Esmapilgul sageli hooaja lõpetuseks, viimaste sabade sõlmimiseks ja kümneteks kevadkontsertideks kuubis mõeldud mai pakkus uudishimulikule omajagu teravaid elamusi. Neid jagus kogu akadeemiliste võimaluste spektri tarvis (pungist pidulikkuseni!), sekka eredaid pintslitõmbeid sümfoonilistelt ja kammerlikelt palettidelt.

Olgu öeldud, et juba enne maikuu kontserdiavarustesse sukeldumist olin võtnud plaani saada osa Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi akadeemilise punkbändi Karju Lauristin kolmandast ning ühtlasi viimasest kontsertloengust. Finišijoon ületati ühes ei kellegi muu kui emeriitprofessor Marju Lauristiniga isiklikult Jakobi ring­auditooriumis. Õhtu põhiküsimus oli „Milleks meile kultuuriajakirjandus?“ ning järgnevad kolm ja pool kevadist nädalat pakkusid selle kergelt provokatiivse avangu järel tõele au andes enam kui küll ainest kirjaridadesse valamiseks. Kuigi vaid napilt kahe aasta jagu tegutsenud bänd kavatseb nüüd kevadsemestri lõpul emeriteeruda, kandub alma mater’i sammaste vahelt võrsunud kõvera muigega olustikukriitika kreedo, lipsude lõdvemaks laskmisel vabanev ekstaatiliselt toores energia ja ühes nendega otse veeni süstitav Tartu vaim loodetavasti veel kaugele – lõppude lõpuks ei ole punk ju sugugi surnud, vaid kõigest määratlematul akadeemilisel puhkusel. Karju Lauristin on surnud, elagu Karju Lauristin!

Kui paljud kodumaised kollektiivid teevad viimasel kevadkuul sageli hooajaga mõnes mõttes lõpparve, siis sai kontserdikalendri vaheldamiseks rõõmustada õige mitme Eestit väisama saabunud kõrgetasemelise koori üle. Pittsburghi ülikooli tudengitest koosnev Heinzi kabeli koor (Heinz Chapel Choir) peatus oma Baltimaade tuuril Tallinna Niguliste kirikus, kus vaid napilt ööl enne kontserti Tallinna lennujaamas maandunud paljuliikmeline, ent oma helis äärmiselt paindlik koor esitas eeskätt taevastele kõrgustele keskendunud kava, mis kerkis noorte ja siredate häälte najal kirikulagede all magusatesse kõrgustesse. Kahju on vaid sellest, et mitme väliskoori kontsertide reklaam on kippunud kooriühingu poolelt jääma pehmelt öeldes tagasihoidlikuks. Olen kindel, et näiteks Heinzi kabeli koori igati tervikliku kontseptsiooniga ülesastumisele oleks võinud jõuda märksa rohkem huvilisi. Äärmiselt teretulnud algatus oli aga peadirigent Susan Rice’i üleskutse, et publik jääks pärast kontserti kaugelt saabunud lauljatega soovi korral veel vestlema ja muljeid jagama – üdini ekstravertse olekuga koorilauljatest innustununa näis arvestatav osa eesti publikust oma põhjamaise vaoshoituse minetavat.

Spontaanselt vormunud tähtpäevade alamjaotise avas kontserdikalendris vokaalkammeransambel Vox pUNT, mille viienda tegutsemisaasta täitumise puhul kandis kollektiiv ühes keelpilliorkestriga Mustpeade majas ette dirigent Patrik Sebastian Undi selleks puhuks loodud tsükli „Ajatiib“. Iseõppinud muusiku helikeeles on aimatavad nii mõnegi kodumaise romantiku kõlailma suhteliselt avalad peegeldused ning kuigi omaenda kollektiivile pühendatud pala puhul ei saa tundelist lüürikat sugugi pahaks panna, jäid muusikalised kontrastid selle arvelt tagasihoidlikuks, avaldudes tsükli lõpukolmandikus üldisest sootuks teise suunda triivinud autorivindiga otsekui „Ungari tantsudena“. Kuivõrd ansamblisse on aastate jooksul koondunud valik lauljaid nii Tartu kui ka Tallinna silmapaistvatest kooridest, ootasin kooripartiist esitajatele märksa suuremat proovikivi – suuresti konsonantsete akordijärgnevuste jada ei ole kindlasti selle kollektiivi võimete lagi. Paistab, et autori ideed on sel korral märksa paremini vormunud eeskätt orkestripartiis, kus nüansid ja äärmused on saanud märksa enam mänguruumi. Muusikalist ligipääsetavust ei saa aga vaikimisi sugugi halvaks omaduseks tembeldada, kuivõrd ligi tunniajane teos võib kas terviku või osadena edaspidi vabalt jõuda ka mõne teise kodumaise koori repertuaari.

Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor näitas aga, et nimest ja pidulikest frakkidest hoolimata ei pea sünnipäev sugugi olema vaid sirgjoonelise kontsertaktusena traditsioonide kammitsais. Koori peadirigent Valter Soosalu sõnas tähtpäevaeelses intervjuus Klassikaraadiole, et tema missioon on olnud nii vana kui ka uue meeskooriklassika kultiveerimine.* Mõlemalt poolelt lahke käega lauljate lemmikpalu koondanud kontserti mitme­kesistasid sugugi mitte nii akadeemilised reisipäevikud, sekunditega hitistaatuse saavutanud vahedad ansamblinumbrid ja kelmikad vilksatused ühe väärika koori ajalooraamatuist. Ning kas olekski olnud paremat paika näiteks „Tormise mere loitsu“ laulmiseks kui meretuulte käes seisev Noblessneri valukoja Nobeli saal? Muidu suhteliselt trööstitu moega tuhaplokist seinad olid valgusmänguga pidulikuks maskeeritud ning igati meeleolukas, kuigi ehk juubelduste najal grammi jagu pikaks veninud kontsert tõestas suurepäraselt, et sünnipäeva ei pea sugugi puisevõitu akadeemilisuse ohvriks tooma.

Kuu üheks säravamaks elamuseks osutus üpris konkurentsitult ERSO sarjas „Maestro“ hooaja lõppkontsert „Pärt ja Glass“, kui orkestri ette astus USA dirigent Dennis Russell Davies koos elukaaslasest pianisti Maki Namekawaga. Kavas oli pealkirjas mainitud nimede kõrval ka Lepo Sumera „Musica profana“, ent seekord kuulus au Estonia kontserdisaali helimassiiviga proovile panna vaieldamatult Philip Glassi klaverikontserdile „Mishima“. Glassi muusikast võib ilmselt arvata väga palju või sootuks mitte midagi ning kordused ja kvartsekstakordid võivad meeldida või mitte, ent vähemalt sel korral olid võtmeks tuumani üdini kütkestavad esitajad – niivõrd laetud esitus lihtsalt peab puudutama. Maki Namekawa mängustiilis ja lavalises olekus on imetabasel kombel ühte kätketud sügavamõtteline ja väljapeetud artistihing, aga ka hooletult karismaatiline superstaar, kelle klahvipuudutusest võis sädemeid kindlasti aimata – esiridades vaat et tundagi. Davies tõestas muu hulgas, et Pärdi neljandas sümfoonias „Los Angeles“ saab inglite linna taustal kulgevaid mäekurusid liigutada ka ühe käega – äärmiselt täpselt ja väljapeetult. Näib, et nii-öelda „Macbethi“-järgsel ajastul on Sumera looming ERSO repertuaaris justkui renessanssi läbimas – igatahes saab selle üle vaid rõõmustada. Mõned lained on lausa loodud pea kohal kokku lööma ja aegruumi lõhestama ning oleks narr jätta kasutamata võimalus neisse pea ees sukelduda.

Tähtpäevade ja sümfonismi puutepunkte võis leida ka peagi oma kümnendat hooaega tähistava Eesti Sinfonietta kontserdisarja „Concerto grosso“ igati elegantselt lahti rullunud kavast (dirigent Ingrid Mänd), kus Arvo Pärdi teos „These words …“ – hiljem samale „Los Angelese“ sümfooniale ainest andnud materjal – sai kellakaikumise ja kumisevate pizzicato’de saatel hoopis erineva konteksti najal otse keskpõrandal seista. Päikeselisel pühapäeva pärastlõunal Mustpeade majas – teatavasti idanaabri saatkonna läheduses – maailma esiettekandes kõlanud Jüri Lepa kontsert meenutas ühes argipäeva lõhestanud sireenihelidega mõned aastad tagasi alanud paratamatu uue ajastu esimesi ning eriti ärevaid hetki, millele pakkus vastukaalu Meredith Monki võluvalt sillerdav, ent sisult sootuks sügavamale küündiv klaveriminiatuur „Ellis Island“.

Maikuise kontserdimaratoni lõpetas selle viimasel õhtul samuti sünnipäeva­noodil Tartu ülikooli aulas kuuldud keelpillikvarteti M4GNET kontsert. Kvarteti seekordses repertuaarivalikus põimusid soravalt Dmitri Šostakovitši ja maestra Ester Mägi teosed. Ülikooli aula sammaste vahelt oleks veidi äras­pidiste kevadvalsimotiivide ja hella käega nüansseeritud vaiksete osade järel justkui lendu tõusnud peotäis saalikarva valgeid kevadliblikaid. Tulgu siis ees ootav kontserdisuvi niivõrd mitmepalgelise maikuu tuules vähemasti sama ere!