VI.

Eve Kiileri visuaalsed sissepõiked hooldatud muruga asumiaedadesse, elupuuhekkide taha ja linnaaianduse maailma tõid mulle paralleelina meelde Alejandro Amenábari lavastatud õudusfilmi „Teised“, kus toimivad kõrvuti kaks erinevat tajuruumi – elavate ja surnute oma, kumbki teineteise olemasolu vaid kaudselt tunnetades. Ka Kiiler on tegutsenud nagu režissöör: pealtnäha rahulikud vaated ja petlik vaikelu paljastavad viimaks intriigi. Siingi konkureerivad sama ruumi pärast kaks omailma: taim ja inimene.

Esmapilgul domineeriks justkui inimene. Ehkki teda ühelgi fotol ei näe, on ta kohal rajatud konstruktsioonide ja korrastatud ruumi kaudu. Pealegi tegeleb ju inimene taimedega, mitte vastupidi: ta istutab, vahetab välja, piirab, kärbib, tõrjub ja suunab. Inimese pilguga vaadatuna taim lihtsalt on, see ei liigu paigalt ega tegutse. Just sel põhjusel on lääne mõtlemises olnud taim tihtilugu dekoratsioon või põllumajandusprodukt, mis on oma passiivsuses inimesest ja loomast hierarhias justkui madalamal positsioonil. Samal ajal on taim inimesele oma mõistatuslikus enesessesulgumises alati huvi pakkunud. Carl Linné kaasaegne taksonoomia istutas taime teadmiste äärealalt eluslooduse süsteemi ümber, andis igale taimele bioloogilise väärtuse ja tõi taimeriigi sellega inimesele lähemale. Loomulikult kaotas seesama taksonoomia aegamööda ka teadmise ja mõistetamatu vahele jäänud hägusad alad, mis olid hoidnud taimemaailma salapära ja aukartust selle vastu.

Harilikku alrauna (Mandragora officinarum) seostati kunagi nõiaväega: ebausk, hirm ja aukartus selle ees olid visad kaduma ka pärast seda, kui Linné juurika tomati ja kartuliga ühte patta pani ehk täiesti maiseks maavitsaliseks liigitas. Veel 1730. aastatel kujutas botaaniline illustraator Elizabeth Black­well teaduslikus albumis „Curious Herbal“ taime ja looma hübriidi, mille viljadeks usuti olevat lambad. Tänapäeval on müütiline Tartari taimlammas tuvastatud kui haruldane puusõnajalg (Cibotium barometz). Selle priske karvane risoom võib tõepoolest lambatalle meenutada, kuid müstilisi tasandeid taim enam ei kanna. Linné taksonoomia muutis taimeriigi nähtavamaks, mitmekesisemaks ja mõistetavamaks, tehes selle samal ajal ka hallatavaks. Taimest sai objekt, mida inimene oskas nüüd mõtestada, kirjeldada ja paigutada, seda mitte ainult bioloogilise süsteemi piires, vaid ka ruumis enda ümber.

Täpselt seda inimene Eve Kiileri fotodel ongi teinud: organiseerinud taimede paiknemise ruumis. Alustuseks on inimene kaevanud suured augud kohtadesse, kus kireva sasipuntrana vohasid moorputk (Pastinaca sylvestris), valge ristik (Trifolium repens), pikalehine mailane (Veronica longifolia), aas-kurereha (Geranium pratense) ja paljud teised. Mitte et inimesel midagi nende vastu oleks olnud, taimed lihtsalt juhtusid kasvama seal, kuhu inimene oli otsustanud ehitada hooned, rajada aiad, teerajad, parkimiskohad, mänguväljakud ja võimlemisplatsid … Taimedeta inimene muidugi olla ei taha, seepärast istutas ta peagi uued botaanilised vormid, sellised, mis oleksid maja sihvakate vertikaalide ja aia nõtkete horisontaalidega loomulikus dialoogis. Kiiler osutab, et elupuu (Thuja occidentalis) on niisuguse kahekõne meister. Oma sirge rühi, ohutult pehmete okste ja diskreetse rohelisega sobib see nii hekiks kui ka skulpturaalse vormina aeda. Elupuu on ka külmakindel ja mulla suhtes vähenõudlik. Ta talub hästi kärpimist ja saastunud õhku ning nagu lubavad nimi ja eluiga (kuni 400 aastat), on see ka elujaatava feng shui’ga. Ent kuhugi pole kadunud ka vana hea läikiv tuhkpuu (Cotoneaster lucidus). Vaataja pilk tabab tiheda võraga, vähenõudliku ja kergesti soovitud vormi pügatava taime nii mõneltki fotolt.

Loomulikult tahab inimene aeda ka lilli, et oleks silmailu. Nii vabastab ta aias ruumi peenarde ja klumpide jaoks, juurides välja võilille (Taraxacum). Et värvi- ja lõhnateraapia algaks juba mais, istutab inimene võilille asemele madala munaja võraga rohkeõielise Meyeri sireli (Syringa Meyeri), tulbi (Tulipa) ja nartsissi (Narcissus). Pärast neid avab pojeng (Paeonia) oma lopsakad õied, siis liilia (Lilium), kalevikepp (Gaura lindheimeri), sinilobeelia (Lobelia erinus) ning tänu rand-kivikilbikule (Lobularia maritima) on õrnroosa õievaip kuni septembri lõpuni igatahes tagatud. Linnas tahaks teinekord ometi midagi ka taldrikule kasvatada ja nii ongi Kiiler kujutanud kasvuhoonet ja taimekaste, kuhu inimene on koondanud köögiviljad. Aga et kasvuhoone ja taimekastide asemel kasvasid varem harilik naat (Aegopodium podagraria L.), vesihein (Stellaria media) ning maajalg (Glechoma), tuleb inimesel näha nüüd vaeva, et takistada neid tagasi kolimast.

End ümbritsevat ruumi kujundades pole inimene (Homo sapiens) tajunud, et annab ennast samal ajal paralleelselt hoopis teisel loogikal toimiva omailma meelevalda. Taimed, nii metsikud kui ka inimese istutatud, toimivad ja tegutsevad teistsuguse mõistuspära järgi: valguse, soojuse, levimise, tsüklilisuse, omavahel konkureerimise järgi. Kiiler on oma fotodel püüdnud kinni intriigi, milles need kaks olemise viisi põrkuvad, põimuvad ja üksteisest sõltuvusse satuvad. Taimedega tegeledes on inimene enese teadmata ootamatult asunud elama hoopiski taimede süsteemide ja rütmide järgi. Need olendid, kes pealtnäha lihtsalt on, sunnivad inimest oma eluviisi muutma rohkem, kui arvata võiks. Inimene mitte ainult ei teeninda taimi, mille ta oma ruumi on valinud, vaid on sunnitud arvestama ka nendega, keda ta sealt tõrjuda soovib. Kuna näiteks elupuul ei ole aimugi, et temalt oodatakse dialoogi aialippidega, hakkab ta kuju muutma ja ruumigeomeetriat nihestama kohe, kui inimene selja pöörab. Ka läikiv tuhkpuu ei tea midagi oma väärikast neljakandilise heki genealoogiast. Pärast igat rohimist on vesihein ja maajalg ürdikastis jälle platsis. Taimed tungivad läbi teekatte, kasvavad vales suunas, kaarduvad ettearvamatult, ületavad piire või murravad neist välja – ühesõnaga rikuvad pidevalt inimese kasvu­ruumi reegleid.

Kiiler ei räägi inimese ja looduse dramaatilisest vastasseisust, pinged on peidetud sügavale äärelinna aiarahusse ning kasvuhoone õdususse. Nagu Ter­rence Malicki visuaalselt mõjusas, Pocahontase lool põhinevas linateoses „Uus maailm“, kohtuvad ka Kiileri fotonäitusel ihalus suruda loodus sümmeetrilisse vormi ja maastiku alistamatu voolavus. Intriig inimese kujundatud geomeetria ning orgaanilise kasvu vahel seisneb aeglases, vaikses ja vaevumärgatavas, ent lakkamatus läbirääkimises ühise ruumi üle.