VII Viljandi suveooper üllatas 2. juulil vaatajaid-kuulajaid kontsertliku lavastusega „Tähtede lend“ lapsena Eestist lahkunud ja oma elutöö USAs teinud tšellistist Jüri Tähest. See nimi on alles hiljaaegu meie kultuuriruumi sugenenud ja seda suuresti tänu Evelin Tähe raamatule*, mis omakorda tõukub tiitlitega pärjatud filmist „Roheline raamat“, kus Jüri Tähest on saanud … venelane Oleg. Arvata võib, et 1941. aastal perega siit venelaste eest põgenenud ja kodumaa kaotanud eestlane seesuguse käsitluse üle ei rõõmustanud.
Lavastuse idee autor oli etenduse dirigent Mihhail Gerts. See on järjekordne samm tema suure missiooni ja südamega tehtud järjekindlas töös eesti muusikat ja muusikuid laiemale kuulajaskonnale tutvustada. Libreto pani nimetatud raamatu alusel kokku Silvia Soro, lavastas Tanel Ingi, orkestriseaded tegi Siim Aimla.
Viljandi laululaval publiku ette toodud vaatemäng järgis kronoloogiliselt peakangelase elukaart: samas linnas Posti tänaval kasvanud tšellopoisi esimesi pillitunde, põgenemist 1941. aastal Saksamaale, õpinguid ja lennukat karjääri USAs kuni eluõhtul sünnimaale naasmiseni. Ettevõtmine oli vägagi Viljandi-keskne, lähtus ideest tutvustada kohalikele „meie oma poisi“ teed maailma tippu, musitseerima koos selliste maailmanimedega, nagu seda olid Frank Sinatra või Marlene Dietrich, jõudmist Broadway muusikalidesse, suurtesse orkestritesse ja säravasse džässansamblisse. Samal ajal peegeldus loos eestlaste saatus olla ajalootuulte pillutada, kuid oskus kõige kiuste siiski edukalt toime tulla, oma tee leida. Ning selle ühe tšellisti looga toodi kuulajate ette terve plejaad meie praegusi selle pilli mängijaid.
Ilmselt sooviti ka süstida just siinsetesse noortesse (muusikutesse) indu ja julgust. Nõnda lõi Estonian Dream Big Bandi ja Estonian Cello Ensemble’i kõrval vahvasti kaasa Viljandi Noorte Sümfooniaorkester ning üpris pikalt said laval viibida ja pilli mängida tillukesed vaprad tšellopoisid Kaur Kreevan ja Oskar Roosaar. Seda, kuidas võis loo nimikangelasel olla võimalik pälvida 13aastaselt Saksamaal suurel konkursil endast palju vanemate seas suurepärane tulemus (oma vanusegrupi võit ja konkursi üldine II koht), demonstreeris vaimustavalt Paganini Rossini-variatsioonidega Tristan Ilves – braavo! Meeldiva etteaste meie legendaarse tšellopedagoogi Laine Leichteri rollis tegi Silvia Ilves.
Rida sõnalis-laululisi osi jagunes kolme näitleja vahel: Alden Kirss (milline Sinatra-kehastus!), Merlin Kivi ja Martin Mill. Imetlen, kuidas näitlejad küll oskavad ja suudavad veel ka nii hästi laulda! Mahukas nimiosa oli sümpaatse Veikko Tääri kanda. Puudust tundsin aga seesugusest peaosalisest-tšellomängijast, kes oleks vaatajaid veennud, et vaat tema ongi tõesti see „üks 580 seast valitu“, ehkki kõik muusikanumbrid (sealhulgas Friedrich Gulda väga keeruline tšellokontsert – suurepärane leid selle lavaloo tarvis!) said Andreas Lennu soleerimisel ju kenasti ette kantud. Kahju, sest meil on seesugune karismaatiline tšellostaar ju täiesti olemas. Ka tšellistide ansamblilt oodanuks enam särtsu ja särinat, et kokku tulnud rahvamassi veenda: tšello on üks äraütlemata vahva pill ja sellega saab mängida kõike, barokist rokini. Miskipärast eeldasin ka, et sellest täiesti unikaalse koosseisuga Don Shirley triost (seal olid koos klaver, kontrabass ja tšello), kus Jüri Täht mängis tervelt 30 aastat, tuleb juttu ja jõuab lavale märksa rohkem kui kõlanud kaks lugu.
Tegelikult ma ei tahtnud sugugi nuriseda. Need on vaid paar nüanssi, mille üle jäin mõtlema ja mis oleksid meie tšellokunsti praegust enneolematult kõrget taset veelgi võimsamalt esile toonud ja ehk ka Jüri Tähe fenomeni veelgi enam avanud. Tegu oli eelkõige laiale publikule mõeldud looga, et tutvustada, kes see Jüri Täht üleüldse oli. Tema elukäiku vaadates paneb hämmastama, et temast sama hästi kui ei teatud, eriti kui arvestada, et karjääri lõpus töötas ta Ameerika Hääles – sest kes on meil tänapäeval sagedasemad meediastaarid kui mitte uudisteankrud ja hommikuäratajad.
Valitud muusika oli hästi mitmekesine, „Juba linnukestest“ „Kodumaise viisini“, Sinatra hittidest Cavaradossi aariani (üllatusesineja Heldur Harry Põlda). Etendus oli küll tohutult pikk –kaks korda poolteist tundi –, kuid tähelepanu ei hajunud, pinge ei raugenud (kogupikkust arvestades oleks ehk võinud päris väikese poisi põlve pisut kompaktsemalt käsitleda). Ühtlasi oli see vägagi aktuaalne meenutus sellest, kuidas see naabrus on meist üle rullinud ja meie üle ruulinud.
Järgmisel päeval viis tee Tõrva ooperipäevadele, kus tähistati suurejooneliselt linna sajandat aastapäeva. Keskväljakule oli püsti pandud tohutu telk (see pakkuski etenduse esimesel poolel linna tabanud paduvihmahoo eest soodsat varju), grandioosse lühtriga ja puha! Sajandi sündmust väärindati aga hoopiski Ameerika muusikaga. Minifestivali esimese päeva kontserti reklaamiti kõvasti Gershwini ooperi „Porgy ja Bess“ ettekandega, sest just see teos tuli Tõrvas Eri Klasi juhatusel ettekandele 1998. aastal – väidetavalt on see olnud Eesti läbi aegade suurima publikuga (7000 kuulajat) vabaõhuooperi ettekanne, mille piletid müüdi läbi paari tunniga. Uue esitusega sooviti tookordset ajaloolist sündmust meenutada ja linna nüüdset suurt aastapäeva väärikalt ja uhke peoga tähistada. Siiski tuli ettekandele ka muud.
Kontserdi avas Gershwini „Rhapsody in Blue“, laval oli Pärnu Linnaorkester Henri Christofer Aaviku dirigeerimisel. Paraku kontserdi algus millegipärast viibis ning kas solisti ja dirigendi ootuses ülekuumenenult või mingil muul põhjusel läks see maailma üks tuntuim klarnetisoolo kaunikesti rappa. Ka klaverisolistina üles astunud Dmitri Pavlovit (Soome) kammitses mingi probleem, nii et avapauk ei olnud nii uhke, nagu oodanuks. Edasi tabas kuulajaid üllatus: eelnevalt ei olnud kusagil juttu Leonard Bernsteinist ja tema balleti „Fancy Free“ muusikast. Paljudel ei paistnud olevat ka kava, et aru saada, mis nüüd kõlab – oli tuldud ju „Porgyt ja Bessi“ kuulama! Publiku meeli haaras ka väljas järjest valjenev paduvihmamüha. Loo lõppedes oli kuulajaskond kuidagi nõutu: kaks korda 20 minutit ja juba vaheaeg!
Aga siis ta lõpuks tuli, see laialt reklaamitud ja pikisilmi oodatud lugu, ehkki mitte kogu ooper, vaid kompaktselt ja üksnes valitud hittidega, ent see-eest suurepäraste solistide ja selle teose menu väärilise energiapalanguga. Musta Mandri altotsast pärit solistid Pumeza Matshikiza (sopran) ja Luthando Qave (bariton) andsid õhtule oodatud sära ja mustanahaliste muusikale vajaliku aktsendi, ooperikoori lauljad (kammerkoor Collegium Musicale ja segakoor HUIK!) nautisid oma rolli täiega, Pärnu Linnaorkester kõlas värvikalt, rütmierksalt, suurepäraselt – kõik see kokku oli vaimustav! Esinejaskond eesotsas dirigent Aavikuga oli auga välja teeninud braavod ja jalgade müdina.
* Evelin täht, Tähelend. Mees „Rohelisest raamatust“. Pappus, 2020, 355 lk.
