Tegelesin just äsja kividega. Viisin kaks autokärutäit graniitkive linnaaiast ära maa-aeda. Teine kaks autokärutäit tuleb veel viia. Need kivid olid umbes viisteist aastat tagasi sõitnud sealtsamast maa-aiast linna. Muud põhjust sellel ümberpaigutamisel polnud, kui et aiakujunduspõhimõtted muutusid vahepeal ja kivide raskus ei klappinud enam uue aiadisainiga. Kivi kohalviibimine on peaaegu alati seotud tema raskuse ja stabiilsusega. See on füüsilises plaanis väga selgelt tunda, sõltumata sellest, kas seda kuidagi sõnastada või mitte.

Kui kivid oma algsesse asupaika tagasi olid jõudnud, vaatasin neid ja mõtlesin, et nende geoloogilisel aja­skaalal polnud see rännak isegi sekundipikkune. Vaevalt silmapilgutus, ja tagasi vanas kohas. Nende kividega seotud inimeste elus jõudis samal ajal terve põlvkond vahetuda ja maailma üldine seis täielikult muutuda.

Midagi sellist on mõelnud ilmselt iga geoloog, iga kiviraidur ja võib-olla ka iga ehtekunstnik, kes kividest midagi teinud on. Kivid on mingis väga ilmses mõttes kõige alus. Kuigi Maa tuum koosneb metallist, siis kõik see, mille peale me oma olemasolemise struktuurid ehitanud oleme, on siiski kivi.

Inimeste kultuur on kiviseostest üle ujutatud. „Kõnelevate kivide“ näituse vaatamine tähendas minu jaoks peamiselt seostevoo pidurdamist. Jätta kõrvale kõik, mis tundub liiga enesestmõistetav. Tõlgendada kõike ainult isiklike registrite kaudu. Enam-vähem nagu minna barokkmuusika kontserdile kuulama, kas mängitakse sisse ühe kindla teose kindlas kohas olev kaunistus või siis ei mängita seda kaunistust. Ma olen niimoodi oodanud küll paari spetsiifilist takti.

„Kõnelevate kivide“ näitusele ma ühte kindlat takti otsima muidugi ei läinud. Vaatasin seda lihtsalt iseendale huvitavate valikute registris – et millised tihedamad külgnemised tekivad nende seoste kontekstis, mis mul kividega juba niikuinii on.

Vanade meistrite keelekool

Täiesti ootamatult leidsin näituse keldrisaalis olulise täienduse jutule, mida ma juba mitmeid aastaid kunstimaterjalide loengus rääkinud olen. Seal oli eksponeeritud puurisüdamik paekihtide nimetustega. Ja siis olid seal veel mitmed erinevad visualisatsioonid paekihtidest ja nende vana kooli nimetustest. Kuigi näitus on kaua lahti, ei jää ta nende loengute suhtes õigesse ajavahemikku, nii et ma ei saa tudengeid seda õppematerjali vaatama saata. Aga ma saan neile nüüd näidata palju paremaid ja täpsemaid pilte kui need, mida seni kasutanud olen.

Ollakse harjunud, et akadeemilises maailmas antakse igale asjale korralik nimi ja lisaks korrastatakse nimetused kuuluvuste järgi. Ideaalis ongi meil akadeemilises valdkonnas Paekiht 1, Paekiht 2 ja Paekiht 3. Muidugi pole asi alati nii ideaalne ja tegelikult leiab ka teadusest palju loomingulist nimetamist. Ometi peavad hierarhiatasemed olema paigas, nimetustel peab ikkagi olema mingit selget struktuuri järgiv süsteem, kus lähevad kaotsi praktikast väljakasvava keeleloomingu poeetilised võimalused. Selle osas väga palju muuta midagi ei saa.

Ja siis näeme, kuidas vanad kiviraidurid paekihte nimetasid. Keeleloomingu poeetilised võimalused pole kindlasti olnud neile teab kui oluline küsimus. Nemad raiusid oma paasi lahti ja neil oli vaja kuidagi nimetada seda materjali, millega nad töötasid. Kuna paas pole mingi homogeenne klomp, mida saaks hõlmata ühe või mõne nimetusega, siis mõtlesid nad neid nimetusi välja suurel hulgal. Poeet jääks hätta, aga paemurdjad ei jäänud.

Topeltkirju. Laksukord. Viiene. Tulikorra nahk. Tige seitsmene. Pealmine muldvalge. Tõusandus. Reinukord. Pealmine põhjapunane. Kirju kärn. Või siis vaatame rahvapäraseid paenimetusi, mis kõik osutavad materjali spetsiifilistele omadustele. Rõngaspaas. Sibulpaas. Sõrmuspaas. Vesipaas.

Neis töö käigus tekkinud nimetustes on poeetiline väljendusjõud, mida formaalsem nimetamine kuidagi tabada ei suudaks. Muidugi on ka siin oma loogika, see lihtsalt toetub teistsugusele materjalikogemusele kui see, mille saab laboris ja peageoloogi laua taga. Sellise väljendusjõuga sõnastamistraditsiooni oleks rumal ära kaotada. Ja ega ta esialgu ei kaogi, sest ka valdkonna spetsialistid mäletavad seda keelekihti (Enno Reinsalu õppematerjal „Eesti mäendus“ II nimetab neid kihte oma tagakaanel). Ja nagu näha, hoiavad kunstnikud ka seda traditsiooni näitusega alles.

Kivide helid

Kivide lõhenemise helidest aru saamine on osa vanast kivilõhkumistraditsioonist. Kes ise kive lõhestanud pole, saab Youtube’ist otsida klippe, kus tegevus ette näidatakse. Algul puuritakse kivi sisse augud (näitusel esitatud klipis tehakse seda kangidega lõhkudes), seejärel pannakse sinna metallist kiilud ja need taotakse kivi sisse, kuni lõhe läbi kivi jookseb. Tegevuse käigus tuleb kuulata, kuidas kivi praguneb. Selle järgi saab aru, millistele kiiludele järjekorras peale lüüa. Kes tahab kivilõhestamise kohta juurde lugeda, võib otsida pealkirja „Maakivi ehitusmaterjalina: töötlemine ja kasutus“. Selle järgi leiab korraliku maakividega töötamise õpetuse.

Näitusekivide hääli me kuulda ei saa –see lihtsalt pole niisuguse profiiliga näitus –, aga häält need muidugi teevad. Kui neid kivisid üles riputada (või ka lihtsalt toe peal nende vastu koputada), siis oleks neil paljudel väga huvitavad helispektrid. Sellest saaks teha täiesti iseseisva kunstiprojekti juba olemasoleva näituse juurde. Millegipärast meenus kohe ka Rohke Debelaki väljamõeldud vana eesti rahvapill – kivipill. Kivipilli mängiti väga lihtsalt – tuli panna suur lapik kivi keele peale ja teise suure lapiku kiviga seda kõvasti lüüa: heli kajas siis inimese suuõõnest vastu nagu laulukaare alt. Vaevalt et keegi seda proovinud on.

Kultuuriline kivitõstmine

Minu peres on traditsioon, et kus me näeme tõstetavat kivi, seal me seda tõsta ka proovime. Meile valmistab suurt rõõmu katsetada, kui rasket objekti on võimalik inimjõul liigutada. Mingi­sugust süsteemi sellest kujunenud ei ole, aga mõistagi vaatasin ma iga näitusekivi selle pilguga, et kui kergelt või raskelt ta ennast tõsta laseks ja kui hästi haaratav see on. Kivid on äärmiselt kangekaelsed ja nende tõstetavus sõltub väga palju nende kujust. Uuemal ajal on muidugi probleem sellega, et tean liiga hästi, kui palju väikseid loomi kivi all elab, nii et ma ei taha kuidagi nende elupaika ära lõhkuda. Nii jäävad kivid tõstmata. Näitusel seda muret poleks tekkinud. Nõnda tundsin mõnest korralikust tõstmiskivist tegelikult päris tõsist puudust.

Ent kivitõstmisel on ka sügavamaid kultuurilisi juuri. Vahepeal jälgisin Instagramis tükk aega ühte kontot, kus tegeldi iiri vana kivitõstmistraditsiooni elushoidmisega. Ma pole üle kontrollinud, aga selle konto järgi on kogu Iirimaa kaetud traditsiooniliste tõstmiskividega. Tihti käivad nende juurde ka paigalegendid kohalikest haldjatest, kes võivad kividega seotud olla. Muidugi mäletatakse, millisel kaugel kümnendil mõni Feargus või O’Brian millist kivi tõstis või kandis. Need kivid polnud ka mingid väikesed – kõik need kaalusid oluliselt rohkem kui 100 kilo.

Hämmastavad loomafiguurid

Näituse eksponaatide hulgas on kivi, mille kohta on kirjutatud, et Kaarma dolomiidist keskaegselt kivilt avastati hämmastavad loomamotiivid. Kivi leidis kunstnik Sorge (Margus Tiitsmaa). Uurimise käigus selgus, et loomamotiivid raiuti kivile XX sajandi lõpus. Ja isegi motiivide raiuja isik õnnestus välja selgitada.

Noh, ma tean selliseid lugusid piisavalt palju. Olen ka ise nende tekitamise juures olnud. Skaala on lai – see Kaarma kivi lugu on muidugi üsna tõepärane –, aga sageli kalduvad sellised lood mingil määral tegelikult toimunud asjadest kõrvale. Või ka isegi suurel määral. Suuremast osast kivifragmentide lugudest ei tea me ka õigupoolest peaaegu midagi. Mille küljes need olid, milline oli selle kunagise tervikobjekti ümberpaiknemine füüsilises ruumis? Milline oli selle objekti liikumine inimeste teadvustes? Millistes kultuurilistes kontekstides see objekt viibinud on? Kuidas ta purunes? Fragmendi materjalist on võimalik päris palju füüsilisi aspekte välja lugeda, aga suures plaanis on meil ikkagi tegemist kivivihma piiskadega, millest me teame ikkagi väga vähe ja mida me näeme ainult lühiajaliselt.

MIMproject ehitas kunagi kuulsa leiutaja ja kunstniku Manfred MIMi jooniste järgi dolomofoni, mis andis võimaluse tõepoolest kuulata reaalselt kunagise paest aluspõhja häält. Ega selles ka väga palju fiktsiooni ei olnud (see meenus mulle, kui nägin näitusel paest tehtud CDd). Dolomofoni pani pöörlema elektrimootor, infot luges lasersilm, kõik nii, nagu ühel normaalsel grammofonil olla võiks. Plaat, millelt muusika maha mängiti, oli välja lõigatud tõepoolest aluspõhja paest, kaalus umbes 90 kilo ja tegemist oli rariteetse ainueksemplariga. See info, mis sadade miljonite aastate eest paasi salvestunud oli, sai täiesti kuulatava kuju. Tookord oli ainult üks väike kontekstuaalne probleem – MIM­project lubas esitada Saaremaa aluspõhja paemuusikat, aga olukord kujunes nii, et tegelikult esitati hoopis Tallinna-lähedase pae meloodiaid. Aga kui mõõta asja geoloogilisel skaalal, on see vahe tühine.

Muidugi tuli see dolomofoni-episood mulle kohe meelde XX sajandi lõpu loomafiguure keskaegsel kivil nähes. Kunstiga on lihtne ajastute vahele kandvat sidet luua.

Kuidas tunda ehitusprahti

Nüüd võib-olla üks kõige olulisem kivitarkus, mille ma sain Villu Kadaka ehitusarheoloogia praktikumist. Otsisime umbes 1600ndate algusest pärit vana müüri Kolga mõisa pargi servast. Umbes pooleteise kuni kahe meetri sügavusest tuli välja kivilasu, mis üsna ilmselt meenutas paekivimüüri. Kutsusime Villu Kadaka ja ütlesime: näe, müür! Villu Kadakas vaatas ja ütles: ei, see on ehituspraht. Noh, olgu, ei olnud õnne. Jätsime meelde, milline paekivist ehituspraht välja näeb. Mõne aja pärast tuleb teisest kohast jälle midagi samasugust välja. Kutsume Villu Kadaka, näitame ükskõikselt: näe, ehituspraht. Villu Kadakas vaatab ja ütleb: ei, nüüd on müür.

Loo iva on selles, et kividele ei ole nende nimed ja strukturaalsed tunnused selgelt peale kirjutatud. See, mis on maa sees, ei ole õpik. Treenimata silm ei suuda eristada seda, mida kogemus on õpetanud ära tundma ebamääraste tunnuste järgi. Vahe oligi väike: müür oli natuke rohkem korrastatud ja ehituspraht natuke rohkem räsine. Seal, kus algaja tahab näha akadeemilist selgust, näeb kogemusega inimene üleminekute spektrit. See käib ka kivide kohta üleüldse. Vaadake näitusel kõiki neid purunenud ja murdunud fragmente –suuremaid ja väiksemaid elemente kunagistest tervikutest. Ega need teiega tegelikult väga kõnelegi, kõne on seintel ja siltidel. Selged inimkeelsed jaotused ja eristused, mille kive tundvad inimesed suure keskendumise ja kaalumisega kokku on pannud. Kivid ise jäävad kivilikult hämaraks.

* „Kivivihm“ on Urmas Viigi graafikateose pealkiri. Sama pealkiri oli ka tema personaalnäitusel Rüütli galeriis 1994. aastal.