Mind teeb nukraks, ajab nihelema, vahel lausa ärritab, kui loojad peavad põhjendama, tajuvad vajadust põhjendada, miks nad on olemas ja miks kultuuri on vaja. Kannatlikult selgitatakse, kuidas kultuur annab identiteedi konkreetsele piirkonnale ja riigile, loob sidusust ühiskonnas. Tänavusel Euroopa Kirjanike Nõukogu (EWC) aastakoosolekulgi kuulutati, et kirjanik on „kriitiline taristu ühiskonna sidusaks muutmisel ja lõimimisel“.
Eluõiguse põhjendamisel võivad mängu tulla metafoorid (pinnas, muld, võrk, midagi lüürilisemat) või arvukad sotsiaalpsühholoogilised kasutegurid. Ilukirjanduse lugemine kasvatab empaatiat! Kunstilooming arendab me tähelepanu püsivust! Ergutab raamist välja mõtlemist, asjade nägemist aina uue, uuema ja veel uuema vaatenurga alt! Muusika vabastab aju heaolu-kemikaale, ravib depressiooni, Mozarti kuulamine tõstab IQd! Loovalad pakuvad võimaluse introvertidele, mängivad turvaliselt läbi tulevikustsenaariume, annavad hääle kannatajatele ja marginaliseerituile, teevad ühiskonna traumatööd, mõjuvad teraapiliselt kõigile!
Selleks, et saaksime olla vormis – et teha midagi kasulikumat kui kultuur?
Võib väita ka, et kultuur toobki tulu, loomemajandus annab meil 2,3% SKTst. Viisteist aastat tagasi hinnati tolleks protsendiks 2,7, aga ka 2,3 pole väga paha. Aga kas kultuur vajab apoloogiat –või kes vajab kultuuriapoloogiat?
Valdaval osal maailma riikidest on mingit tüüpi kultuuriministeerium, mis mõnel pool on ühendatud näiteks turismi- või kommunikatsioonivaldkonna kureerimisega. Riigid, kus kultuur ei kajastu ministeeriumi nimetuses, on pigem erandid, ja eriti vähe on neid, kus kultuuriministeeriumi laadi asutust polegi (kuulsaim neist USA). Institutsioone, mille kaudu riik tahab kultuuris toimuvat suunata, leidub igal pool.
Tuleb tunnistada, et looming, see, mida me kitsamalt kultuuriks nimetame, on miski, mida inimesed teevad niikuinii. Laulavad, kipuvad luuletama. Küsimus on selles, kuidas seda tehakse. Ei pea põhjendama, miks inimene tantsib, vaid küsima, kuidas luua tingimused, et seda tehtaks võimalikult hästi. Ja milline on riigi vastutus.
Ühesõnaga, kuidas mitte primitiivistuda, hoida taset kõrgel ja mitte jääda professionaalsuses alla teistele, khm, kultuuridele. See kõlab nüüd ise nagu apoloogia, aga kui napib vahendeid kultuuriks, mis end majanduslikult ära ei tasu, käib alla ka piletitulu toov kultuur, see, mis peaks „elavdama majandust“. Kui ansambel U: ei saa teha kontserti neljakümnele inimesele, kes peaaegu kõik üksteist tunnevad, kui luuletaja ei saa välja anda avangardüllitist, mida kaifib napilt sada lugejat, on kuri karjas. Ambitsioonikad ideed kipuvad sündima seal, kus publikut vähe, jõudes alles hiljem kommertskultuuri või üldharidusse. Peavool elabki osalt äärealade loomingulisest riskist. Osa katsetamisest ei jõua kuskile, jääb ekstravagantseks pungestuseks: see on loomulik kadu, millega riik peab arvestama. Eeskätt riik, sest erasponsorid on pigem ettevaatlikud, toetavad peavoolustuvat kunsti, juba avastatud andeid. On küll toetajaid, kes ei pelga tundmatuse faktorit isegi kirjanduses (võtkem romaanivõistluse ja naiskirjanduse auhinna sponsorid), ent üldiselt on erasektor riskikartlik, ja kui toetab, siis juba pigem muusikat ja kunsti, mis on sündmuslik, kuuldav ja nähtav. Märtsis sattusin Niguliste klaveri sissepühitsuskontserdi järel juttu ajama Tähe-Lee Liiviga, kelle ümber tiirlesid äriinimesed nagu mesilased. Noor pianist näis olevat veidi kimbatuses: mida siis nende onksidega rääkida? Minul oli küll, millest rääkida: näiteks, et kirjanikel on kollektiivse esindamise organisatsiooni rajamisel raha vaja. See jutt justkui ei sütitanud kedagi.
Sellest, kuidas kultuuri heaks kasutada eraraha ja et abi oleks käibemaksu langetamisest, aga ka vabakutseliste toimetulekust ja tehisaru mõjust räägitakse arvamusfestivalil ühenduse Kultuuritahe korraldusel kolmel korral –tulge ja kuulake. Ühendus on sündinud loomeliitude ja kultuurikorraldajate kooskäimisest, sooviga valimiste eel oma nõudmised välja käia. Loodan, et kultuuriapoloogia ei nõua seejuures liiga palju aega.
Sest kes kultuuritegijalt küsib, miks too midagi mõistlikku ei tee, väärib lihtsalt tulnukas Valdise häälega vastust: „Ära ise jorise, rsk!“
