Iga-aastane Lennart Mere konverents on väärt üritus mitmel moel. Näiteks osalejatele ning korraldajatele vanade tuttavate taaskohtumise paigana, kus värskendatakse suhteid või luuakse uusi sidemeid, sest keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on mõnes valdkonnas kõva käsi. Vahetatakse aadresse, lubatakse kohtuda mõnel järgmisel konverentsil. See pole lihtsurelikele mõeldud tasand.

Põhiliselt kiidetakse Mere konverentsi muidugi sisukate arutelude ning sõnavõttude pärast, aga need jutud nagu ka kiitus ise on petlik, sest siin ei öelda avalikult kunagi midagi üllatavat või ootamatut. Kui on viitsimist regulaarselt jälgida väljaandeid Foreign Affairs ja Foreign Policy, on peagi selge, et selle konverentsi avalikul laval lihtsalt korratakse üle kusagil varem avaldatud seisu­kohti. Üllatused tulevad Davosist või Münchenist, mitte Tallinnast.

Mind on alati huvitanud Mere konverentside puhul hoopiski kolmas aspekt: kohaletulnute psühholoogiline seisund, eripära käitumises, võiks öelda, et konverentsi koreograafia.

Olid ajad, mil siia kokku tulnud inimesed andsid kehahoiaku, lausa füüsiliste kehamõõtudega teada, et nad on kas ise maailma saatuse üle otsustajad või väga lähedased neile, kes otsustavad. Esimesed kandsid välismaiseid nimesid, teised (järjekorras teised, mitte hierarhiliselt) eesti omi.

Kümmekond aastat tagasi võis imestada, kuidas niisuguste ülimalt silmapaistvate CVde, ajalooõpikutesse minevate teenete nimekirjade ning lausa gigantsete egodega inimesed Radissoni hotelli konverentsiruumidesse üldse ära mahuvad. Nad peaksid olema Versailles’ palee ruumides, mitte kusagil hotellis, mille ees tänaval käivad alalõpmata kaeve­tööd.

COVIDi pandeemia pani konverentsi 2020. aastal pausile. Kui pärast karantiinimeetmete lõdvenemist jälle kokku tuldi, võis täheldada meeleolu ning käitumise muutust tagasihoidlikkuse suunas. Võib-olla mängis rolli asjaolu, et pandeemia ajal olid transatlantilise ning üleeuroopalise solidaarsuse loosungid tuhmunud. Korraga selgus, et rahvusriiklik egoism on endist viisi üle kõige. Peaminister Boris Johnson arutas pandeemia kõrghetkel lausa võimalust teha sõjaline operatsioon Hollandisse, et haarata Leideni linna laost Tema Majesteedi alamate elu päästmiseks Astra­Zeneca vaktsiini.

Esimesel koroonajärgsel Mere konverentsil oli märgata, et inimesed, keda võiks nimetada selle sarikülastajaiks, olid mõõtudelt kuidagi kahanenud. Nende kehakeel signaliseeris sugenenud kahtlust, et nad vist ikkagi ei juhi maailma. Pandeemia andis teadmise, et maailm pakub üllatusi ning asjad ei kulge nii, nagu mõttekojad ennustanud.

Pärast seda, kui Venemaa oli alustanud täiemahulist sõda Ukraina vastu, omandasid Lennart Mere konverentsi külalised normaalinimese mõõdud. Ja nende nelja sõja-aasta kestel on nad jäänud aina pisemaks.

Viimasel konverentsil vaatasin huviga, kuidas Kaja Kallase esinemise ajal lipsas konverentsisaali ukse vahelt sisse üks väike hiireke, keda olin veel Ukraina sõja esimesel aastal näinud konverentsi ruumides liikumas sellise hiiglasena, et pidi lausa imestama, kuidas ta uste vahelt läbi mahub.

COVID-19 tuletas meelde maailma ettearvamatust, sõda Ukraina vastu ning nüüd ka sõda Pärsia lahes näitab, et maailma juhivad hullud. Keegi ei saa midagi ennustada, keegi ei suuda isegi aru saada, mis toimub. (Kui just pole tegu ekreiitliku või müürileheliku analüüsiga, mis leiab kaosest ikka kindla mustri, olgu süvariikliku või siis kapitalistlik-fallokraatliku.)

Kas Ameerika on Euroopa liitlane või enam ei ole? NATO siis ikka funktsioneerib endiselt või enam mitte? Kas Ukraina sõda lõppeb tänavu või läheb see õudus määramata aja edasi? Sanktsioonid Venemaa vastu siis mõjuvad või ei mõju? On Hiina meile usaldusväärne partner või ei ole? (Ja kas „meie“ on pelgalt Euroopa või siiski midagi enamat?) On Hormuzi väin lahti või on see kinni? Kas Narva on järgmine või Narva ei ole järgmine? On elul ontoloogiliselt mõte olemas või tuleb elu mõte igaühel ise välja mõelda? Kas Jumal hoiab kaitsvat kätt meie kohal (nagu meie riigihümn teda manitseb) või teda pole olemas ja seepärast oleme nagu orvukesed maailmas puhuvate kõledate tuulte meelevallas?

Head küsimused, nagu kombeks öelda. Vastused, olgu head või halvad, paraku puuduvad.

Ma ei mäletagi enam, millal viimati lugesin Eesti välisministri või kaitseministri hinnangut ühele või teisele sündmusele. Või mõne tema lubaduse kohta midagi teha. Milleks raisata oma aega tutvumaks kellegi mõtetega, kui temast ei sõltu mitte kui midagi? Normaalmõõtu pole kahanenud mitte ainult Eesti poliitikud ja julgeolekuametnikud, normaalmõõtu on kahanenud kogu Eesti. Keegi ei saa enam tõsise näoga rääkida, et „oleme transatlantiliste suhete raames võrdväärselt kõigi teistega sama laua taga“. Meie saatus on tegelda oma pisikeste Eesti asjadega. Õnneks neid asju on.

Majas on järjekordne monumentaalne tüli. Minu igapäevane jalgrattatee viib Alma Ostra-Oinase ratsamonumendist mööda, mistõttu ma sain juba aegsasti aimu (juba selle paigaldamise ning postamendi viimistlemise ajal), et läheneb järjekordne ühiskonda ergastav tüli. Et koidab taas üks suurte tõdede kuulutamise hetk. Just niisugust meelelahutust ning sportlikku võistlemist me praegusel ajalooetapil vajamegi. Kired Juhan Smuuli bareljeefi ümber olidki juba vaibunud. Kui Ostra-Oinase tüli maha käib, võiks püstitada ratsamonumendi Debora Vaarandile, kes ei peaks ratsutama mitte hobuse, vaid Jaan Krossi seljas. Kirgi purskaks taevani.

Tallinna linnaruumis annaks teha veelgi atraktsioone. Minu unistus on alates EV 100 aasta juubelist tramm, mis käib Tondi ja Kadrioru vahel ning imiteerib Vabadussõja-aegset soomusrongi. Peatustes jalastutaks (kaitseväe termin sõidukist mahahüppamise kohta) valju­hääldist kostva kuulipilduja ragina ja püssikuulide vihina saatel. Enne võiks veel Julius Kuperjanov käratada lõunaeesti keeles „Hobujaama! Kõik see miis õkva maha!“

Teeks järgmiseks Mere konverentsiks ära? Tallinna peal kurseerivatele konverentsi külalistele meeldiks nii­sugune atraktsioon väga. Ja ka meie välis- ja kaitseministrid saaksid selle kommentaariks öelda midagi kompetentset, kandvat ning siinses kombe­ruumis kehtivat.