Bukarest on linn, millega seostub ilmselt ennekõike Rumeenia autoritaarse valitseja Nicolae Ceaușescu Rahva Palee (Casa Poporului). Washingtoni Pentagoni ja Tai valitsushoone järel maailma suuruselt kolmas administratiivhoone (arhitekt Ana Petrescu, 1984–1997) domineerib kogu linna üle ja annab kommunistliku diktatuuri olemusest vahetu ettekujutuse. Veidi vähem on teada, et palee oli osa terve linna ümberkujundamise programmist, mille põhiosana kerkisid ajalooliste elamukvartalite asemele 12korruseliste tüüpkortermajadega uued rajoonid. Kuigi seesuguseid mikro­rajoone leiab kogu endise idabloki linnadest, eristub Bukaresti kava nii elukeskkonna ümberkujundamise ulatuse, kiiruse ja intensiivsuse kui ka selle otsesõnalise rakendamise poolest Rumeenia rahvaarvu kasvatamise teenistusse. Arhitektuuriajaloolane Iulia Stătică on uurinud, mida sellises mahus ette võetud ruumilised muutused ühiskonnale tähendasid, mil moel olid need seotud riikliku reproduktiivpoliitikaga ning kuidas naised neis oludes kohanesid ning keskkonna ja iseenese vajaduste eest hoolitsesid.

Tutvusta palun alustuseks veidi sotsialistliku Rumeenia ruumilist keskkonda. Eesti ja Rumeenia on kahtlemata mõneski mõttes sarnased, aga kas on midagi, mis on ainuomane Rumeeniale?

Kuni 1960. aastate alguseni olid Rumeenial tihedad suhted Nõukogude Liiduga, imporditi palju kaupa ja loomulikult ka kultuuri. Aga vahetult enne Ceaușescu tulekut hakati sellest mõjualast eemalduma ning Ceaușescu võimuletulek tekitas juba väga järsu ja selge lõhe. 1970. aastateks oli Rumeenias välja kujunenud oma versioon sotsialistlikust ideoloogiast, kus rahvus ja rahvusluse idee oli kesksel, spetsiifilisel kohal. 1971. aasta nn juuliteesidega algas isikukultus, riik muutus sotsialismileerigi kohta järjest suletumaks ning rahvust hakati mütologiseerima. Mis puutub perekonda, siis vene avangardi ideaaliks oli olnud nn ühiskondlik perekond, ning ka arhitektuur pidi toetama seda perekonna lahustumist või praktiliselt kadumist. Hruštšovi ajal sai perekond taas oluliseks ja tema mõte omaette korterist igale perele leidis kõlapinda ka Rumeenias. Aga rahvaarvu kasvatamise eesmärgil sisse seatud reproduktiivõiguste piirangud olid Rumeenias unikaalsed: 1966. aastal kehtestas Ceaușescu dekreedi nr 770, millega keelustati abort ja peaaegu lõpetati kontratseptiivsete vahendite müük. Kõik naised olid regulaarselt kohustatud läbima günekoloogilise kontrolli, mis viidi sageli läbi töökohal. Eesmärk oli jõuda aastaks 2000 Rumeenias 30 miljoni elanikuni. Kui 1980. aastatel jõuti 20. miljonini, tähistati seda kui suurt rahvuslikku saavutust.

Nii et ma vaatan Rumeenia linnu, eelkõige Bukaresti suurelamupiirkondi ühiskonna ja linnakeskkonna süsteemse ümberkujundamise tulemina; suure ja tugeva rahva loomise nimel on selles põimunud linnakoe nn süstematiseerimine ja karmikäeline reproduktiivpoliitika. Võrreldes sõjajärgsete kümnenditega, kui võeti samuti eeskuju Nõu­kogude mikrorajoonidest, oli Ceaușescu linnade süstematiseerimise eesmärgiks veel märksa tihedama ja homogeensema keskkonna rajamine, et kasutada maksimaalselt ära tänavate infrastruktuur ja väärtuslik maa.

Kuidas inimesed linna süstematiseerimisse suhtusid? See ei olnud ilmselt sugugi üheplaaniline kogemus. Eestis võeti esimesi uusrajoone, nagu Mustamäe, esialgu vastu üsna entusiastlikult, sest see tähendas paremaid elutingimusi. Kriitika tuli alles hiljem. Kuidas oli Bukarestis? 

Mitmeplaanilisus on ka minu töös kesksel kohal. Kui tegin intervjuusid filmi „Minu sotsialistlik kodu“¹ tarvis, siis tunnistasid paljud, et uude kortermajja kolimine tähendas elujärje paranemist, sest tuldi kas maalt või väga kitsastest oludest, näiteks ei olnud majas vett ega muid mugavusi. Omandiõigus oli samuti oluline: 1968. aastast peale oli kõigil võimalus korter riigilt omale päriseks osta. Rõhutada tuleb aga Rumeenia muutuste erakordset ulatust: uute rajoonide ehitamiseks lammutati terveid linnaosi, ajaloolisi keskusi. Midagi seesugust teistes sotsialistlikes riikides nii tohutus mahus ei tehtud ning see oli rumeenlastele ikkagi trauma.

Mind huvitavad selles uues keskkonnas eriti ruumid, millele seni pole eriti tähelepanu pööratud, nimelt hoovialad ja rõdud kui kollektiivse eksterjööri ja koduse interjööri vaheruumid. Samuti naiste igapäevane toimetulek, mingit laadi alternatiivide leidmine argielus või vastalisuse ilmingud seoses režiimi ettekirjutatud arusaamadega ruumilisest korrastatusest, infrastruktuurist ja subjektsusest. Siin tuleb sisse ka hoole kahetine olemus. Ühelt poolt riigi paternalistlik hoolitsus, mis on seotud ka kontrolliga: riik kindlustas kõigile minimaalsed elutingimused, eeldades vastutasuks produktiivset ja reproduktiivset keha, mis osaleb kommunismi ülesehitamises. Teiselt poolt inimeste enda vajaduspõhised, improvisatsioonilised ja emotsionaalsed teod, hoolimine mõnikord ka moraalselt mitmetähenduslikul moel. Kui riik vedas alt või survestas, tuli hoolitsemiseks ise võimalused leida, puudutas see siis näiteks linna vaheruumi või naisekeha.

Sinu raamatu pealkiri on „Linna fantasmagooriad“.² Mis on Walter Benjamini XIX sajandi Pariisil ühist sotsialismiaegse Bukarestiga?

Walter Benjamin oli mu uurimistöö koha pealt väga oluline. Eelkõige just tema fantasmagooria mõiste, sest püüdsin aru saada, milline oli tegelikkus, mis avaldus neis ruumides väljaspool ideoloogilist spektaaklit. Benjamini fantasmagooria on muidugi just nimelt ideoloogilise projekti läbi vormiva tegelikkuse kontseptsioon, mis on seotud kapitalistliku ühiskonna kaubafetišismiga, aga laiemalt võib selle all ju mõista igasuguseid fantasme, elamist projitseeritud reaalsuses. Benjamin kirjeldab tollaseid optilisi eksperimente, projitseeritud kujutisi, mida kogedes inimesed küll teadsid, et see on illusioon, aga ühtlasi oli see sel hetkel neile ka vahetu ja afektiivne tegelikkus. Vaatamine on selles protsessis väga oluline – kuigi mõistus midagi teab, surub silmaga nähtav selle teadmise mingil määral alla. Selles, kuidas mõistab Benjamin arhitektuuri ja ruumilist keskkonda, on subjektiivsel ja afektiivsel emotsionaalsel kogemusel suur osa. Nii et seetõttu tundus mulle Benjamini fantasmagooria sobilik metafoor ka tollase Bukaresti tarvis – mingil kombel tuli lahendada see vastuolu, kui ühest küljest küll mõistad, et tegemist on etendusega, kuid samas vahetu tegelikkusega. Inimesed vajavad fantaasiate ja unistuste kihti, et suuta elada tingimustes, mis tegelikult on üsna karmid. Benjamini fantasmagooria on omamoodi unenäomaailm, aga seal on ju ka kummitused, tondid, mingi kõhedus – see on mitmekihiline, ühtaegu ahvatleb ja teeb rahutuks.

Kuidas need muutused praktikas välja nägid? Kui lammutada terved linnaosad, siis peab ju inimesed kusagile ka vahepeal asustama? Tõenäoliselt ei saanudki nad uut korterit samas kandis. See tähendab, et nad jäid ilma nii kodumajast, naabritest kui ka tuttavast linnaosast. See on päris põhjalik elulaadi- ja identiteedimuutus, kui see haarab korraga suurt osa ühiskonnast.

Üldjuhul tähendas ümberkolimine, et samasse kanti tagasi ei saadud. Uute linnaosade mastaabid ja struktuur olid täiesti teistsugused. Ja kõik toimus väga kiiresti. Nagu mainisid mõned mu intervjueeritavad, tuli oma elu kokku pakkida ja kõigega otsast alustada paari kuu jooksul. Tõenäoliselt said nad jääda küll samasse linna, kuid pidid kolima teise piirkonda. Uus elukeskkond kehastas laiemat muutust, sotsialistlikku elukogemust. Raskused uute suurte kortermajadega kohanemisel põimusid muude probleemidega, nagu pidev kaubapuudus, nii et seda tajuti omavahel seotuna. Kuigi, tahan rõhutada, paljude mälestustes tõi ümberkolimine uude elamusse kindlasti kaasa elujärje paranemise. Intervjuudes tuli esile ka huvitav aspekt: toimuvat ei peetud millekski erakordseks. Kuna see haaras niivõrd suurt osa elanikkonnast, peaaegu kõiki, siis nähti seda kuidagi argisena – tavaline asi. Naised, kes olid sunnitud tegema salaja aborti, ei pidanud intervjuudes seda samuti millekski erakordseks, vaid sellisesse olukorda võis sattuda – ja tõenäoliselt sattuski – igaüks. See ühise võitluse või jagatuse tunne tegi olukorra mingil määral talutavaks. Isegi hirm muutus mingil moel ilmselt millekski tavaliseks. Mind huvitab tegelikult väga hirmukogemus sotsialismi ajal, sest see oli nii tugevalt kohal ja sellest on rääkinud nii paljud inimesed.

Inimesed on hämmastavalt vastupidavad ja kohanemisvõimelised kõige uskumatumates olukordades. Aga kas ühiskonnas oli ruumi ka kriitikale? Võib-olla kujutavas kunstis või fotograafias? Eestis arenes välja näiteks omamoodi ridade vahelt lugemise kultuur.

Ma tegelen ka filmiga, nii omaenda loomingulise väljundina kui uurimisobjektina: tolle ajastu filmid annavad väga huvitava lisakihi. Sel ajal tehti terve hulk propagandafilme, mis kujutavad üleminekut väga progressiivsena. Näiteks „Serenaad kaheteistkümnendale korrusele“³ näitab uude korterisse kolimist tõesti väga rõõmsa hetkena. Filmikunst mängis tegelikult väga olulist rolli kujutluspiltide ja suuniste loomisel, pakkudes ümberasustatavatele teatud positiivset ootuse tunnet. Aga lisaks propagandamõõtmele on neid filme ka lihtsalt huvitav vaadata, sest seal on näidatud majade lammutamist ja ümberkolimist.

Kriitilise kujutamise võimalusi oli vähe. Näiteks Ion Grigorèsku fotoseeriad uusrajoonide keskkonnast on kahtlemata kriitilised, samuti mitmed teised tema teosed, aga ta ei näidanud neid avalikult enne 1989. aasta revolutsiooni. Oli ka teisi. Mul oli ülikoolis õppejõud, kes oli dokumenteerinud Rahva Palee ja seda ümbritseva uue linnakeskuse ehitamist. Ta elas seal lähedal sõjaeelses kortermajas, mida ei lammutatud, mis pääses mingi ime läbi. Tal õnnestus dokumenteerida kõik lammutustööd ja uute hoonete ehitamine, äsja valminud keskus. Mingil määral sai väljendada pahameelt lammutamisel ette jäänud monumentide või kloostrite hävitamise puhul ning mõned kirikud ka päästeti. On juhuseid, et uusarendusele ette jäänud kirikud teisaldati, Rumeenia insenerid töötasid selleks välja lausa spetsiaalse tehnoloogia. Aga üldiselt oli avalikke väljundeid vastuseisuks äärmiselt vähe – tsensuur oli valdav ja ühiskonna hirm suur.

Kuidas kombineerid uurijana kirjutamist ja filmitegemist? Kuidas need erinevad ja millised on kummagi eelised?

Enne „Minu sotsialistlikku kodu“ sattusin ühe Havannat käsitleva dokumentaalfilmi meeskonda. Cornelli ülikooli uurimisprojekti raames uurisime Havanna sotsialistlikke, s.t pärast 1959. aastat rajatud elurajoone, mis olid ehitatud Nõukogude Liidust saadud tehnoloogiaga, kuid arhitektuursed lahendused olid kohalikule kliimale kohandatud. See oli küllaltki edukas ettevõtmine ning inimesed hindavad neid piirkondi suhteliselt kõrgelt. Muu hulgas ka seetõttu, et neil on nendega sageli isiklik suhe: Kuubal tegutsesid vabrikutööliste nn mikrobrigaadid, kes saadeti mingiks ajaks ehitusele appi. Sageli näidati uhkusega enda või sõprade kodumaja, mille nad olid ise ehitanud. Havannas jõudsingi arusaamiseni, et tahan kasutada uurimistöö vahendina ka filmi. Olin aastatel 2019–2021 Londoni Bartletti arhitektuurikolledži Marie Curie stipendiumi järeldoktorant ja nii saigi filmist „Minu sotsialistlik kodu“ üks projekti oluline osa. Film on muidugi väga koostöine formaat, nii et suur osa oli seal ka visuaalantropoloogil Adrian Câtul, samuti helikunstnikel ja teistel. Filmi visuaalsus laseb inimese ja keskkonna suhet sageli paremini mõista ja edasi anda. Oma filmi tehes ma ei järginud stsenaariumi, vaid suhtusin sellesse kui eksperimentaalsesse tööviisi. Muidugi olid mul põhiteemad, mida tahtsin puudutada, kuid filmi struktuuri panin paika alles siis, kui kõik intervjuud ja muu materjal oli filmitud. Selles mõttes on filmitegemine märksa avatum ja intuitiivsem protsess kui kirjutamine. Ma arvan, et film on arhitektuuri uurimisel üsna oluline vahend: sellega pääseb ruumide ja suhete peenekoelisele kogemusele märksa ligemale ja saab rääkida ruumide atmosfäärist, ruumikogemuse afektiivsest, emotsionaalsest mõõtmest palju edukamalt kui akadeemilises tekstis.

Ma usun, et põhjused, miks mina kasutan uurimistöö vahendina ka näitust, on üsna sarnased: sõnastamise kõrval on väga oluline ja mõjus ka näidata, anda võimalus visuaalselt kogeda ja vaataja emotsionaalset kaasata. On sul plaanis veel filme teha? 

Loodetavasti! 2024. aastal tegin taas koos oma kolleegi Adrian Câtuga seeria intervjuusid Rumeeniasse tulnud Aasia sisserändajatega. Need on Rumeenia ettevõtetesse palgatud oskustöölised, aga mitte Bukarestis, vaid väiksemates kohtades, nagu näiteks mu kodulinn Ramnicu-Valcea. Kuna need väikelinnad on väga homogeensed, eristuvad võõrtöölised selgelt. Plaanin uurida, mida see kogemus neile ja ka keskkonnale tähendab, kuidas muutuvad arusaamad kodususest ja hoolitsemisest.

Intervjueerimine on intersubjektiivne tegevus – see ei ole lihtsalt kellegi teise mälestuste jäädvustamine, vaid tulemus sünnib protsessis, küsija ja vastaja identiteetide kombinatsioonis. Kuidas sa seda dialoogilisust teadvustad?

Ma arvan, et see on kohanemisvõime küsimus: inimesed on lihtsalt nii erinevad ja tuleb kohaneda selle jagamise tasemega, milleks nad on valmis. Seetõttu ei ole ma endale eesmärgiks seadnud väga paju intervjuusid teha, pigem eelistan pikemaid ja korduvaid vestlusi. Mõnikord on abi sellest, kui esmalt jagada omaenda kogemusi. Olen ise rumeenlane, kasvasin neis paigus üles ja tunnen keskkonda väga hästi. Ja siiras huvi on oluline. Inimesed jagavad tavaliselt oma kogemusi, kui näevad, et sind tõepoolest huvitab nende elu.

Kuidas leidsid need naised, kes räägivad su filmis oma elust? Kas üldiselt oldi valmis oma lugusid jagama või mõjutavad tabud ka praegust aega?

Nad ei olnud mulle varasemast tuttavad. See oligi tegelikult ainus kriteerium, sest ma ei tahtnud, et mul oleks mingeid eelarvamusi, kuna teemad on üsna tundlikud. Leidsin nad enamasti sõprade ja tuttavate kaudu, ka mu ema aitas leida oma põlvkonnakaaslasi. Paljud naised olid väga valmis oma kogemusi jagama, osalt ka seetõttu, et rääkida tollastest reproduktiivõiguste piirangutest hoiatuseks. Oli ka neid, kes ütlesid, et on selle kõik unustanud – see on teatud laadi kaitsemehhanism. Salaja tehtud abort oli ikkagi traumaatiline kogemus. Näiteks üks naine ei talunud enam köögilõhnu, kuna enamasti tehti aborti köögis, kus kõik vajalik oli käe-jala juures. Aga see võis toimuda ka tööl, näiteks öövahetuse ajal – kus tahes oli veidikenegi turvaline.

Arvata võib, et sellises olukorras haarati väikseimastki õlekõrrest. Väga huvitav oli teada saada, et isegi rõdudele istutatud taimede valik ei olnud juhuslik.

Ma püüan oma uurimistööd edasi arendada just selles suunas, et näidata traditsiooniliste, rahvapäraste teadmiste põimumist ametliku, riikliku tegevusega. Uuselamurajoonide hoovialad ja rõdud on hea näide, neis ruumides avaldub nn varjatud hool. Nii lääne kui ka postkolonialistlikus kontekstis on palju kirjutatud, et naised kandsid ametlikule elukorraldusele vaatamata edasi traditsioonilisi teadmisi, kuid Rumeenia ja Ida-Euroopa puhul laiemalt on tegelikult väga raske selle kohta dokumenteeritud teavet leida. Suuline ajalugu ongi siin peamine. Aga teadmised olid olemas: jätkuvalt oldi ikka tugevasti seotud maapiirkondadega, kust linna tuldi, ja naisliini kaudu ka põlvkondliku järjepidevusega. Nii et kui ei olnud muid võimalusi soovimatu raseduse katkestamiseks, katsetati näiteks oleandri, koirohu, leeskputke, saialille või isegi peterselliga. Muidugi ei tohi neid tavasid romantiseerida, sest kõik sellised ebaprofessionaalsed meetodid võisid olla väga ohtlikud, nagu võib ette kujutada.

Omaalgatuslik aiandus hoovides ja rõdudel on sotsialistliku linnaruumi kodustamisele kõvasti kaasa aidanud. Kuidas neisse tänapäeval suhtutakse? Milline on Bukarestis ja mujal nende rajoonide tulevik?

Suurem osa Bukaresti elanikest elab Ceaușescu-aegsetes kortermajades. Ja kuigi viimasel paarikümnel aastal on olnud ka uute kortermajade ehitusbuum, ei ole uued majad tegelikult nii head, kui võiksid olla. Inimesed kipuvad pidama sotsialismiaegseid kortermaju tugevamaks: pärast 1977. aasta maavärinat tõhustati selle koha pealt nõudeid konstruktsioonidele ning neil hoonetel on hea maine, neid peetakse vastupidavaks ja ohutuks. Fassaadide renoveerimine ja soojustamine energiatõhususe nimel on toimunud juba mõnda aega, aga põhjalikuma uuendamise üle tegelikult veel diskussioon ei käi – võib-olla ongi Rumeenia üks väheseid endisi sotsialismimaid, kus neid küsimusi pole veel tõsiselt tõstatatud.

Nii et keskkonnad, mida esialgu võõristati ja millega kohanemine oli traumaatiline, on nüüdseks kodustatud. On väga huvitav, kuidas aeg arusaamu muudab. Kas inimesi ei häiri enam, et need sümboliseerivad rõhuvat ajastut?

Ma arvan, et suurt rolli mängib omand. Inimesed on nende korterite omanikud, omandiõigus annab teatava kuuluvustunde. Ja naiste argipraktika vaheruumide kodustamisel ja selle käigus tekkinud kogukonnatunne on lisanud kõvasti emotsionaalset seotust. Seetõttu ongi oluline mitte lihtsalt piirduda välise vaatepunktiga ja kritiseerida seda arhitektuuri või linnaplaneerimist, vaid tuleb heita pilk ka mikroajalugudele, et saada aimu, milline on inimeste tegelik, emotsionaalne suhe selle elukeskkonnaga ja kuidas see on aja jooksul muutunud.