Mängurid on teinud poole aasta jooksul kõike seda, mille eest aasta alguses hoiatasin, ent järgmise presidendi viljatu otsingu lõpusirgel on parteijuhid suutnud seniste läbikukkumiste kordamisele peale keerata veel ühe vindi, mis halvimal juhul võib vallandada kergemat sorti põhiseadusliku kriisi. Paraku, kui politikaanid on asja kallal, kipubki realiseeruma see kõige kehvem variant. Kolmapäevase seisuga ollakse veel kinni Juhan Kunderi kirja pandud rahvapärimuslikus stsenaariumis, kus vanapagan vaeslast pettusega oma pojale naiseks nõutab. Vanapagana rollis astub üles riigikogu esimees Lauri Hussar ja tema poegadena erakonnajuhid, kes õiguskantsleri ukse taha järjest siidisärke ja kuldakörte kannavad, aga jah-sõna pole tulnud ja pulmakellade helinat ei kosta.
Selles konstitutsioonikiusus, millega erakonnajuhid ahistavad õiguskantsler Ülle Madiset, kellel ametiaega järel veel ligi kolm aastat, on palju näotut, kuid ka õiguslikku küsitavust, mida asjaosalised küllap ka ise aduvad, ent tagajärgedest ei hooli. Aga kes veel, kui mitte parlament ja just põhiseaduslike institutsioonide saatust otsustades peaks ülima rangusega seadust järgima? Vaidlus selle üle, kas õiguskantsler juhul, kui ta peaks survele alla andma ning riigikogus presidendiks valitama, oma senisest ametist päevapealt vabaneb ning saab õigeaegselt ehk päeval, mil Alar Karise volitused lõppevad, Kadriorus koha sisse võtta, on juba alanud. On juriste, kes probleemi pisendavad ja väidavad, et takistusi pole, aga väga tõsiselt tuleb võtta ka hoiatavamaid seisukohti (näiteks Madis Ernitsa oma riigiõiguse blogis).
Õiguslike lahkarvamuste fakt iseenesest tõestab, et poliitikud on täiesti valele rajale sattunud ning võivad sellel jätkates põhiseaduslikku korda kahjustada mitmes astmes. Esiteks on täiesti lubamatu, et keskseks foorumiks, kus järgmist presidenti läbi räägitakse ja kokku lepitakse, on valitud seadustes nimetamata ja vähimagi volituseta tavaõiguslik nähtus nimega riigikogu vanematekogu, mis koosneb riigikogu juhatuse kolmest liikmest ja fraktsioonide esimeestest. Vähe sellest, et keegi neist ei saa ülejäänud riigikogu liikmete eest ja nimel midagi lubada ega otsustada, ligi viiendik ehk 18 fraktsioonita saadikut on vanematekogus üldse esindamata ning ei saa kuidagi teada, mida nende selja taga kokku lepitakse. Seega on protsessis loodud riigikogu liikmete vahele ebavõrdsus.
Vanematekogu, mis varakevadel korraks laienes, nii et seal käisid kohal ka riigikokku mitte kuuluvad isikud, tõestas toona oma sobimatust põhiseaduslikuks tööks. Mäletatavasti lähetati riigikogu esimees toona president Karise juurde küsima uuesti kandideerimise kohta ning sellest sai kahe kuu pikkuse habemega poliitiline anekdoot, misjärel läks veel kaks kuud Karise „vihjeni“ võidupüha kõnes. Ometi jätkab vanematekogu visalt ja koguneb taas 11. augustil, ei otsusta küll midagi, kuid iga erakond väljub sealt oma sõnumiga, mille ühisosa on, et meie teeme, mida tahame, tõstame nuppe riigilaual, nagu vajalikuks peame, ja nupud ei köhi, sest kui neil olekski tahe, siis parteilise tahte suhtes kehtetu.
Järgmiseks ei anna ülearu palju tõlgendusruumi õiguskantsleri seaduse § 9, mille kohaselt „ametist tagasiastumisest teatab õiguskantsler Vabariigi Presidendile vähemalt neli kuud ette“. Seda ei ole teadaolevalt juhtunud, mistõttu on vaieldav, mis edasi saab ja kellel millised volitused on, kui Ülle Madise presidendiks valitakse. Vähemasti EKRE, kus on panused tehtud oma kandidaadile ja valijameeste kogule, nõuab kindlasti ja täiesti õigustatult riigikogu toimingute põhiseaduslikkuse kontrolli riigikohtus. See ei pruugi küll kaua aega võtta ja võib anda vingerdava vastuse, et kõik on siiski enam-vähem hästi. Aga presidendi valimine ei ole erakondade siseasi, meil on olemas kodanikkond, kelle südant jääb närima kahtluseuss – ning see peegeldub ka riigipiiri taha.
Kui aga riigikohus peaks järeldama, et õiguskantsleri üleminek presidendiks saab toimuda nimetatud nelja kuu järel, oleks Eestis jaanuari alguseni tagasiastumisest teatanud õiguskantsler ja lõppenud volitusega president, kes tohib teha sama vähe nagu riigikogu valimiste järel tagasi astunud valitsus. Võib koguni mängida põhiseaduse paragrahvis 83 sätestatud asendamiskorraga, mille järgi ajutiselt võtab presidendi kohustused üle riigikogu esimees, kelleta aga kaotab koalitsioon kontrolli riigikogu juhatuse tegevuse üle, see aga võib taas vallandada korduvalt juba nähtud kaose ja töövõimetuse parlamendis. Ja mida teevad president Karise nõunikud kogu selle aja? Vahivad tegevusetult lakke või hakkavad omavolitsema ning ajutist ja presidenditööks niikuinii sobimatut asendajat manipuleerima?
Seadus näeb ka ette, et just volitusega president otsib ja leiab õiguskantsleri kandidaadi, kes peab enne parlamendile kinnitamiseks esitamist läbima julgeolekukontrolli, milleks kaitsepolitseil on aega kuni kolm kuud. Seega, kui järgmine president võib õiguskantsleri otsinguga seaduslikult tegelema hakata alles jaanuaris, saab ta parimalgi juhul valmis ajaks, mil riigikogu koosseis on laiali läinud ning valimiste järel uus koosseis alles selgumas. Nagu alati, vaidlustab keegi valimistulemused riigikohtus. Viimati, 2023. aastal, võttis vaidluste lahendamine kuu aega. Seejärel hakkab riigikogu uus koosseis tegelema enesekorraldusega ning koalitsioonide moodustamisega, mis omakorda võib võtta kuu või teisegi.
See tähendab, et riik on kokkuvõttes kõigepealt mitu kuud presidendita ja seejärel mitu kuud õiguskantslerita. Mul pole kahtlust, et õiguskantsleri ametnikud teevad igapäevatööd laitmatult edasi ja kõik vajalik saab allkirjastatud, kuid tegemata jääb tähtsaim, riigikogu ja valitsuse tegevuse järelevalve. Kõik eelöeldu on kõigest oletuslik, aga võimalik – ja seda olukorras, kus juhid ühiskonda juba aastaid manitsevad, et ajad on erakorralised ja kriisirohked, mistõttu on eriti tähtis riigivõimu iga haru legitiimsus ja stabiilsus. Sõna ja tegu ei lähe siin sugugi kokku ja ükski parteijuht ei ole võtnud vaevaks selgitada, miks peaks just praegu olema parim aeg katsetada neid põhiseaduses ette nähtud riigijuhtimise tagavara- ja hädavariante, milleks kogu iseseisvusaja jooksul ei ole vajadust olnud.
Kiusupoliitika järgmine etapp algab teisipäeval, mil pärast vanematekogu koosolekut peavad parteide leitnandid minema oma erakonnakaaslastelt Ülle Madisele esitamisallkirju välja pressima. Seda võib ka ärarääkimiseks nimetada, aga pigem on tegu tehinguga jõupositsioonilt, mis sisaldab ka šantaaži nende puhul, kel soov saada turvaline koht valimisnimekirjas ning riigikogu järgmisse koosseisu pääseda. Ja kui vettpidavad need allkirjad ka on ning miks peaks õiguskantsler neid uskuma jääma?
Üks pääsetee siiski on. Kui 20. augustiks ei ole Ülle Madise osas asi selge, võib ametis president Karis oma roosiaiakõnes öelda, et kuna parteilased on end nii sügavale sohu vedanud, pole parata, presidendi kohus on nad sealt välja aidata, mistõttu ta on ümber mõelnud ning nõustub siiski teiseks ametiajaks presidendiks jääma, et põhiseaduslik kord kahjustada ei saaks. Mitte et ma nii kenadele inimestele nagu Alar ja Sirje Karis vähegi seda karistust sooviksin, aga kui kord muud üle ei jää … ja pealegi ei ole nende toetajad ühiskonnas kunagi lootust lõpuni maha matnud.
