Kas adaptatsioon peab vastama originaalile, olema n-ö tõetruu? Viimasel ajal on esile kerkinud kaks juhtumit, mis äratavad kahtlust, et meil on tõlgendamise suhtes kummaliselt konservatiivseid ja mõnevõrra ebaterveid ootusi. Esiteks muidugi Christopher Nolani „Odüsseia“,¹ vanakreeka eeposel põhinev täispikk mängufilm, mida kajastavad kaks lugu ka selles lehenumbris ning mille puhul on kiiduavalduste kõrval kuulda omajagu kriitikat, et see erineb liigselt originaalist kas süžeekäikude, filosoofia, tegelaskujude kasutuse vms poolest.

Nolanile heidetakse ette, et „Odüsseia“ pole „Odüsseia“. Et Nolan pole Homeros. Küsiksin omakorda: kas keegi on kunagi arvanud, et on? Nolan on Ameerika peavoolu-filmitegija, kes ei pruugigi oma mõttekäikudega ulatuda Euroopa või Aasia arthouse’i tippude filosoofilisele tasemele, aga tal on oma asi ajada. Kahtlemata on ta ’autor’ kas või juba sellest vaatekohast, et tema kui tegija nime on võimatu tema filmist lahutada. Võrdluseks tahaksin samast maailmast tuua veel ühe näite, nädala eest välja tulnud uue Ämblikmehe filmi „Ämblikmees. Täitsa uus päev“², mida on saatnud Nolani eepostki ületav meeletu kassaedu, aga mille puhul võin kihla vedada, et küsimise peale ei oska ilma interneti abita keegi mulle vastata, kes on lavastaja.

Nolan on muutnud Odysseuse tegelaskuju ajakohasemaks – aga miks? Me võime siin samuti selle üle arutleda, aga see sõnum pole meile mõeldud. Odysseusest on saanud Ameerika kultuurisõdade käilakuju, kelles nähakse paralleele nii Trumpi, Muski kui kogu USAga ning „Odüsseiat“ Ameerika tsivilisatsiooni lõpu alguse loona. Just Elon Musk on see, kes vihase vastureaktsioonina filmile on oma tehisarurakenduse Grok abiga lubanud teha „Odüsseiast“  täielikult tõetruu versiooni. Ma loodan väga, et teeb, ja et ma seda näha saan. Kas pole täiesti originaalile vastav tehisaru versioon siis just see ideaal, mida me otsime, ja kus midagi muudetud ei ole? Autor kui võimalik muutja-muutuja on sealt täielikult eemaldatud. Tõlgendus on lõpuni täpne, ilma tülika tõlgendamiseta.

Teine sellesarnane juhtum on laulukirjutaja Ivar Musta kohtuvõit Eesti Filmi Instituudi üle. Kuna EFTA galal esitati eurolugu „Everybody“ Mustale mitte meelepärasel moel, siis leidis kohus, et „sõnade ja nootide muutmisega rikutakse otseselt teose puutumatust“.³ See on minu kui eluaegse (küll ilma juurahariduseta) muusikafänni seisukohast täiesti absurdne. Tõlgendus ei saagi olla originaaliga identne. Kas siis edaspidi on autori otsustada, mil määral kaver võib erineda? Mis saab, kui mehe asemel laulab naine? Või kitarri asemel mängitakse viiulit? Paistab, et hiline keskeakriis või tunnustusvajadus on siin isikliku vimma paisutanud seadusandlikuks probleemiks ja tunneli teisest otsast terendab märksa igavam maailm, kus asjatult klammerdutakse vana külge.

Tõlgendused, töötlused, uus- ja taasversioonid lubavad meil maailma uutmoodi näha. Mutatsioonid viivad evolutsioonini. Hinnakem originaali, aga olgem valmis ka uuendusteks!