Jean-Jacques Rousseau, Pihtimused. Prantsuse keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Kristiina Ross, toimetanud Leena Tomasberg. Sarja kujundanud Jüri Kaarma. Sarjas „Avatud Eesti raamat“. Varrak, 2026. 864 lk.

Teatavasti on prantsuse XVIII sajandi mõtleja, kirjanik ja helilooja Jean-Jacques Rousseau jätnud euroopalikku kultuurilukku tugeva jälje: tema kirjanduslik looming on mõjutanud nii romantismi, sotsiaalfilosoofiat kui ka pedagoogikat. Tänavu ilmunud „Pihtimuste“ puhul aga tasub rõhutada Rousseau mõju ilukirjanduse arengule. Seda on ammendavalt kirjeldanud Joonas Kiik, kelle sõnul on „ennekuulmatu eraelulise avameelsusega“ kirjutatud teos saanud „tänapäevaste autobiograafiate eeskujuks“.¹ Muidugi mõista on Rousseau ennekuulmatul eraelulisel avameelsusel ka laiem kultuurilooline tähendus, mida saksa keele- ja kirjandusteadlane Erich Auerbach on ajaloolase Friedrich Meinecke sõnade kaudu väljendanud järgnevalt: „Rousseau võis .. ka täieliku ajaloolise mõtlemiseni jõudmata juba üksnes oma võrreldamatu individuaalsusega kaasa aidata sellele, et individuaalsusest tekiks uus arusaam.“²

Nende sõnade üle ei tule imestada, sest „Pihtimuste“ esimese raamatu teine lõik algab kuulsa passusega: „Mina üksi. Ma tean oma südant ja tunnen inimesi. Ma pole kokku pandud samamoodi nagu ükski neist, keda ma olen kohanud; söandan arvata, et ma pole kokku pandud samamoodi nagu ükski neist, kes on olemas“ (lk 11). Hiljem rõhutab autor: „Minu vaim tahab astuda omas rütmis, ta ei suuda alluda kellegi teise omale“ (lk 152). Üldjoontes võikski püüda suruda „Pihtimuste“ olemust kokku järgmiste sõnadega: see on raamat, mis püüab suurejoonelisel toonil teha võimatut, s.t anda täielikku ülevaadet ühe inimese individuaalsusest, mina-tundest – ja seda võimatut ülesannet täites kirjeldatakse „Pihtimustes“ ühtlasi mina-tunde universaalseid jooni.

Väljend „mina-tunne“ sobib komplekssete, ka vastuoluliste „Pihtimuste“ kirjeldamiseks ehk seegitõttu, et väljendi mõlemad osapooled – nii „mina“ kui ka „tunne“ – on teoses samavõrra tähtsal positsioonil. Mõlemale tasub pilk korraks peale heita.

***

Kuna „Pihtimuste“ mõju omaeluloolisele kirjutusele on selge, püüan tõsta esile mõnda teose jõujoont. Loomulikult pole raske märgata, kuivõrd oluline on Rousseaule autobiograafilise kirjutuse üks sõlmdilemmasid, aususe küsimus³ – vajadus oma elu ja oma mina läbi valgustada ja kartus, et seda ei õnnestu täielikult teha: „Selle ettevõtmise juures on ainult üks asi, mida ma kardan: mitte seda, et ma ütlen liiga palju või midagi valet, vaid seda, et ma ei ütle kõike ja vaikin maha mõne tõe“ (lk 221). On huvitav, et täieliku aususe surve – ja tunne, et ausus on raske ning eeldab tööd – väljendub ajaliselt distantsilt lugedes nii vormi kui ka sisu tasandil.

Rousseau püüab „Pihtimustes“ kirjutada sellestki, mida tavaliselt ei kirjeldata – see on ta programmi osa: „Selleks et mind õigesti tundma õppida, tuleb mind tundma õppida kõigist külgedest, nii headest kui halbadest“ (lk 510). Kohe esimeses raamatus ütleb autor täiesti õigustatult: „Kõige raskem pole rääkida mitte sellest, mis on kuritegelik, vaid sellest, mis on naeruväärne ja piinlik“ (lk 27). Omas ajas kompasid Rousseau intiimelu-kirjeldused kindlasti tundlikke piire. Praeguses kontekstis, mil transgressiivne kirjutuslaad on valgustanud läbi kehalise intiimsuse ja vägivaldsuse kõige pöörasemad vormid, mõjub Rousseau kirjutuslaad sulnilt. Tema armukirjeldustest kõlab sageli läbi kurtuaasne, keskaegsest rüütlikultuurist pärit poeetika: „Ma ei hakka kirjeldama ei erutust, värinaid, tukslemist, kramplikke tõmblusi ega südamenõrkust, mis mind pidevalt valdas“ (lk 567-568). Kui sisulises mõttes oli Rousseau oma intiimkirjeldustes ajast ees, siis vormilises mõttes meenutavad mõnedki „Pihtimuste“ kirjakohad pigem tema kraad kangemat kaasaegset markii de Sade’i, kelle „Justine ehk Vooruse õnnetused“⁴ on sisult ülimalt transgressiivne, ent väljenduse tasandil paistab see praegusele lugejale kindlasti vaoshoitud, barokilikult eufemistlik, täis kõiksugu metafoore. See muidugi ei tähenda, et „Pihtimuste“ stiil ja sisu oleksid teineteisest lahus. Rousseau püüdiski sageli praktiseerida platoonilist armastust, otsida eros’e asemel agape’t: „Ühesõnaga, ma armastasin teda liiga palju, selleks et teda ihaldada“ (lk 248). Pigem satuvad Rousseau enesetajus vastamisi ülim sisemine emotsionaalsus ja ülim väline vaoshoitus.

„Pihtimuste“ stiili ja sisu vahelistest pingetest on huvitavam aga sisuline aususevajadus, mis manifesteerib end ennekõike põhimõttelise küsimusena üksikisiku ja ühiskonna, vaba inimhinge ja ühiskondlikke seoseid arvestava kodaniku omavahelistest suhetest. „Pihtimuste“ autorit kiskus üksindusse (isegi kui ta selle all kannatas), eemale seltskondadest, linnadest ja valitsevatest konventsioonidest. Siin-seal tunneb Rousseau eraldatust isegi kõige lähedasematest inimestest, näiteks oma suhet Thérèse’iga kirjeldab ta järgmiselt: „Teda omades tajusin, et ta ei kuulu päriselt minule, ja ainuüksi mõte, et mina pole tema jaoks kõik, pani mu tundma, et tema pole minu jaoks peaaegu midagi“ (lk 541).⁵ Teisal sõnastab autor oma positsiooni veelgi laiemalt: „Olin üksi, võõras, eraldatud, ilma toeta, ilma perekonnata ja juhindusin ainult oma põhimõtetest ja oma kohustustest ning järgisin kartmatult otsekohesuse radu, ilma meelitamata, ilma kunagi kedagi õigluse ja tõe arvelt säästmata“ (lk 625). „Pihtimuste“ saatesõnas annab Philippe Lejeune sellele asetusele laiema tausta, kirjutades, et pinge kuuluvuse ja lahknevuse vahel „on aluseks igasugusele individuaalsele identiteedile“ (lk 841).

Rousseaud võib seega vaadata kui inimest, kes tahtis saada suuremaks ümbritsevatest oludest. Mulle tundub, et see on prantsuse romaanikirjanduses siiani üks vägagi viljakas positsioon ja motiiv⁶ – püüd ennast kehtestada, rabeleda välja ebasoodsatest oludest kas vaimse või sotsiaalse sõltumatuseni. Rousseau eluloo ja enesetaju, tema ja ühiskondlike ootuste vahelise pinge kohta võib kasutada sõnu, millega Stendhal kirjeldab Julien Soreli: „Nende silmis oli ta süüdi määratu suures patus: ta mõtles, ta arutles iseseisvalt, selle asemel et pimesi käia autoriteedi ja eeskuju järgi.“⁷ Pole seega imestada, et Rousseau nimetab üht oma lemmikelupaika Eraklaks, mis on talle „üksildane ja äärmiselt meeldiv paik“ (lk 504) ning „paopaik“, mis on „nagu mulle loodud“ (lk 505).

Muidugi tekib sedakaudu küsimus: kas üksindust ja eraldatust kuulutades oli Rousseau, ühiskondliku lepingu ja üldise tahte apostel, ikka päris siiras? Mees, kes õpetab oma „Émile’i“⁸ kaudu laste kasvatamist, ent hülgab ise kõik oma lapsed, jne? Tulenesid ju mõnedki tema eemaldumised pigem ebasoodsatest oludest, mitte niivõrd autentsest tahtepingutusest. Sellele dilemmale on juhtinud tähelepanu ka Marek Tamm: „„Ühiskondlikku lepingut“ lugedes võib segadust tekitada teadmus, et Rousseau oli paljudes oma teistes kirjatöödes [sh „Pihtimustes“ – J. K.] seadnud ideaalina üles inimese, kes elab eraldi ühiskonnast, kelle loomus püüdleb kooskõlla loodusega ning kellele piisab ainuüksi iseendast.“⁹ Tamme enda vastus osutab asjaolule, et Rousseau oli vastuolust teadlik, mistõttu ta rõhutaski üksiklase ja ühiskondliku inimese erinevust.

Rousseau kirjutatust pole aga sugugi raske leida liikumisjooni, mis võiksid neid kaht esmapilgul vastandlikku positsiooni ühendada. „Ühiskondlikus lepingus“ leidub joonealune märkus, milles Rousseau tsiteerib markii d’Argensoni: „Vabariigis on igaüks täiesti vaba selles, mis ei kahjusta teisi.“¹⁰ Sama motiivi emotsionaalsema sõnastuse leiame teisest moraalikirjast: „Mis barbaarne õnn see on, mida saab tunda vaid teiste kulul?“¹¹ Niisiis ei pea isedus­impulss ja ühiskondlik taju ilmtingimata teine­teisele vastanduma, vaid inimesel on võimalik jõuda loomuomaste hoiakute kaudu seisundini, mida Rousseau nimetab „Émile’is“ „otstarbekohaselt korraldatud vabaduseks“¹². Teisisõnu: inimene leiab omaenda olemusest üles jõu, mis tema isikliku vaba vaimupingutuse kaudu teda ühiskonnaga ühendab. „Savoia vikaari usutunnistuses“ pakutakse selliseks jõuks südametunnistust, kaasasündinud moraalitõe põhimõtet, mis suudab ühendada isikliku tunde­põhise nägemisviisi ühiskondliku impulsiga: „Mida enam endasse süüvin, seda enam otsin nõu iseenesest, ja seda enam loen oma hinge kirjutatud sõnu: ole õiglane ja sa saad õnnelikuks.“¹³

Mina-tunde olulisus ulatub otsapidi ka ühiskondlikusse lepingusse, mis kehastab Roger Scrutoni sõnastuses „igas oma vormis üht fundamentaalset liberaalset printsiipi, nimelt et põhimõtteliselt on meie kohustused ise loodud ja ise enesele peale pandud“.¹⁴ Vaba inimene leiab iseendast üles oma ühiskondlikkuse, südametunnistusel põhineva õiglustunde.

***

Kui vaadelda mina-tunde teist osapoolt, ei saa üle ega ümber veel ühest „Pihtimuste“ alguses troonivast postulaadist: „Ma tundsin, enne kui mõtlesin; see on inimkonna ühine saatus“ (lk 15). Kuigi Rousseau loomingust leiab omajagu kirjakohti, milles ta rõhutab mõistuse olulisust, annavad „Pihtimustes“ põhitooni kätte siiski tunnetele apelleerivad kirjakohad: „Mul on ainult üks ustav teejuht, kellele ma võin loota – mu elukulgu märkinud tunnete kett ja seda mööda ka neid põhjustanud või nende ajel aset leidnud sündmuste ahel“ (lk 350). Või siis nii: „Oma pidevates vaimustuse­puhangutes jõin end purju kõige oivalisematest tundevoogudest, mis kunagi inimsüdamesse on tulvanud“ (lk 545).

„Pihtimusi“ lugedes meenus üks Joonas Kiige huvitav märkus, millega ta kommenteerib omaenda Rousseau-tõlget. Kiige hinnangul räägib rousseaulik le sentiment „pigem teadlikkusest, seisukohast ja veendumusest“: „tunne pole siin passiivselt välismõjule vastav aisting, emotsioon ega afekt, ammugi mitte kirg. Eesti tegusõna tundma tähendusvarjundeist külgneb see pigem teadmise, süvitsi tuttav olemisega“¹⁵. Kristiina Ross pole oma tõlget selgitavas saatesõnas „tunde“ või „tundelisuse“ prantsuskeelseid vasteid kommenteerinud, ent otseselt omaeluloolises teoses „Pihtimused“ on tunde- ja tundelisuskirjeldusi küll raske afektiivsusest või kirest lahutada. „Pihtimustes“ kirjeldatud tunded on sageli väga kirglikud, enamgi: „Kired panid mu elama ja kired tapsid mu“ (lk 277). Kui „Émile’i“ nägemused naissoost on praegusele pilgule pehmelt öeldes ajast ja arust, siis „Pihtimustes“ esineb autor siiski kui ülitundlik ja tundeküllane armastaja, kes imetleb mõnikord rohkemgi kui ihaleb. Kurtuaasset elementi sai juba mainitud. Ent üks ilmselgemaid motiive, millega autor oma tundlikkust ja tundepõhisust kirjeldab, on nutmine. Tõsi, Rousseaud ajavad nutma mitte ainult armastatud naised, vaid ka sõbrad, sh Diderot, lõbunaised, etendused, kirjutamine, isegi tema ise, s.t tema isedus: „Oma sisemise väärtuse äratundmine .. pani mu valama pisaraid, mida ma rõõmuga voolata lasin“ (lk 544). Kuigi lugejale võib näida, et autor nutab (või paneb end lugeja pilgu all nutma) üsna tihti, tunneb autor ise pigem vastupidist: „Kui magusad on õrnuse ja õnne pisarad! Kuidas mu süda neid endasse ahmib! Miks on mul tulnud neid nii vähe valada!“ (lk 757).

Pole saladus, et „Pihtimuste“ kirjutamise ajal ulatus Rousseau tundelisus ja tundlikkus juba haiglaslikkuseni. Ühelt poolt pole selles midagi imelikku: tal tuli taluda päris tugevat avalikku vastuseisu, vaenu, tagakiusamist, intriige, pettumusi, sh pagendust. Teiselt poolt aga paistab tema kahtlustav loomus „Pihtimuste“ hilisemates raamatutes liigagi mürgiselt õitsele puhkevat – mis aga omakorda võib süvendada lugejas tunnet, et oma kahtlustustes on Rousseau suutnud olla ikkagi hämmastavalt aus.¹⁶

Institutsionaalsuse vastu üles näidatud kahtlus on Rousseau eraldatust ja isedust otsivas maailmapildis igati loomulik, isegi möödapääsmatu. Ent mõnikord omandab see ka koomilisemaid varjundeid, näiteks „Émile’ist“ leiab võrdlemisi lopsakat kriitikat arstide suhtes: „Mina vähemalt ei tunne haigust, millest arstid meid võiksid parandada. Seda ma aga tean, et nad on süüdi parandamatutes kannatustes, mis inimsugu piinavad – nimelt arguses, väikluses, kergeusklikkuses ja kartuses surma ees. Parandades ihu, surmavad nad julguse.“¹⁷ Olgu, eks paarisaja aasta tagune meditsiin võigi tunduda praegusele pilgule omajagu saamatu, ent ühtlasi võivad selliseid passuseid lugedes meenuda Molière’i laulusõnad „Ebahaige“ teisest proloogist: „Kõik teie teadmised on somp, mis koormab aju, / oo arstid, kes nii ennast täis!“¹⁸

„Pihtimustes“ annab tooni siiski tõsisem, struktuursem, laiema kõlapinnaga mõtteskeem, mida võib nimetada vandenõulikuks. Iseenesest mõjub seegi teoses loomulikult – vajadus aususe järele võib tuua kaasa eneseõigustuse ning eneseõigustus võib kergesti muunduda siin-seal enesehaletsuseks ja see omakorda ilmavaenulikkuseks. Kogetud ebaõiglus kiusab hinge, mis projitseerib õiglusetustunde ümbritsevaks tagakiusamiseks, nii et see asub varjutama kogu mina-kogemuse silmapiiri, mistõttu näeb autor, „kuidas jõuab ilma ühegi takistuseta oma täitumiseni kõige süngem ja hirmsam vandenõu, mida kunagi ühegi inimese mälestuse vastu on sepitsetud“ (lk 723).

Meie ajal, mil vandenõuteooriad on muutunud niivõrd tavapäraseks, et on imbunud juba poliitikatavadesse, on igati õpetlik lugeda, kuidas need olid juba XVIII sajandi tundliku haritlase peas universaalselt üles ehitatud. Võtkem üks näide „Pihtimuste“ kaheteistkümnenda raamatu algusest: „Hädade sügavikus, kuhu ma olen uppunud, tunnen, kuidas minule suunatud hoobid mind tabavad, märkan vahetut löögiriista, aga ma ei suuda näha ei kätt, mis seda juhib, ega vahendeid, mida ta selleks kasutab“ (lk 749). Raamatus „Varjatud märgid ja salaühingud“ kirjeldavad Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson ja Mihhail Lotman vandenõuteooria kolmetist ülesehitust: „esiteks eeldatakse, et vandenõulased teevad kurja teadlikult, teiseks jääb nende tegevus vähemalt osaliselt üldsuse jaoks varjatuks ja kolmandaks vähendavad nende kahjutoovad salaplaanid suurte inimrühmade heaolu“.¹⁹ Kindlasti ei saa kanda kirjeldatut üheselt üle Rousseau elule, samuti ei taha ma sugugi väita, et Rousseau hoiak oli läbinisti ekslik. Huvitav on lihtsalt asjaolu, et vandenõuliku mõttekäigu elemendid on Rousseau tsitaadis kergesti nähtaval: teadlik kuri („minule suunatud hoobid“), varjatus („ei suuda näha kätt“) ja vähenev heaolu („hädade sügavikus, kuhu ma olen uppunud“).

***

„Pihtimustest“ – ja Rousseau loomingust laiemaltki – leiab ühe vägagi konstruktiivse vaimuasetuse, mis tundub olevat mitte ainult oma aktuaalsuse säilitanud, vaid seda lausa kasvatanud.

Siinse loo alguses mainisin Rousseau kirjandusliku panuse laiemat ühiskondlik-ajaloolist tausta, millesse kuulub ka romantism. Romantismiajastu inimesega siduski Rousseaud teravdatud mina-kogemus. François Furet näeb romantismiajastu inimest kirjeldades lausa põhjust öelda: „„Mina“ meeldis talle, pakkus isegi naudingut, nagu Rousseau puhul.“²⁰ Siia juurde tasub mainida Juri Lotmanit, kes kirjeldab romantismile omast tendentsi „poetiseerida pagendust, traagilist egoismi, kõige ümbritseva äraneedmist ja hingepõhjas peituvatesse uhketesse ning suurejoonelistesse kujutelmadesse sulgumist“²¹. Rousseau puhul oli aga see „traagiline egoism“ seotud kahtlemata loodusega. Pidev vajadus looduses jalutada teeb Rousseaust Frédéric Gros’ suurejoonelise eelkäija.

J. W. Goethe Wertheri järgmised sõnad võinuks tulla ka Rousseau suust: „pean .. ära saama, looduse rüppe, ja siis uitan ma mööda kaugeid paiku, siis pakub mulle rõõmu järsu mäe otsa ronimine, raja tegemine läbi teetu metsa“.²²

Enamgi – jalutuskäik looduses oli Rousseau meeltes loomuomaselt seotud isiksuslikkusega, iseenda leidmisega. Kuuendas moraalikirjas kirjutab Rousseau oma südamedaamile: „[Õ]ppige igavlemata üksi olema. Selleta ei kuule te iial looduse häält, ei õpi iial end tundma.“²³ Mitmes oma teoses teeb Rousseau loodusest kõige innustavama lektüüri: „Ainult üks raamat on kõigi pilgule avatud – looduse raamat.“²⁴ „Émile’ist“ selgub lausa, et looduse raamat sobib päris raamatust pareminigi inimest õpetama.

Loodus polnud Rousseaule ainult mina-tunde kognitiivne ja esteetiline jalgealune, eneseleidmise lava, vaid ka täiesti iseseisev maailm. Botaanikahuvi pole „Pihtimuste“ rikkalikus, elavas ja rahutus koes küll väga esil,²⁵ ent selle kaudu välgatab kahtlemata vaateviis, mis on tänapäeval aina aktuaalsem – vajadus loobuda loodusest kui inimelu dekoratiivsest taustast, sealhulgas taimepimedusest. Kritiseerides oma kaasaegsete pealiskaudset loodusvaatluse võimet, kirjutab Rousseau: „Nad ei näe ühtegi üksikasja, sest nad ei tea, mida nad vaatama peaksid, ja nad ei näe ka tervikut, sest neil ei ole mingit aimu suhete ja kombinatsioonide ahelast, mis puistab oma imedega üle uurija vaimu“ (lk 817). Kas ei heiastu siin mitte rohkem kui paarsada aastat hilisem sõnastus, mille kohaselt on iga taim „ühtaegu kõige ainulisem ja kõige üldisem olevus“²⁶? Pisut hiljem astub Rousseau veel ühe sammu taimedele lähemale, õppides „taimi tundma nende loomulikus olekus, enne kui neid on hakatud inimese käega kasvatama ja rikkuma“ (lk 819).

Need paar passust veensid mind lõplikult, et kuigi Rousseau rikkalik mina-maailm on üsna vastuoluline (kelle mina-maailm poleks?), täis fluktuatsioone ja põikeid, eksiminekuid ja -jäämisi, pakub see rikkus siiski mitte ainult tundmusi, vaid ka äratundmisi – ja sageli suisa hingepidet.