Lahkunud on omanäoline kriitik, keda iseloomustasid keeleline mängulust ja kirglik lähenemine nii kirjandusele kui ka kirjutamisele.
Arno Oja õppis Tartu ülikoolis eesti filoloogiat ning asus 1980ndatel kirjandusmaastikul tegutsema hoogsa arvustajana. Laiahaardelise kriitikuna jõudis ta käsitleda mitme põlvkonna eesti autorite loomingut, kirjutada nii Nikolai Baturinist kui ka Andrus Kivirähast, nii Viivi Luigest, Toomas Raudamist kui ka Mehis Heinsaarest, nii Ilmar Laabanist kui ka Jürgen Roostest ja Kaur Riismaast. Peale algupärase loomingu võttis Oja vaatluse alla kirjandusuurimusi, samuti artiklikogumikke.
Oja arvustused ja mõtisklused on ilmunud kahes mahukamas koguteoses: „Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989–2016“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2016) ning „Eesti kirjandusmaastikul. Kirjutisi 2016–2020“ (EKSA, 2021). Oja tundis alati huvi just värskelt ilmunud kirjanduse, hetkel toimuva vastu. Ta oli sõnadest ja kujunditest vaimustuv kirjutaja, keda Rein Veidemann ja Janika Kronberg on nimetanud metakirjanikuks: külluslik keelekasutus teeb kriitikust nii mõneski tekstis nautleva looja. Alati on Oja tekstides tähtsal kohal huumor, mille kaudu arvustused justkui suhtlevad lugeja ja käsitletava autoriga.
Paljud põlvkonnakaaslased ja nooremadki mäletavad Arno Oja värvika, joviaalse ja heasüdamliku seltskonnainimesena. Seltskondliku särtsakuse varjuküljeks oli heitlik elu. Üle tosina viimase eluaasta möödusid Ojal Iru hooldekodus.
Tunneme kaasa Arno Oja lähedastele.
Eesti Kirjanike Liit
