Lauri Lagle uuslavastus „Ma ei märganudki, millal sa läksid“ ühest küljest jätkab tema senist suunda, võttes ka uusi, senisest palju poliitilisemaid pöördeid. Nagu eelnevadki, lähtub see lavastus situatsioonipõhisest lavastus­dramaturgiast, kus ühe tuumolukorra ümber on põimitud improvisatsioone ja intertekste. Lagle lavastuste korduvatest teemadest kerkivad kõige domineerivamalt esile märksõnad „igatsus“ ja „häving“ – tegelased on paigutatud mingisse ootuse ja igatsuse, isegi rahutuse seisundisse, ent parema homse asemel on silme ees paratamatu häving. Seejuures on see üks koomilisemaid Lagle lavastusi, mis on aga sellele vaatamata vägagi pessimistlik.

Lavastuse põhiseisund on liminaalne olukord: tasapisi saab selgeks, et maetakse lahkunud meest, perekonna­isa, ning oodatakse preestrit, keda ei tule. Perekond on kinni jäänud lõputusse ootuse seisundisse: enne preestri tulekut ei saa isegi sööma hakata, kuid veel enam on see kinnijäämine piirilolekusse eksistentsiaalne. Üha enam süveneb tunne, et igaüks on leinas ja ootuses siiski üksi. Perekonnadünaamikast koorub õige pea välja laiem kapitalismi- ja ühiskonnakriitika, kus eri hääled isegi ei vastandu, vaid kõnelevad, pahatihti karjuvad üksteisest mööda. Selline polüfoonilisus on omane ka Lagle varasematele lavastustele, kuid ka suurele osale eesti poliitilisest teatrist, kus polüfoonia kasvab sageli kakofooniaks. Eri kirjanduslikud allikad, millele lavastuse dramaturgia toetub, on sealjuures vähem iseseisvad kui „Leviaatani“ aluseks olnud „Kirsiaed“ ja „Moby Dick“, ehkki annavad orientiiri, kuidas trupi mõte on liikunud. Huvitaval kombel on kodulehel mainitud allikates idaeuroopa viiteid (Cristi Puiu film „Sieranevada“, Bora Ćosići „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“), ehkki idaeurooplust ei ole lavastuses eraldi manifesteeritud.

Ilma otseste viideteta tekkis tähenduslikke seoseid teistegi tekstidega. Kõige tugevamalt meenutab „Ma ei märganudki ..“ põhisituatsioon (kokku kogunenud perekond) Mrożeki „Tangot“. Mõlemas on hävingu veerel perekond, mis üritab end rituaalide kaudu veel koos hoida. „Tangos“ on kogunetud pulmadeks, lavastuses „Ma ei märganudki ..“ matusteks. Lagle lavastuse perekond toimib aga ilma selge põlvkondliku konfliktita. Põlvkonnad on, kuid nende­vaheline dünaamika pole nii selge kui „Tangos“. Küll aga ühendab neid üks tegelane. Joosep Lõhmus liigub laval samasuguse elegantse ükskõiksusega, nagu „Tangos“ kappi peituv Ala. Sooliselt ambivalentne perepoeg on mingil äraspidisel viisil konfliktidest paksu õhkkonna maandaja. Ta ei mahu ühessegi süsteemi, libisedes ja kukkudes igast olukorrast välja, ilmudes taas kõige ootamatute nurkade alt.

Veel enam tekib aga viiteid Lagle eelmiste lavastuste vahel. Ka siin on kaetud rikkalik toidulaud („Suur õgimine“, teater NO99, 2012), kuigi seekord ei sööda; tegelasi kannavad viha ja häving („Reis metsa lõppu“, „Leviaatan“, mõlemad Ekspeditsioon, 2023 ja 2024), taamal kajab laevahuku kui globaalse kata­stroofi motiiv („Leviaatan“). Kõige enam ühendab Lagle lavastusi aga rütm: vaikused, paisutused, emotsionaalsed pursked, paatoslikud poosid, rituaalsus ja olmelisus vahelduvad üsna keerukas kangas. Sõna ja muusika on võrdväärselt performatiivsed.

Lavastus algab kui monument argielule: lava keskel domineeriv massiivne skulptuur paljastub õige pea kui kummaline poolik ehitis mööblist ja kodumasinatest (kunstnikud Edith Karlson ja Lauri Lagle). Kogu konstruktsioon on üle võõbatud tuhmi ja ilmetu beeži tooniga, mis meenutab kõige enam tuhandeid ühetaolisi paneelmajade trepikodasid. Ent see on ka lavastuse kõige domineerivam viide, mida seostada idaeurooplusega, kuid sedagi võib käsitleda laiema üheülbastumise kujundina. Paratamatult meenutab see domineeriv ja ebakindlana näiv konstruktsioon elutut mäge, mis kõrgus „Leviaatanis“.

Vähesed otsesed poliitilised viited, eelkõige Donald Trumpile, on pigem globaalsed. Kui Lagle „Kolmapäeva“ (teater NO99, 2013) võis nimetada sümfooniaks argielule, kus väiksed hetked muutusid poeetiliseks ja igavikuliseks, siis lavastuses „Ma ei märganudki ..“ jääb monument püsima, kuid selle kõrval lokkavad eri registrid banaalsusest operetlikkuse (Rea Lest) ja ooperlikkuseni (Sander Roosimägi). Siiski – niipea kui ülevuse võimalus tekib, see katkestatakse. Polüfooniline on see lavastus ka Laglele omaselt muusikalises mõttes, kuna näitlejad loovad muusikalise saate ise, samuti on kõrghetkedel muljetavaldavad vokaalsed osad. Kõik tegelaste konfliktid on kas triviaalselt intiimsed või maailmavaatelised. Esimesel juhul ainult matkitakse dialoogi, jõudmata mõistmise või lepitamiseni, teisel puhul puudub see üldse.

Kuigi lavastuses ei viidata (ühis)meediale, meenutab lavaline kakofoonia just tänapäeva infokeskkonna mitmehäälset müra. Kõrvuti esinevad usutalitused, vandenõuteooriad, neoliberaalsed kõned (Sander Roosimäe esituses), jõmmid, ja leidub isegi tõsimeelne naiskommunist (Eva Koldits), kellest saab ootamatult politseinik. Sõjatraumad, ideoloogiad ja tarbimiskriitika muutuvad üheks karjeks, mis väljendab ebamäärast ängi. Nii ei olnudki ma ühel hetkel kindel, kas fraas, mida Marika Vaarik pobiseb, on „Miks inimene käib riimis“ või „Miks inimene käib Rimis“. Sõnamängulise tähenduste tühistamise tõttu ei ole lavastusel kindlat telge, mille järgi orienteeruda. See ei ole aga puudus, vaid lavastus võimaldab eri häältel kõlada, andmata moraalset valikut.

Lavastus on siiski moralistlik: teine vaatus on muutunud peaaegu aristo­phaneslikuks agooniks, kus kõik panevad kõigile ära ja kus mingi üheskoos toimimine on võimalik vaid loomade farmi asukate kombel karjas määgides. Kuna lavastust vaadates tekkinud välisseoste võrgustik oli niivõrd lai, ei saa mainimata jätta üht teist matuserituaali – teatri NO99 lavastust „The Rise and Fall of Estonia“ (2011), mille lõpus maeti rituaalselt Eesti. Äratuntavaid motiive on palju, alates võimsatest monoloogidest, lõpetades pessimistliku ühiskonna­kriitilise hoiakuga. NO99 lavastus oli siiski rahvuse ja riigi kesksem, kuid Lagle kandepind on globaalsem ja abstraktsem. See on üldine sumbumuse ja samas lõpu taju, mis osutab lagunemisele, kuid ei paku ka väljapääsu. Lagle moraalne hoiak on lahtisem, eriti võrreldes NO99 lavastustega, mille poliitilise sõnumiga võis nõustuda või mitte. Laglega on raske nii nõustuda kui ka mitte nõustuda.

Nõustumise teeb raskeks see, et pole selge, mida või keda õieti leinatakse. Siin on nii isiklikku kaotusvalu, millegi kooshoidva teravat puudumist, samuti laiemat, muutuva maailma leina. Keegi või miski on lahkunud, kuid tema olemus jääb mõistatuseks. Kas otsitakse kadunud aega, mingit „vanastit“? „Vanasti oldi koos,“ ütleb Vaarik etenduse lõpus. Kohe tuleb meelde ekspressiivne „vanasti“ lavastusest „Reis metsa lõppu“, kus seda teemat esindas tegelastest kõige kitsarinnalisem ja konservatiivsem, Kahlaku ema (Jörgen Liik). Igatsuse objekt on ebamäärane, kuid erinevalt lavastusest „Ainult jõed voolavad vabalt“ (Ekspeditsioon ja Von Krahli teater, 2022), kus võbeles igatsus uue päeva ja uute maade järele, on siin pöördutud mineviku poole.

Pessimism on Lagle lavastustes aasta-aastalt süvenenud. Seekord on esile kerkinud inimkonna võime ise­ennast ja kõik teised hävitada, ning lahtise koomika all peituv sügav kurbus. Lavastus on ühtaegu siirderiitus ja kapitalismikriitika. Samas on „Ma ei märganudki ..“ põiming viidetest Lagle varasematele lavastustele, mida ühendavad üha selgemalt omavahel kindlad teemad, motiivid, mängu- ja lavastus­võtted, ja kindlasti inimesed Lagle trupis.