Tunnetatav kliima soojenemine mõjutab taimi otseselt, nii kodu- kui ka võõramaiseid. Enam mõjutatuks saavad areaali piiril leiduvad Lääne-Eesti taimed, kes on seni kasvanud soodsamates oludes. Üheks neist on Saaremaa ja Hiiumaa lääneosas kasvav haruldane harilik luuderohi (Hedera helix). Luuderohtu võivad ees oodata suuremad muutused, soojemas kliimas võib ta õitseda ja viljuda sagedamini, anda looduslikku järelkasvu ja muutuda invasiivseks. Niivõrd kuivõrd saab seda looduslike taimede kohta öelda.

Luuderohud kuuluvad araaliaste sugukonda, neid on 12–15 liiki ja kasvavad nad Euraasias Iirimaalt Jaapanini. Neist on küllalt kirjutatud ja huvilised võivad hõlpsalt huvituda, eriti harilikust luuderohust.¹ Luuderohi on köitjuurtega klammerduv igihaljas põõsas ning kasvab puutüvedel, seintel ja aedadel-taradel, tühermaadel ja looduslikes elupaikades. Õitsevad suve lõpust hilissügiseni, õied on väikesed, 3–5 cm läbimõõduga, rohekaskollased ja väga nektaririkkad, mis on mesilastele ja teistele putukatele tähtis hilissügisene toiduallikas.

Võrreldes seemnest juurdumisega on vegetatiivne levik pärast luuderohu jõudmist kasvukohta ilmselgelt olulisem. Taime on kaua süüdistatud puude kägistamises, kuid on leitud, et ta ei kahjusta puud üldse. Liik on populaarne ilutaimena, kuid ka aedadest põgenenud taimed on naturaliseerunud väljaspool oma algupärast leviala. Luuderohul on maailmas märkimisväärne kultuuriline tähendus ja sümboolika. Eestis on ammustel aegadel luuderohtu armutult puudelt maha kistud ja mõisalossidesse dekoreerimiseks viidud, kuid 1930ndatel aastatel tarvitati seda kohati ainult surnupärgadeks.

Luuderohu ajaloost

Siinse piirkonna kirjanduses on harilikku luuderohtu nimetanud Riia loodusloolane Jakob Benjamin Fischer 1791. aastal, taime leidus Liivimaa metsades harva. Tartu ülikooli loodusloo professor Gottfried Albrecht Germann väidab 1807. aasta töös: „Peaks Fischeri järgi Liivimaal ette tulema, mina pole veel kunagi näinud, kuigi juba mitmete aastate eest maa risti läbi käinud olen ja meie paksusid metsi väisanud.“² Lätis tuntakse taime balti luuderohuna (Hedera helix var. baltica Rehder) ja see on väga haruldane lääneranniku laialehistes metsades.³ XVIII sajandi lõpust on aednik August Schmidti 1800. aasta nimestiku järgi teade selle kirjulehelise sordi ’Variegata’ kasvamisest Alulinna v Aluliina (läti Alūksne, sks Marienburg) pargis avamaal. TÜ botaaniku Johannes Klinge 1883. aasta tööde järgi esines harilik luuderohi (mailase rohi, luude rohi) Kuramaal ja Saaremaal looduslikult, istutatuna Riias ja Tallinnas ning Tartus seda ei olnud.⁴ Riias oli iluaianduses 21 liiki ja sellest väiksemat üksust (taksonit) luuderohtu. Enamik neist on tähistatud lühendiga „hort.“ (ld hortorum). Seega aedades (ld hortus) kasvatatav arenduse tulemusel saadud sarnaste omaduste või tunnustega kultivar (ingl cultivar) ehk sort. Nii kasvas seal hariliku luuderohu väike põõsakujuline mitteroniv sort ’Arborescens’, leidusid ka selle kirjute ja valgekirjute lehtedega sordid. Samuti alžeeria luuderohi (Hedera algeriensis), iiri luuderohi (H. hibernica), kanaari luuderohi (H. canariensis), kolhise luuderohi (H. colchica), jaapani luuderohi (H. rhombea) ja nende liikide mitmed sordid. Just Riia kaudu jõudsid luuderohu eri liigid ja nende sordid Eestisse.

Polli mõisa aednik, 1790. aasta paiku Viinist tulnud Barthold August Schmidt andis 1799. aastal ülevaate siinsetest puittaimedest.⁵ Kuigi ta ütleb, et kaasautor Fischer andis kasutada oma andmeid, pidi see nimestik toetuma suures ulatuses Schmidti arendatud Polli mõisapargile. Tema võõr- ja kodumaiste puu- ja põõsaliikide seas oli ka harilik luuderohi. Schmidti 1806. aasta puude ja põõsaste töö põhjal leidus harilik luuderohi Tartu metsades ja aedades sort ’Variegata’. Need mõlemad olid 1807. aastal Tartu ülikooli botaanikaaias esindatud.

Luuderohust Saaremaal ja Hiiumaal

Johann Wilhelm Luce 1823. aasta Saaremaa floora ülevaate kohaselt leidus luuderohtu (Ragga mailase rohhi, luderohhi) saare põhjaosas Karja pastoraadi läheduses metsas, õitsedes septembris-oktoobris. Seda taime soovitati kunagi mitme häda korral, Luce on kirja pannud, et eestlased hõõruvad ürdiga sügelevaid kohti ja kasutavad seda ka seespidiselt, õllega keedetult liigesevalu korral, äädikaga keedetud lehed olevat aga hea vahend konnasilmade eemaldamiseks.⁶ Praegu taime ravimtaimena enam ei kasutata.

Ka tundud aednik-mükoloog August Heinrich Dietrich on 1854. aasta töös nimetanud luuderohtu Saaremaal, kus see vajanud tugevat kaitset külmade talvede tõttu. 1932. aasta kirjutises loetleb dendroloog Eduard Viirok Saaremaal ja Hiiumaal rohkesti looduslikult kasvava luuderohu leiukohti.⁷ Luuderohtu leidus saarte läänepoolsetes osades, kusjuures idapoolne levimispiir langes enam-vähem ühte veebruari kui kõige külmema kuu –4 °C isotermiga. Kuid luuderohi kannatas ka saartel külma tõttu, külmudes käredatel talvedel kuni lumekorrani, välja arvatud Sõrve poolsaarel.

Metsades leidus kaunis soliidseid eksemplare, enamik roomas küll samblal või tõusis vaid mõningase kõrguseni, suuremaid ronieksemplare oli harva leida. Karja (Karky) mõisaelanike vendade Buxhoewdenite järgi kasvanud lähedal olevas Sommu metsas üks põline 10 meetri kõrgune luuderohi, mis olevat juba hakanud ka õiesarikaid moodustama. Kuid ühel päeval olid karjapoisid selle noaga läbi lõiganud. Mõisaaias kasvas umbes 50 aastat vana kõrge luuderohu eksemplar, mis 1914. ja 1927. aasta sügisel õitses. Viirok nägi herbariseeritud õisi, mida Buxhoewdenid talle ka kaasa olid andnud. Luuderohi paljunes Saaremaal ainult vegetatiivselt maas roomavate võrsete juurdumisel. Kohtades, kus luuderohi metsikult esines, võis teda tihti ka taluõuedesse istutatuna leida. Oma levimispiirist idas, mandril, ei tahtnud luuderohi üle lumekorra tõusta ja nagu mõningad katsed Pärnus, Tallinnas ja Tartus näitasid, hävis see kõigile kaitseabinõudele vaatamata alati talve karmuses, kuigi aedadest võis leida mitmeid liike, sealhulgas suurte lehtedega iiri luuderohtu.

Huvitava eripärana tuleb mainida, et botaanik Gustav Vilbaste andmeil oli 1937. aastal luuderohi Lõuna-Eestis Misso vallas ravimtaimede hulgas. ⁸ Aga peab arvesse võtma, et luuderohtu kasvatati ka toataimena.

Seni külmakartlik olnud taim annab idandeid

Luuderohi on Eestis ja Lätis haruldane taim ja tema areaal suhteliselt kitsas. Mandril on see külmakartlik taim karmidel talvedel külmunud. Aastatel 1928/29 on Tallinnas kirja pandud: „Varemal ajal olevat [harilik] luuderohtu kasvatatud mõnedes eraaedades, samuti [—] Kopli Oleviste ja Niguliste surnuaedades, kus ta varem katnud üleni hauakünkaid. Talveks on teda kaetud pisut okste või puulehtedega ja niimoodi lumekatte alla jäädes on see talve enamjaolt hästi üle elanud. Umbes 20 aastat tagasi on ta ühel käredal lumevaesel talvel pea kõikjal külmunud. Praegu leidub luuderohtu mõne üksiku asjaarmastaja aias noorte eksemplaridena.“⁹

1980ndate taimestiku ülevaadetes Tallinnas liiki registreeritud ei ole.¹⁰ Kuid luuderohtu leidus kohati Merivälja ja Nõmme aedades, Nõmmel leidub seda praegugi ja see on isegi kohati õitsenud.

Lai tn 29a, Eesti loodusmuuseumi hoovi elupaigas kasvab hariliku luuderohu haruldane sort. See on Inglismaal eristatud sort ’Pedata’, teise nimega ’Caenwoodiana’, mis on tuletatud Londoni Caenwood House’i nimest. Sordi nimetus ja kirjeldus on esimest korda toodud 1863. aastal James ja John Fraseri Essexis asuva Leebridge’i puukooli müügikataloogis.

1841. aastal muudeti Caenwood House Kenwood House’iks ja 1903. sai luuderohu sort nimeks ’Kenwoodiana’. 1872. aastal ilmunud Shirley Hibberdi luuderohtude monograafias kirjeldatakse Kenwood House’i luuderohu nimetusega ’Pedata’ (sün. ’Digitata’, ’Chrysocarpa’), mis jäigi kestma. Sordile on iseloomulik jõudsa kasvuga pikk­võrsetel lehtede nn linnujälje kuju – kolme­hõlmaliste lehtede keskmine hõlm on äärmistest hõlmadest pikem.¹¹

Muuseumi töötaja Jana-Maria Habichti andmeil sai talvel 2025/2026 taime alumine osa tugevalt kahjustada. Botaanik Uve Ramsti andmeil oli algselt hoovis kaks luuderohtu, teine tugevam taim kasvas muuseumihoone kõrval paekivimüüril. ’Pedata’ hakkas paremini kasvama enam-vähem siis, kui tema ees olnud viltune puu maha võeti.

Harilikku luuderohtu leidub meil mitmel pool. E-elurikkuse andmebaasis on juuni alguse seisuga kirjas 146 vaatlust ja 116 eksemplari, valdavalt Saare- ja Hiiumaal, mujal harva. Õitsemist on täheldatud Nõmmel ja Viidumäel (registreeritud 1928). Botaaniku Mari Reitalu andmeil nägi ta Viidumäel esimest korda luuderohu idandeid 25. aprillil 2020. Edasi on neid leitud Audaku hoonete ümbrusest kamardumata pinnaselt, nt lillepeenardest jm. Praeguseks on idandeid nähtud ka metsas, tänavu on neid eriti rohkelt. Aeg näitab, milliseks kujuneb kliima soojenedes selle liigi elukäik.