Nagu H. G. Wellsi lugejad teavad, piisab nähtamatu mehe nähtavaks tegemiseks peotäiest tolmust. Ka Einar Tiits, kelle pärandist kokku pandud näitusega „Kuidas olla puuoksake“ kaitses kuraator ja fotokunstnik Annika Haas magistrikraadi, on seni olnud nähtamatu. Tõsi, mitte kirjanduslikus, vaid erialases tähenduses. Ent ka Tiitsi kontuurid joonistuvad pisut selgemini välja, kui neile veidi institutsionaalset tolmu puistata.
Isegi inimesed, kes tunnevad Eesti foto ajalugu keskmisest paremini, ei ole tõenäoliselt Tiitsist varem kuulnud. Ta pälvis 1990ndate alguses kaks oma aja fotograafide hulgas hinnatud FIAPi medalit ja 1993. aastal publitseeriti Saksamaal ilmunud ajakirjas „Fleisch“ Tiitsi 1990. aastal loodud autoaktide seeria „The Jungle I“. See oli lääneihalusest kantud postsovetlikus Eestis märkimisväärne edu, ometi Eesti fotoajaloost Tiitsi nime ei leia. Tiitsi kaasaegsete fotoklubide liikmetes tekitasid tema grotesksed autoaktid võõristust, kunstimaailmale olid aga fotoklubid ise kahtlase staatusega marginaalia. Seetõttu puudub Tiitsi loomingu käsitlemiseks väljakujunenud legitimiseeriv raamistik.
Nähtamatus
Nagu öeldud, on Tiitsi näitus osa kuraator Annika Haasi Eesti Kunstiakadeemia kuraatoriõppes kaitstud magistritööst. Näitusega paralleelselt valminud uurimistöö pealkirjast „Einar Tiits. Nähtamatu keha: kureerimine väljaspool tunnustust ja kaanonit“ võib jääda mulje, et kunstniku loomingut iseloomustab nähtamatus. Tegelikult väidab Haas aga vastupidist: nähtamatus ei kirjelda mitte kaanonist välja jäänud kunsti, vaid kaanoni enda toimemehhanisme, neid „ligipääsumehhanisme, mis määravad, millised kujutamisviisid saavad nähtavaks ja millised jäävad kõrvale“. Nähtamatus toimib kui äraspidine sõel, mis eraldab lisamise kaudu.
Niisiis ei piisa Tiitsi sõna otseses mõttes prügikastist päästetud loomingulise pärandi nähtavaks tegemiseks selle pelgast korrastamisest ja fragmentaarse loomingulise biograafia rekonstrueerimisest, sest kõik nähtamatu on paratamatult ka tähendusetu. Säilitamine – olgugi et museaalne ehk institutsionaalne – ei anna alalhoitavale objektile veel tähendust. Viimase saavutamiseks on tarvis märksa keerulisemaid protseduure. Tiitsi nähtamatu pärandi nähtavaks tegemine eeldab, et kuraator loob epistemoloogilise konteksti, toodab sellise institutsionaalse teadmise, mis teeks Tiitsi loomingu kunstiajalooliselt loetavaks ehk kunstina mõtestatavaks.
Näitena sellisest teadmist loovast ümberpaigutamisest osutab Haas fotomuuseumi möödunudaastasele näitusele „Sugu ja lugu“, mille ta ise kureeris ning kuhu ta ka Tiitsi teosed kaasas. Haasi sõnul asetas ta sellega Tiitsi tööd „fotoklubilisest harrastajate süsteemist professionaalse kunstivälja tõlgenduse konteksti“. Niisiis on Haasi arvates oluline tuua Tiitsi pärand välja väärtussüsteemist, milles see on loodud ning mis on selle ka unustanud.
Kuigi tuleb nõustuda väitega, et Tiitsi loomingu tähenduslikuks muutmine eeldab, et sellele tuleb erialast tähelepanu suunata, tahan vastu vaielda vajadusele Tiitsi fotoklubi liikmelisus maha vaikida. Vastupidi, minu arvates on fotoklubid praegu kasvava institutsionaalse teadmisloome objektiks. Mitmel pool nii Ida- ja Kesk- kui ka Lääne-Euroopas toimub ridamisi konverentse, avatakse näitusi ja ilmub publikatsioone, mille keskmes on amatöörfotoklubide tegevus ja pärand. Fotoklubid ei ole kontekst, millest Tiits tuleb välja tõsta. Tiitsi kuulumine fotoklubisse on pärast klubikultuuri huviorbiiti tõusmist tuul ta tiibadesse ning Tiits omakorda autor, kelle kaudu fotoklubide ajalugu legitimiseerida, nii nagu Boriss Mõhhailov tagab huvi Harkivi koolkonna vastu.
Tiitsile Eesti kunstis lähedast otsides toob kuraator näitena Mark Raidpere. Eneseanalüütiliste autoaktide loojatena on autoritel kahtlemata üht-teist teineteisele öelda, ent kui Raidpere tööd on loodud ängist kantud kehakeskse ekspressionismi vaimus, siis Tiitsi fotod, ehkki sama ekspressiivsed, on märksa mängulisemad. Klassikaliselt postmodernistlikus tähenduses modernistlikke fotokaanoneid lõhkudes eelistas Tiits mustvalgele värvifilmi ning koloreeris seda guaššidega. Trafaretne akt looduses muutub niiviisi Tiitsi objektiivi ees veidraks etenduseks, mis on praeguses, antropotseeni filosoofia mõtteväljas väga kummalisel viisil kõnekas. Ilmselt just neile võimalustele viitab ka näituse kujundus, kus näitusesaali toodud floora ja fauna vahel seisab teiste hulgas mannekeen, mille maona looklev tekstiilist peenis põõsastesse kaob.
Ennustamatus
Pärast Annika Haasi uurimust ja näituse avamist galeriis Seek näib mulle kohatu kirjeldada Tiitsi jätkuvalt nähtamatu mehena. Samal ajal on institutsionaalne sõel, mis eraldab terad sõkaldest ja omistab Tiitsi loomingule tähenduse, oma tööd alles alustanud. Me ei tea praegu, milliseks Tiitsi loomingu tähendus kujuneb.
Töötades ka ise nähtamatu pärandiga (fotoklubide ja aktifoto kõrval ka varajaste naisfotograafide ning nõukogude aja huumoriga), pean tihti leidma vastuse küsimusele, missugune pärand väärib tähelepanu. Kui ma Haasilt, kelle eelmine näitus keskendus tabustatud ja hüljatud kehakujutisele Eesti fotograafias, küsisin, kuidas tuvastada kultuuriloolist materjali, mida on põhjust unustusest välja tuua, s.t mille alusel ta otsustas, et Tiits väärib isikunäitust, vastas Haas, et küsimus on selles, kas materjal osutab millelegi, millel on üldistusjõudu. „Kas see võimaldab avada mõne ajaloolise, sotsiaalse, esteetilise või kultuurilise küsimuse, mida me seni pole märganud või piisavalt käsitlenud …Kui tähendus tuleb ainult kuraatorilt, siis peab kuraator kogu konstruktsiooni pidevalt üleval hoidma. Kui aga materjalil on potentsiaal, hakkab see mingil hetkel ise vastu töötama, üllatama ja vahel isegi algset lugu õõnestama.“
Kuraator näeb Tiitsi loomingu väärtusena normatiivse kehakujutise õõnestamist ja kvääresteetikat. Mina aga näen Tiitsi loomingut institutsionaalse ajaloo osana ja seon selle „lõpliku“ tähenduse kujunemise fotoklubide pärandi veel välja kujunemata tähendusega. Kujutan ette, et lugejal võib siinkohal tekkida instinktiivne küsimus: millised olid autori enda kavatsused teoseid luues? Miks ma kirjutan nendest ja autorist nii vähe? Muigega võiks siinkohal vastuseks tsiteerida Roland Barthesi ja tõdeda, et autor on surnud. Ent samal ajal teame kõik sama hästi, et kunstiteose aura on – vaatamata sellele, mida Walter Benjamin väidab – igavene ning selle ammendamatu elujõu allikas on surematu autor. Nii on Haasi kureeritud näituse kõige olulisem teadmist loov tegu, kuldselt särav institutsionaalne tolmukübe, Einar Tiitsi tunnustamine autorina. Tema pärandi vormistamine tänapäevaseks näituseks kogu selle juurde käiva institutsionaalse garnituuriga, nagu raamid, valgustus, lühidokumentaal, publikuprogramm jne. Seda, milliseks Tiitsi väljaspool kunstivälja keskseid võrgustikke kujunenud loomingu tähendus institutsionaliseerub (s.t mis saab tulevikus olema tuntud kui see, millest Tiitsi looming kõneleb, mida uurib, millega tegeleb), on veel vara öelda. Nähtamatu mehe kontuurid on veel liiga ähmased – tulevik on alles ennustamatu.
