uued materjalid, kõikvõimalikud fassaadiplaadid, klaasfassaadid jms, neist sa ei vaimustunud?
Üldse ei vaimustunud. Materjal muidugi luges palju. Minu oma maja puhul –kõik teadsid, et Masso tegi oma maja silikaattellisest – oli tegelikult niisugune materjal, mis meil on maha vaikitud, mida Silikaat tootis väga lühikest aega – vääriktellis. Selle mõõdud olid teised ja pealispind kvaliteetne – kõik ümberringi on oma maja fassaadi remontinud, mina ei ole. Ega plaani ka. Ilus, mulle meeldib, ta on selline soojem kui tavatellis. Aga selle tootmine ei tasunud ära.
Elad nüüd siin Viimsi Pihlakodus. Kas vaatad kasutajana siinset arhitektuuri ka kriitilise pilguga?
Vahel vaatan, see siin on vähese arhitektuuriga maja, lihtsalt ehitis. Ma olen ühte selle firma hooldekodu veel külastanud ja seal oli palju huvitavam lahendus: kompleksi keskel olid suured lehtpuud. Aga mu toast on ilus vaade metsa alla. Siit on hea kaugusesse vaadata. Linnukesed käivad, nokivad siin. Ei tea küll, mida nad nokivad, kõik pügatakse nii ära, taimi võiks olla rohkem. Terrass on ka, aga sinna ei pääse: ukse all on aste, sealt ei saa rulaatoriga üle.
Kui praegu peaksid valima eriala, pärast kõiki neid aastakümneid, kas valiksid ikka arhitektuuri?
Ma arvan, et valiks küll.
Loe ka Triin Ojari intervjuud Miia Massoga aastal 2010.
