Kevaditi suveteatri mängukava uurides hakkab sageli kummitama tuttav lauluviis „lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind“. Suvised teatriprojektid on sama auraga: teatrirahvas, kes kogu hooaja on pimedas saalis tõsist kunsti teinud, saavad nüüd õue tuule, muda ja sääskede kätte mängima ning teevad seda lustiga. Eks suveteatri kvaliteedi üle ironiseerijaid on alati olnud, ent osavõtt või osasaamine vähemalt ühest suvelavastusest on igal aastal auasi nii teatritegijale kui -nautijale. Samasuguse vaimustusega otsitakse aina uusi mängukohti ning Südalinna teatri suvelavastuse „Viikingid: laul jumalatest ja kangelastest“ tarvis on Saula Viikingite küla muidugi nagu loodud. Ent õnneks pole tarvis karta lastele mõeldud osalusteatrit loomade ja odava naljaga, vastupidi, „Viikingid” on tummine, poeetiline, otsustavalt üleelusuurune ja kohati sünge.
Kel suveteatri hooaeg veel avamata, neile põgus meeldetuletus: suvel peab teatris kaasas olema soe ja/või vettpidav riietus, sääsetõrje ja istumisalus. Viikingite küla mänguplatsil istub publik küll mõnusalt katuse all, aga puutumata ta Eesti suve meeleoludest ei jää. Samuti tuleb arvestada, et vaheaeg kestab tunni: see on väga põhjendatud, sest annab külastajale võimaluse avastada küla vaatamis- ja maitsmisväärtusi, pildistada ja sealseid loomi jälitada, kuid valmis peab pikaks õues uitamiseks siiski olema. Samuti on lavastusel suur pluss Tallinnast tulijaile: võimalus saabuda ja lahkuda teatribussiga ning seega vältida metsavahel parkimist. Enne algust jõudis imbuda mõtteisse veel kahetsus, et niivõrd võluvale mänguplatsile kostab Tallinna-Tartu maantee katkematu müra, kuid õnneks summutas võimendatud heli ja võimas tegevus ka selle.
Iseenesest pole viikingid, nende müüdid ja pärimus kunagi publiku teadvusest kuigi kaugel olnud, küttes väsimatult nii teatri- kui ka filmitegijate indu. Ent lavastaja Daniil Zandberg on keskendunud nende lugude poeesiale, maailma loomise ja inimese saamise legendidele ning nende kaudu viikingite pärimuse õrnemale, pühalikumale poolele. Kõige keskmes, nii mõtteliselt kui ka enamjaolt füüsiliselt, on nornid, Skandinaavia mütoloogia saatusejumalannad, kes on oma lõnga kõige ümber ja sisse kudunud ning juhivad sellega igaühe saatust. Need kolm sarnast, ent eripalgelist sarvilist kuju, kes liiguvad aeglaselt ja peatumata ning kõnelevad ainsate tegelastena eesti ja vene keelt, mõjuvad nukuvalitsejatena suurelt ja võimsalt. Nemad jutustavad lõngana katkematut lugu, seda alustades ja lõpetades ning lõpuks jahedalt nentides, et jumalate aeg on möödas.
Muide, „Viikingite“ keeleline lahendus on äärmiselt huvitav, sest kui nornid räägivad vaheldumisi eesti ja vene keelt – kusjuures mitte tõlkides, vaid fraasikaupa, sujuvalt põimides ja osalt teineteist täiendades –, siis teised tegelased kõnelevad minimaalselt ja kui, siis (kohandatud) norra keelt. Lavastaja Zandberg (kavalehel): „Mulle on kakskeelsus äärmiselt oluline ja see pole lihtsalt žest. Me elame ruumis, kus puutuvad pidevalt kokku kaks erisugust kõnemeloodiat, kaks mõtteviisi. Tahan, et see meid ühendaks. Keeled on täiesti erisugused, kuid soovisime väga, et üks ja sama mõte kõlaks kahes keeles mitte otsese tõlkena, vaid ühtse hingusena. Etenduses räägivad nornid samaaegselt vene ja eesti keeles, mille tõttu tekib eriline polüfoonia – tunne inimsaatuste ja häälte põimumisest. Jumalate keel ei ole puhas norra keel. Me oleme seda veidi muutnud, see on pigem lavastuse teatraalne keel. [—] Proovisime neid stseene vene keeles mängida – mõte on arusaadav, aga maailma tunne kaob. Ja see tinglik „norra keel“ annab vajaliku distantsi. Sa ei klammerdu iga sõna otsese tähenduse külge, vaid loed välja intonatsiooni, energia ja keele muusika. Pealegi päästab selline distants liigsest paatosest.“
Paatost muidugi jagub, ega selleta maailmaloomise, jumalate ja saatuse lugu teha saagi. Õnneks Südalinna teatri näitlejad paatost ei pelga, ei löö selle ees araks ega püüa end iroonia taha peita. Nende paatos on rahulik ja siiras, selline, mis teeb loo suuremaks. Samuti suurendab lavamaailma nukkude kasutus, eriti rabavalt suur ja muljetavaldavalt ehitatud hiiglane Ymir, kelle lähenedes isegi publik rõdul end veidi tahapoole nihutas. Teisedki nukud, hiidhunt Fenrir, tulehiiglane Surt, hiidmadu Ginnormir ja isegi väike marionett, kes surelikku inimest tähistab, kasvatasid „Viikingite“ maailma mitmetasandilisust ja müütilisust ning lõid tõelise tunde Ragnaröki-eelsest maailmast, mil maa peal liikusid kõiksugused koletud ja vägevad elukad.
Viikingite loole kohaselt näeb muidugi ka põnevaid võitlusstseene ja leidlikku paadirännakut, kuid täiesti ootamatult muutub paatoslik mütoloogia paar korda justkui rock-kontserdiks. Viikingite pärimus ei ole siin kuskilt otsast kampsikufolk, vaid sünge ja glamuurne metal. Võib-olla seetõttu, aga võib-olla ka vene publiku familiaarsemast suhtumisest teatrisse näeb publiku seas ootamatult palju telefoniga pildistamist-filmimist. Ühel hetkel hakkab see tõsiselt häirima, sest nagu kontserdilgi, kus on võimatu mööda vaadata eespool istuva vaataja ekraanist, tahaks selle käest ära napsata. Tegelikult ei anna etenduse filmimine ju midagi, sest iga lavastuse puhul on professionaali tehtud kvaliteetsed fotod ja videod olemas ning ükski nutitelefon ei suuda salvestada seda, mida ise oma silmadega näha saab. Aga see ekraaniiha ei kao vist enam kuhugi.
Pikapeale hakkas veidi häirima ka pidev muusikafoon, eriti sünteetilise kõla tõttu. Niivõrd suurejoonelise lavastuse puhul oleks võinud ehk lasta muusika sisse mängida orkestril. Samas poleks muidugi võimenduseta ja muusikata võimalik summutada maantee müra. Ja teisest küljest ei saaks seda lavastust mängida ka kusagil mujal. Oleksin tahtnud kõigile, kes Tallinna-Tartu maanteel Viikingite külast mööduvad, soovitada seda just nüüd koos Südalinna teatri etendusega külastada, kuid praeguseks on kõik etendused juba välja müüdud. Jääb vaid loota, et järgmisel suvel mängitakse „Viikingeid“ veel.
