Kujutlegem järgmist stseeni. Suurde saali on kogunenud maakondade esindajad. Harjumaa esindaja on just lõpetanud oma ülevaate maakonna olukorrast, kui korraga tõuseb püsti Hiiumaa esindaja. „Minul on järgmine arupärimine. Minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu, et Harjumaa tekitab sellistes täiesti uskumatutes kogustes prügi. Mis õigustus teil selleks on?“ Saalist käib läbi kahin, paljud kolleegid noogutavad. Harjumaa esindaja vaatab hämmeldunult ringi. „Aga …“ Hiiumaa esindaja lõikab ärritunult vahele: „Mis aga, teile jagatakse muudkui raha, et oma asju korras hoida, teid ehitada, maju püsti ajada, ja ikka on teil kirjeldamatud prügimäed! Meil ei teki aastas viit tonnigi prügi, teil veerand miljonit! See on lubamatu! Ja siis räägitakse taaskasutusest ja sorteerimisest! Meie ei kavatse mingi sorteerimisega edasi minna, kuni Harjumaa oma prügiprobleemi pole lahendanud!“

Lõpuks õnnestub Harjumaa esindajal vahele poetada: „Kui pool Tallinna teile koliks, kas teie prügikogused oleks siis sama väikesed?“ Selleks ajaks on juba ka mitmete teiste maakondade esindajad püsti tõusnud, vehivad vihaselt paberitega, kolistavad toolidega ja saadavad somesse raevukaid postitusi. Kusagilt kostab „ja veel kui palju tehaseid!“, teisalt „teie teede asfaldiga saaks terve meie maakonna ära asfalteerida!“ ja „miks neid seal üldse nii palju on, tehku oma asjad korda, enne pole meil siin põhjust lillegi liigutada!“.

Ehkki kujutluslik, osutab see absurdne stseen nähtusele, mida kognitiivne psühholoogia tunneb skaalatundetuse nime all.¹ Inimolendil on raskusi suurte arvude ja nendevaheliste suhete hoomamisega. Hiina kõrget kohta CO₂ heitjate edetabelis tõlgendatakse sageli raiskamise näitajana. Tuhandekordset erinevust rahvaarvus, ehkki Hiina iive on kõigi hinnangute järgi madalam kui Eestis ja rahvastikutihedus madalam kui paljudes Euroopa riikides, kiputakse selliste mõjude mõistmisel ignoreerima. Ometi on rahvaarv osa seletusest, kuidas inimkond – inimeste, asulate, maakondade, riikide summana – on paisanud õhku nii palju kasvuhoonegaase, et globaalne temperatuur on tõusnud juba 1,5 kraadi võrra. Eesti heide on väike ainult tänu sellele, et riik on väike. Kui meie elustiil oleks kõigil maailma elanikel, oleks olukord maailmas kordades hullem kui praegu.

Õnneks ei ole. Väikeriigi staatus on siin kasutuses väära õigustusena, mis ka kaudselt signaliseerib, et parem ongi, kui eestlasi on vähem. Üksikisiku tasandil on muidugi tõsi, et oleme oma tegude ja tegematajätmistega, sh ahnuse ja seda soodustavate otsuste aktsepteerimisega, panustanud kliimakriisi tõsidusse. Samas on meie usk, et seda üksikisik muuta ei saa, on nõnda võimule trüginutele väga soodne. „Mida saab üks inimene üldse ära teha?“ mõtlevad inimesed, moodustades miljoneid ja miljardeid. „Mida saab üks väikeriik teha?“ küsime globaalsete probleemidega silmitsi seistes ja tõmbame umbusaldavalt vee peale nii omariikluse ideele kui ka demokraatiale.

Rahvaarvu kõrval peegelduvad CO₂-heitest sotsiaal-majanduslik olukord, väärtused, valikud, geograafilised ja klimaatilised eripärad. Mõnda neist omadustest on kergem muuta kui teisi, nii näiteks ei saa Tallinn ega Hiina oma rahvastikku drastiliselt vähendada prügikoguste või CO₂– heidete vähendamise nimel. Küll aga võib muuta väärtusi, sh võimalikult suuremat tarbimist ja majanduskasvu kui inimese ja ühiskonna keskset eesmärki, ja valikuid, nt võttes fossiilkütuste asemel kasutusele taastuvenergia.

Nende taustategurite mõju saab selgemaks, kui vaatame, kas CO₂-heide või nt prügi tarbimine on riigis või omavalitsuses inimese kohta kõrge või madal. Prügimäed Tallinna all on fakt, aga sisu näitab hoopis see, kas ühe tallinlase kohta tekib suurem kogus prügi kui ühe hiidlase kohta. Tõenäoliselt tekib küll, aga sellel võivad olla väga erinevad põhjused, mida tuleb samuti mõista, et olukorrast aru saada. Eesti elanike keskmine panus oli 2024. aastal üle 6 t CO₂ heiteid. Selle näitaja poolest läks Hiina Eestist ette alles paar aastat tagasi. Seni oli Eesti heide elaniku kohta Hiina omast suurem ja suurim oli see erinevus 1985. aastal – 13,5 korda. Veel 2017. oli see kaks korda.²

Muidugi saame aru, et 1985. aasta Eesti ülikõrge CO₂ panus ei olnud põhjustatud Nõukogude aja lõpu priiskavast tarbimispeost. Esmasüüdlane oli tollal ja on nüüdki põlevkivi. Tollal teenindas Eesti oma põlevkiviga aga väga olulisel määral ülejäänud Nõukogude Liidu energiavajadusi. Nii tuleb isegi üksikisiku kohta tekkivat CO₂ kogust mõista selle valguses, kui palju antud riigis on n-ö maailma (või siinses sissejuhatavas näites riiki kui tervikut) teenindavat tööstust ja infrastruktuuri. „Maailma tehas“ Hiina paiskab õhku arvestatava koguse oma heitest maailma tarbijariikidele, nt USA-le ja Euroopa riikidele, asjade tootmiseks.

Kui prügi üldkogus sisaldab ka seda, mis tekib tööstuses, ehituses, sadamates, rongi-, bussi- ja lennujaamades – Tallinnas on selliseid teenindavaid üksuseid palju rohkem kui Hiiumaal –, siis kerkib ka kogus üksikisiku kohta. Ometi saavad seda põhjustanud tegevusest (tootmine, turism, liikumisvõimalused) Harjumaa kõrval osa ka teiste maakondade elanikud.³ Ehkki enim räägitakse Hiinas toodetavast madala kvaliteediga tränist (millel on tarbijaid küllaga ka Eestis), on Hiinast eksporditav tehasetoodang suuremas osas elektroonika ja masinad. Nende eksport Hiinast oli 2025. aastal 3,77 triljonit dollarit⁴.

Teisiti üteldes, Eesti elanike kui globaalsete tarbijate CO₂ panusest on arvestatav osa peidetud maailma tootjariikides tarbijariikide teenindamiseks tekkinud heidetesse. Täpsemad oleks riigi kliimamõju arvestused seega, kui need näitaks heidet tarbimisriigis. Praegu ei paljastu tegelike (üle)tarbija-riikide nägu. Võime vaid kindlad olla, et üldiselt on tarbimine seotud sissetulekuga, seda nii maailma kui ka riigi tasandil.⁵ Samal ajal on tohutu mõjuga poliitilised otsused, mille taga on valijaskond, tema hoiakud, soovid ja harjumused. Igal juhul on selge, et kuni Eesti toodab suure osa oma kütusest kõige saastavamast fossiilkütusest põlevkivist, oleme erinevalt teistest Balti- ja Põhjamaadest suurema heitega (isegi fossiilkütuserikkale Norrale oleme alles hiljuti „alla jäänud“) ja panustame oma rahvaarvu piires maailma kuumemasse tulevikku ligi kaks korda rohkem kui näiteks Rootsi või Läti.⁶

Vaieldamatult on fossiilkütused olnud riikide rikkuse allikas. Maailma rikkaimate riikide esitosinas on maksu­paradiiside ja kasiinolõksude kõrval neli naftariiki. Nende täht on küll veidi langenud, 2010. aastal moodustasid need riigid esikaheksast poole.⁷ Rikkus on ajalooliselt väga otseselt olnud seotud nafta jt fossiilkütuste kasutamisega: poliitökoloog Andreas Malm nimetab seetõttu praegust majandussüsteemi lausa fossiilkapitalismiks.⁸ See tähendab ka, et välja kujunenud globaalse hierarhia taga on varane soodne positsioon fossiilkütuste kasutuselevõtul, selle taga on omakorda koloniaalsed protsessid. Euroopa ja hiljem USA ning Vene kolonialism ning XX sajandi keskpaigast edasi neokolonialism on võimaldanud seda soodsat positsiooni pikalt hoida. Nii on oluline vaadata mitte ainult riikide tänast CO₂ heidet, vaid kumuleerunud heidet ehk seda, kuidas riik on fossiilkütuste kasutamisega rikastunud. Selle ajaloolise heitega olid 1990ndateni esirinnas USA, tema järel Euroopa rikkamad riigid ja Suurbritannia. Huvitaval kombel on sellega seoses Eestil üks kahtlase väärtusega kõrge positsioon: rahvastiku kohta olime oma kumulatiivse heitega 2021. aastal maailmas kolmandal kohal.⁹ Eesti väiksus ja positsioon Nõukogude Liidu asumaana ei võimaldanud muidugi põlevkivi abil maailma liidrite hulka astuda, ent andis meile siiski soodsa stardipaku oma majanduse tuleviku arvelt arendamiseks. Niisiis on Eesti täna erinevate ajalooliste tegurite koostoimel mitte lihtsalt pisike jõuetu riigike Euroopa serval, vaid üks rikastest riikidest, mille tarbimise koosmõju on kreeni viinud ökosüsteemid ja põllumajanduse jätkusuutlikkuse. Tulevik sõltub just selliste riikide pingutustest heidete ohjamisel ja nende valmisolekust anda teistele eeskuju, mitte kliimamuutuse eitajatena sabas sörkida.

* * *

Pärast maakondade esindajate koosolekut räägib Harjumaa ametnik valla- ja linnaosade kolleegidele kohvitoas kurioosse loo edasi. Kui ta pead vangutades lõpetab, sekundeerib talle Viimsi vald: „Täielik rumalus, tõesti!“ Ta patsutab kolleegi õlale: „Õigesti vastasid. Ja kui keegi midagi sellist iial peaks nõudma, võivad nad juba ette teadmiseks võtta, et meie küll mingi prügi vähendamise hoogtööga ei kavatse ühineda. Viimsi on tilluke vald, kus toimuval ei ole mingit tähtsust selles, kui palju maakonnas prügi kokku tekib.“ Ta peatub hetkeks, kratsib segaduses kukalt, aga jätkab sellegipoolest, ehkki veidi kõheldes: „Kui nüüd veel täpsem olla, pole meil kellelgi üldse mingit võimu …“