Juhan Liivi muuseumi püsinäituste hulka on lisandunud interaktiivset ja klassikalist põimiv „Vaimulained/vaimupained“. Juba varasemast on seal ka püsinäitused „Kodavere – hää mürakas kihelkonda“ ja „Oleksin ma luuletaja“, lisaks kaks väliekspositsiooni: kirjaniku kodutalu ja „Juhan Liivi meelemaastikud“. Uue näituse temaatilisse keskmesse on seatud Liivi soov olla mõistetud.¹

Tõsi, Liivist mõeldes tuleb esimesena pähe maailma kultuuriruumis kinnistunud hullumeelse geeniuse kuvand. Ameerika kirjaniku Susan Sontagi järgi ajendab hullumeelsuse romantiseerimist usk, et looja mõistus on tänu vaimsetele häiretele terasem.² Paraku vangistab seesugune usk luuletaja vandlitorni, mille uksel ilutseb silt, mis ei lubagi „tavalisel inimesel“ teda mõista. Aga Liiv tahab, et teda mõistetaks. Kas pole siis loomulikum mõelda, et psüühikahäirete all vaevlevad kunstnikud on ja olid geniaalsed oma hullumeelsuse kiuste, mitte tõttu? Tänuväärsel kombel asub „Vaimulained/vaimupained“ kinnistunud arusaamu empaatilise õrnusega kummutama.

Vastuoluline kuvand

Seniste püsinäituste põhjaliku laienduse eksponaate leidub nii kõigis Liivi muuseumi hoonetes kui ka välialal, loomulikuks alguspunktiks piletitoa uhke vitriin, mis on täidetud Juhan Liivi loomingu trükiväljaannete ja luuletajale pühendatud teostega. Kirju valim eri koostajate, kunstnike-kujundajate ja eessõnade kirjutajate ning üldse Liivile mõtlevate autorite koostöös valminud trükiseid ilmestab, kui ulatuslikult on kirjamehe looming mõjutanud eesti kultuuri.

Peamajast väljudes saab tutvuda esimese videoinstallatsiooniga, kus ellu ärkavad kaks Nikolai Triigi Liivi portreed: müüt ja kirjamees asuvad vaidlusse oma kultuuriloolise positsiooni üle. Ennasttäis mütologiseeritud kuju võrdleb end maailma suurmeestega, peab end nii eesti rahva lunastaja-Jeesuseks kui ka Whitmaniks ning rõõmustab, et 2024. aastal on temast valminud mängufilm „Vari“ (režissöör Jaak Kilmi). Teine Liiv, tagasihoidlikult vaikne poeedikuju, esindab mehe mõtteid autentsemalt. Ta põlgab eneseupitamist, mõtiskleb nukralt, miks kaasaegsed teda ei mõista, ning muigab tõsiasja üle, et „Varjust“ sai krimka.³

Eri tõlgenduste olulisust (nii näitusel kui ka üldiselt) toetab informatiivne tahvel, kus tutvustatakse põgusalt luuletaja loomingut uurinud ja tema kuvandit kujundanud kirjanikke ja kirjandusteadlasi. Nii saab külastaja juba näituse alguses aimu Liivi (luule) eri tahkudest, mida talle tutvustama asutakse.

Must tuba

Mõjus kild vaimupainetest asub näitusemajas, mille on suuremalt jaolt hõivanud püsinäitus „Oleksin ma luuletaja“. Maja seinalt leiab lühitutvustuse Juhan Liivi ajakirjanikutööst, majja siseneja märkab vasakul pool ust kirja, et külastajal palutakse enne sisenemist koputada. Nii toiminuna (tõtt-öelda ilmselt ka siis, kui koputamata jätta) avaneb külastajale mustade seintega pisike tuba, mida täidab ehmatavalt häälekas kritseldamine. Pilkast pimedust katkestab hüplikult sähviv lamp: see valgustab Liivi jutustuse „Vari“ kirjutamise ja tagasilükkamise lugu. Ometi oli autor kuhjanud „Varju“ läbilöögile koormatäie lootust.

Meenutuseks: praegu eeskätt luuletajana tuntud Juhan Liivi teati tema eluajal rohkem pigem ajakirjaniku ja prosaistina. 1892. aastal lahkus ta võrdlemisi tasuvalt ajakirjanikutöölt, et hakata vabakutseliseks kirjanikuks. Sellest perioodist pärinevad tema tuntumad jutud.

Muuseumitoas on peale lambi ja tekstikatke must kirjutuslaud ja toolike, neid ümbritseb tihe (mõtte)niidistik. Liiv kirjutas „Varju“ kaheksa päevaga, unustades seejuures kõik inimlikud vajadused. Näitusemaja n-ö kontorikompositsioon aitab mõista seda maanilis-maagilist eneseväljendustungi, mida suurem osa meist kunagi ei koge. Ja kui külastaja sõrmeotsad on selles pimedas toas mööda niisuguse pöörase tundmuse seljajoont alla libisenud, on puhtinimlikult palju lihtsam aru saada, miks mõjusid kirjastajate tagasilükkamised ja avaliku tunnustuse vaegus Liivile nõnda traagiliselt.

Räägi nagu …

Ka näitusemaja teiselt korruselt leiame mõjusa kujutluspildi: vestluse luuletaja ja nüüdisaegse terapeudi vahel. Soovitusele peas kumisevate häälte kiuste „vaikuseminuteid“ pidada ja „oma tundeid analüüsida ning kirja panna“ vastab luuletaja: „Aga miks ma siis siin üldse käin, kui sa millestki aru ei saa? Ma olen sulle kõigest rääkinud, ennast viimseni laiali laotanud. Ja ikka sa küsid mult miks ja miks ja miks!“ Terapeut mõistab vaid ohata ja teeb digilukku järjekordse sisse­kande.

Patsiendi ja terapeudi dialoog töötab mitmel tasandil. Esmalt aitab see mõista Liivi haiguse tõsidust. Inim­psüühikale on rahu hädavajalik – ja kui hääled peas ei kavatse seda hetkekski pakkuda, on loogiline niisuguste soovituste peale ärrituda. Teiseks demonstreerib vestluse absurdsus seda, kuidas haige ärakuulamise püüust pole talle abi, kui tema appikarjed jäävad kuulajale mõistmatuks. Samuti pole keeruline näha paralleeli hingetohtri ja ignorantse lugeja vahel – luuletaja on end „viimseni laiali laotanud“, ent tema sügavaimad tundmused ning nende peene väljenduse võtavad vastu kõrgema klassi töntsid kõrvad.

Killumäng

Juhan Liivi luulet ja proosat iseloomustab kirglik intensiivsus. Minimalistlik vorm kõlab kokku osadeks lahti võetud isamaa- ja looduspiltidega – tervik, mille saab luua vaid kogu hingest luulele pühendudes. Näituse tekstid on loodud samasuguse intensiivsusega, Liivi loomingut on kirjeldatud sügava emotsionaalsusega, ent ometi kirjandusteaduslikult. Nii jõuab ka kaunite ruumiliste lahenduste ja eksponaatide kõrval sageli tagaplaanile jäävate tekstitahvlite sisu hinge, luuletajale lähemale.

Näitusemaja keldris asub Liivile pühendatud näituse vääriline lõpp­akord. Esimese toa valged seinad on kaetud kaunite Liivi loominguga seotud looduspiltide ja luulekatketega ehitud kolmnurkadega, mis moodustavad seintele kolmemõõtmelisi nurgelisi kujundeid. Kildude üleküllusega peab esmalt harjuma, kõike ühtse tervikuna aduda on võimatu. Nii leiab külastaja kokku seatud nurkadest ja varjudest järjest uusi tükke, mida omailma komplekti sobivale kohale rakendada. Kõike kohe ei näe, ja mida ei näe, ei saa mõista – kaval allusioon (Liivi) luule tõlgendamisele enesele.

Killustatuse motiiv on teadlik, ent ometi pole eesmärk külastajat fragmentide küllusega Liivi mõistmast tagasi hoida: „Kuigi Liivi maailm areneb üksikute tükkidena, avardub see sageli laiemaks üldistuseks.“⁴ Edasi aitavad nii tema luulet tundlikult kirjeldavad tekstid kui ka ruumi interaktiivsed osad. Ekraan „Kolm Liivi“ avab tuntud kirjatükkide „Rändaja“, „Vari“ ja „Ta lendab mesipuu poole“ kultuurilist mõju ja sisu. Viktoriinis „Milline Juhan sa oled?“ saab küsimustele vastuseks valida Liivi luulekatkeid, mis enim lahendaja maailmapilti sobivad. Niisugune lahendus rõhutab minu kui Gen Z esindaja vajadust iga Buzzfeedi mis-x-sa-oled-test läbi mängida, ent erinevalt veebiviktoriinidest tõestab, kui erinäolisi tahke Liivi looming eneses peidab. Muide, kui kedagi huvitama peaks, siis siinkirjutaja puhul on tegu Ausa, Filosoofilise ja Nukra Juhaniga.

Minimalistlik lumm

Keldri teine tuba on üleni must. Seinu kaunistavad Liivi õhked oma armsama Liisa Goldingu järele ning abstraktne heledate kontuuridega portree. Ruumi kõige olulisem osa on VR-prillid, mis viivad teise maailma – minimalistlikku lumma, mida Juhan Liivi luule nii filigraanselt loob.

Kõige mõjusamateks pean luuletuste „Lumehelbeke“ ja „Tule, öö pimedus!“ visuaale. „Lumehelbekese“ mantralise kõlaga käib kokku tihe sadu – kõik ümbritsev on kadunud, jääb lõputu pimedus, mida häirib vaid aeglaselt langev valge lumi. Ridadele „Tule, öö pimedus, / võta mind sülle!“ vastavad kotkatiivad, mis luuletuse lõpupalvet „varja mu üle“ kaunisti kuulavad ja vaataja oma embusse võtavad. Juhan Liivi (või kogu eesti luule) üks kauneimaid luuletusi Pääru Oja esituses on ilma visuaalitagi mõjus, ent kuulata seda tumedas lõpmatuses, saatjaks vaid hoidev tiivapaar, teeb hingega midagi hoopis muud. Ja see on kogemist väärt.

Teekond Liivi mõttemaastikul

Luulekauged inimesed vabandavad poeesiast eemale hoidmist sageli välja väitega, et luule on kõrk: liiga intellektuaalne, liiga keeruliste kujunditega, ühesõnaga – kättesaamatu. Hea meel on nüüd nad kõik otseteed Liivi muuseumi näitust „Vaimulained/vaimupained“ vaatama saata. Seal avanev ühtaegu mõistev ja sisendusjõuline teekond ühe mõjuvõimsama kirjaniku juurde toob lähemale mitte ainult Liivi luule, vaid luule tervikuna. Kirjanduse tervikuna.

Soov olla mõistetud on tuttav igaühele. Ja nagu on öelnud üks hoopis muul ajal elanud ja teistsuguse loomingulise käekirjaga, aga Liiviga milleski ometi väga sarnane eesti luuletaja – eks ole iga poeet elu nõrgimail hetkil inimene.