Kosmosereis iseendana. Juhan Raud vestles Hanno Soansiga
Hanno Soans, üks eesti mõjukamaid kunstikriitikuid, andis sel aastal välja mahuka artiklikogumiku „Egotripp kellegi teisena“, kuhu on kokku kogutud valimik tema kolmekümne aasta jooksul kirjutatud eesti kunstnike identiteediloome käsitlustest. Soansi artiklid on alati huvitavad, tihedad ja ettearvamatud: neis on pidevalt uueks tervikuks sünteesitud väga erisuguseid mõjutusi, pandud omavahel rääkima lai hulk mõtlejaid.
SILVIA LORENZI: Loometöötoetuse Baumoli paradoks
Oma 1966. aasta uurimuses „Etenduskunstid: majanduslik dilemma“ kirjeldasid William J. Baumol ja William G. Bowen nähtust, mida hakati nimetama Baumoli paradoksiks ja mis spetsiifiliselt puudutab kultuuri- ja loomevaldkonda mõjutavaid majandusraskusi. Baumoli ja Boweni käsituses iseloomustab teatud loomingulisi tegevusi struktuuriline tunnusjoon: produktiivsus ei saa nende puhul kasvada samal viisil nagu tööstus- ja tehnoloogiavaldkonnas. Kui tehnoloogiafirma saab uuenduste abiga anda rohkem toodangut vähema ajaga, siis paljud loomevaldkonnad on tihedalt seotud loomiseks vaja mineva isikliku ajakuluga.
GEORGI VIIES: Roosa paviljon ja avaliku ruumi paradoks
Lasnamäe hallide paneelmajade vahel seisab erkroosa kunstipaviljon nagu teisest dimensioonist siia eksinud võõrkeha. Mõnele on see värske ja vajalik katkestus ilmetus linnaruumis, teistele sümboliseerib pealesurutud kultuuri, millel puudub seos kohaliku eluga. Küsimus ei ole ainult selles, kas inimestele meeldib või ei meeldi roosa maja. Küsimus on ka selles, millal saab uuest avalikust ruumist päriselt linlaste elumustri ja linnakultuuri osa.
ALEKSANDRA PUGATŠJOVA: Unustamatud. Mahajäetud hoonete potentsiaal
Mahajäetud tööstushooned on rohkem kui lihtsalt varemed ja kasutuseta kinnisvara. Eestis on nähtaval väga erinevaid arengukäigu ilminguid.
EVAR SAAR: Mitteaktuaalse objekti kehtetu nimi
Eesti kohanimekorraldus on oma põhialustelt üsna kindel, ometi kisuvad asjad just talunimedega seoses jätkuvalt kiiva.
Loo pealkirja sain aadresside ja kohanimede süsteemi (AKS) uuest kaardirakendusest, mida saab kasutada Maa- ja Ruumiameti Eesti geoportaalis – nii on nimetatud üks kaardi andmekiht. Kuigi kõlab päris naljakalt, saab seal näha pigem mõnda talunime.
HALLIKI KREININ: Kellele on kliimamuutusega tegelemine kahjulik?
Rikkamad riigid ja elanikkonnarühmad vastutavad keskkonnakriiside tekitamise eest, samal ajal kui vaesemad kannatavad ökoloogiliste katastroofide käes.
KASPAR KRUUP: Meeleavaldusel kõneleja ABC
Kuivavõitu on see eeskujude kaev, kust meeleavaldusel kõneleja inspiratsiooni võiks ammutada. Kas pärast seda, kui Heinz Valk hüüdis „Ükskord me võidame niikuinii!“, on Eestis üldse kõnesid peetud?
HOLGER KIIK: Miks ei peaks valitsema ainult asjatundjad?
On eksitav võrrelda poliitika üle otsustajat spetsialistiga, kellel tuleb lahendada kitsas ja ühene probleem.
VAHUR AABRAMS: Meie süütus
Niimoodi need tähendused üldrahvalikult tuttavaks saavad. Tuleb teha üks laul, saade, reklaam. Midagi seesugust. Mina küll ei teadnud, et venelasi eesti keeles ka sibulateks kutsutakse.
LAURI LAANISTO: Lohed austreid järamas
Viimasel ajal on omajagu juttu olnud taimepimedusest, kuid mina arvan, et valdavat osa loomariigist katab samasugune tumeduse rüü. Kui mitte veelgi hullem. Taimepimedus on justkui strukturaalselt võrdsem, seal pole erilist diskrimineerimist, et millist taime ei nähta. Eriti kui neil õisi küljes pole, siis ei tee pea keegi õuna- ja apelsinipuudelgi vahet. Taimed on üsna ühtviisi pimedusse löödud, kui ehk saekaatrikõlblikud puud välja arvata, mida püütakse kõikvõimalike ja võimatute propagandavõtete ja bioloogiliste valede abil majanduslikuks ressursiks üle võõbata.
Loomad on selles mõttes palju ebavõrdsemas seisus.
JAANIKA ANDERSON: Kas me sellist teadusraamatukogu tahtsimegi?
Maailm, kus teadust tehakse ja teadmisi kasutatakse, on muutunud ning koos sellega peab muutuma ka raamatukogu.
Tõlkida tuleb südame ja hingega. Pille-Riin Larm vestles prantsuse tõlkija Guillaume Gibertiga
Emakeel on õnn, mis langeb sülle. Puhas juhus, et sündisin just niisugusesse perre, kus räägitakse eesti keelt. Juunikuus oli aga Eesti Kirjanduse Teabekeskuse korraldatud tõlkijate seminaril Käsmus ühtäkki koos hulk inimesi, kes on eesti keele teadlikult valinud. Vähe sellest, nad vahendavad selle ande teistele – jagavad, nagu märgib tagasihoidlikult prantsuse tõlkija Guillaume Gibert. Tänavu emakeelepäeval pälvis ta Nikolai Baturini romaani „Karu süda“ tõlke eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. 5. augustil saanuks Nikolai Baturin 90aastaseks.
ANDREI HVOSTOV: Mis asi on karistuskirjandus?
Lion Feuchtwanger avaldas 1930. aastal romaani pealkirjaga „Edu“ („Erfolg“), kus on kirjeldatud tollase Baieri olustikku ning poliitilisi kähmlusi, käsitledes muu hulgas natside partei võimule pürgimist. „Edu“ on määratletud tekstide hulka, mille kohta öeldakse saksa keeles „Schlüsselroman“, prantsuse keeles aga „roman à clef“.
Arvustamisel
Piret Jaaksi „Päikeseuskujad“
Juhan Liivi muuseumi püsinäitus „Vaimulained/vaimupained“
Richard Wagneri ooperitetraloogia „Nibelungi sõrmus“ I osa „Reini kuld“
XVI Pärnu muusikafestival
festival „Klaaspärlimäng“
XXXIII Haapsalu vanamuusikafestival
XXXIII Viljandi pärimusmuusika festival
näitus „Karl Pärsimägi, Sinu kunst on pikk“
Rakvere teatri „Tikutoos“
Endla teatri „amletH“
Müüdud Naeru „Päeva lõpus“
mängufilm „Täiuslikud võõrad“
