Sibulakoorimise kõrghooajal ei pääse keegi pealt kullakarvalise töötlemisest, kui tahab oma rahvaga koos olla. Kõige pealmine kiht teatavasti pole söödav ning kõlbab vaid kogumiseks, et järgmisel kevadel lihavõttemune värvida. Kuid rumalus on vabadusena põhiseaduse kaitse all ja kellelgi pole keelatud end narriks teha. Seda võimalust ei jäetud ka kasutamata. Eestis on juba vähemasti 30 aastat ehk kuulsast reklaamist „Ema lööb maha, kui suppi ei söö“ saadik nii agentuurides kui ka tellijate paremiku hulgas teatud, et parim reklaam on see, mida tasuta ja tohutus koguses võimendab skandaal, mille külvamiseks ühismeedia nüüd ka piiramatult võimalusi kingib. Seega on järgmise aasta Kuldmuna peafavoriit juba selgunud ja kasulikud idioodid äri hüvanguks töö teinud.

Õnneks on Eestis endistviisi põlu all ka see söödamatu kiht, mille tuumaks loosung „Sa ei tohi kasutada sõnu, mis võivad minu tundeid riivata“. See on kontrolli ja ülemvõimu sõnum, aga kust ma pean teadma, millised üldsõnavara sõnad kedagi võivad riivata ja kas haavumise teesklejail üldse tõelisi tundeid ongi? Nõudmises on oponendile enesetsensuuri nõue, mida näiteks illegaalseid immigrante püüdvad politseinikud juba avalikus suhtluses püüdlikult täidavad ja mille tagajärjel on maailmakaart täitunud riikidega, kus elavad „teist­suguse nahavärviga inimesed“. Aga on ka vältimatu samm edasi mineviku ümberkirjutamisel. Rahvapärimuse andmekogudes leidub „sibulale“ ja „sibulavenelasele“ hulgaliselt vasteid, mis tuleks tühistada, kustutades sealt vanasõnad, mõistatused ja kõnekäänud, nagu „mine oma jutuga sibulasoosse (või sinna sitale)“ või „haeseb nagu vene sibulas“. Uhke ja eesti kultuuri tundev inimene oleks sibulanalja peale solvumise asemel vastanud iidse Väike-Maarja mõistatusega: „Mina veike mehikene, siiski sinu silmad vees“.

Vähesed oskaksid mälumängus kohe ära arvata, millises Eesti linnas asub Sibulaküla ja milline on selle asumi tähtsaim hoone. Õige vastus on, et Tallinnas ja see on Islandi väljaku ääres paiknev välisministeerium. Oleks õige loomulik kõiki Eesti diplomaate juba aastakümneid sibulateks nimetada –sest mida Sibulakülas tööl käies ikka muud tehakse kui sibulaid kasvatakse? Kas kõik ekstsellentsid solvusid? Või pigem seletavad sõpradele heatahtlikult, et Sibulaküla nimi tuleb sellest, et üheski teises asumis ei luusi ringi nii palju Moskva ülemsibulate agente kui just välis- ja kaitseministeeriumi lähistel ning pole näha põllutöö lõppu invasiivse võõrliigi väljatõrjumisel?

Aga need kõik on siiski väikesed sibulad, mis väärivad vähem tähelepanu kui samamoodi päevakorral suured Toompeal, mis seal linnapilti rikuvad, ruumi raiskavad ning kaudselt ka põhiseaduslikku korda ja rahvuslikku julgeolekut õõnestavad. See lugu muudkui kerib umbes sama kaua kui Tallinna linnahalli saaga, kui mitte arvestada sõjaeelse iseseisvuse aega. Varasematest vaidlustest ajakirjas Tuna (2009, nr 2) detailse ülevaate andnud ajaloolane Margus Lääne võttis artikli toona kokku lootusega, et „kuna ajad on muutunud, siis vaevalt et enam keegi katedraali lammutamist nõudma hakkab ja nii jääb ta edaspidigi linna kohale seisma“.

Ajad on aga jälle muutunud ja verivärske sibulatüli kesksed eriarvamused on ERRi uudise (28. VII) pealkirjas sõnastatud nii: „Nevski katedraali tulevik: maha müüa, lammutada või siduda Eesti kultuuriga?“ Need on leere lahutavad barrikaadid, mille taha kaevumise asemel võiks arutelu alustada kokkuleppekursile viivast küsimusest, milles seisneb Toompea Lossi platsi ees ja hoonete sees avalik huvi, mille realiseerimise nimel avalik võim peab pingutama.

Avalik huvi teenib üldist heaolu, mitte kitsa grupi erihuve. Nii usuühingu kui ka linnavara peal õitseva turismiäri tegevus lähtub kitsast grupihuvist, mis on Toompeal avaliku huviga karjuvas vastuolus. Esiteks, Tallinna linnale kuuluvat kinnistut ei ole antud võimalikult suure osa linlaste käsutusse, et nood saaksid seal koos midagi mõistlikku teha, ning linn ei teeni seal kaugeltki sellist eelarvetulu, mida võiks ühe magusa südalinnahoone eest ja muude tähtsate kohustuste täitmise katteks saada.

Teiseks, just kirikliku grupihuvi tõttu ei ole olnud võimalik isegi mõelda sellele, kuidas Lossi platsile ja selle ümber luua tänapäevane ruumiline terviklahendus, aga eks kõnele midagi ühiskonna vaimu seisust see, et riigi tähtsaima võimukeskuse poole vaadates näeb kõigepealt suurt tarastatud parklat vägeva autokooslusega ning selle taga pisut mingit majakestki. Eesti naaberriikide parlamendihooned ei alga parklast.

Riigikogu, s.t saadikud ja ehk koguni erakonnad ja fraktsioonid võivad siiralt soovida olla „näoga rahva poole“, kuid üksikute eranditega, mil lossiesises parklas toimuvad meeleavaldused, seisab väljakut külastav rahvas ehk turistid sibulatega atraktsiooni tõttu ikka tagumikuga rahvaesinduse poole ning neile pajatatakse seal vastavalt maitsele lugusid Jäälahingust ja Moskva patriarhaadi kustumatust vägevusest. Nevski katedraal on Toompea ainus hoone, mida iseseisva riigi rajanud rahvas ei ole võõrvõimult õigupoolest tagasi võtnud. Jalga väristavatele tallinlastele saab jälle eeskujuks tuua Tartu, kus venestuse käigus Jurjevi omaks kuulutatud ülikooli peahoone nurga külge aastal 1902 kah üks sibulatorn monteeriti, aga mille mahavõtmiseks kulus eestikeelsena 1919 tööd alustanud rahvusülikoolil aastake, ei enamat.

Kuidas edasi? Selge, et pealinna omavalitsusel ei ole seda sorti hoonet oma põhiülesannete täitmiseks vaja. Ühtviisi vähe oleks mõtet sinna teha lasteaeda, hooldekodu, ujulat või raamatukogu. Kuid on lihtne tee tarbetust varast (ja sellega ka kõigist välispoliitilistest muredest) vabanemiseks: tagastada see riigile, sest vara võõrandamine pealinnale käis omal ajal niikuinii pisut kõverikke teid pidi. Ja kui riigile, siis kellele? Eks ikka riigikogule, kellel seda ka kõige rohkem vaja on, sest just riigikogu liikmete püsiv kohustus on tegudega kodanikkonnale tõendada Eesti valitud parlamentaarse riigikorra paremust mis tahes muu valitsemisviisi ees.

Põhiseaduse järgi on kodanikkond kõrgeima riigivõimu kandmise raske igapäevatöö andnud saadikute kätte n-ö usaldussuhte korras, aga mida aasta edasi, seda raskem on tööd jälgida ja kontrollida, sest 1990ndatega võrreldes on kodaniku ja saadiku vahel riigikogu hoones aina rohkem suletud uksi ja turvameetmeid, vähem ligipääsu ja võrdsust. Seda hoolimata lahtiste uste päevadest ja veebiülekannetest, millega kahtlemata peab jätkama. Kuid sellest ei piisa, nagu arvamusküsitlused aastast aastasse näitavad. Kes on käinud, see teab seda pisendavat tunnet, mis lossitreppidel valvsa saatja ja uste avaja sabas võimu jutule üles rühkides tekib. Aga saadikul ei ole ka ühtki turva- ja võrdsustunnet pakkuvat kohta peale autoparkla, kuhu kodanikuga kohtumiseks alla tulla.

Ühesõnaga, riigikogul on hädasti vaja üht avatud ja demokraatlikku siseruumi, nimetagem seda kas või usalduskeskuseks. Sibulad maha, muus osas mõistlikus mahus ümberehitus. Valitsus sai endale esindusülesannete paremaks täitmiseks Rüütelkonna hoone, aga see on Toompea taganurk. Just Toompea põhisissepääs peab igale omale või võõrale tulijale manifesteerima Eesti parlamentaarset riigikorda ja ainult seda. Sajandi eest lausus August Gailit ses küsimuses kuldsed sõnad: „Kui üks rahvas leiab tarviliku olevat kirikut lammutada, siis peab ta seda tegema. Mida rutem need sibulad Toompealt kaovad, seda parem.“ Mulle tundub, et rahvas seda praegu leiab ja kelle muu kui valitud esindajate kätega seda ikka teoks teha?