Eesti Kirjanduse Teabekeskus tähistab tänavu oma 25. tegevusaastat. Uurisin keskuse juhilt Ilvi Liive-Roosipuult, mis keskuses teoksil ja mis tulemas ning kuidas läheb eesti kirjandusel laias ilmas.

Hakatuseks statistikat. Kui palju eesti kirjandust on veerand sajandiga teistesse keeltesse tõlgitud?

Selle aja jooksul on teistesse keeltesse tõlgitud ligikaudu 1800 eesti kirjandusteost. Kui sajandi alguses tõlgiti ilukirjandust aastas paarkümmend raamatut, siis nüüd saja ringis. Jõudsalt on kasvanud ka keelte hulk, millesse eesti kirjandust tõlgitakse: eesti kirjandus jõuab igal aastal umbes 25 keelde, nende hulgas päris eksootilistesse, näiteks assami, kõmri või Inari saami.

Aastas on tõlgitavate teoste hulk vaid paari kümnendiga mitmekordistunud. Kas tõlgete arvu edasine kasvatamine on realistlik?

Usun, et see arv võib veel veidi kasvada, aga mitte palju. Kui võrrelda meid Soomega, siis soome keele kõnelejaid on viis korda rohkem kui meid, ja soome kirjanduse tõlkeid ilmub aastas 300 ringis. Eesti kirjandust ilmub seega tõlkes rohkem kui Soome oma, inimese kohta.

Paraku väheneb raamatute tõlkimine ja väljaandmine kogu maailmas ja see puudutab ka eesti kirjanduse väljaandmist tõlkes. Raamatute ostjaid jääb aina vähemaks. Pealegi ei tea keegi, kuhu AI-ajastu meid viib ning kui palju see ilukirjanduse tõlkimist mõjutama hakkab.

Pärast Emil Tode „Piiririiki“ äratas laia rahvusvahelist tähelepanu Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“. Samuti on hästi vastu võetud A. H. Tammsaare, Jaan Krossi ja Rein Raua romaanide tõlked. Lastekirjanikest on tuntud Piret Raud ja Kairi Look, luuletajaist Doris Kareva … Kes on aga praegu n-ö tõusev täht?

Praegu tahetakse tõlkida paljude eesti nüüdiskirjanike teoseid: huvi on Lilli Luugi, Carolina Pihelga, Mehis Heinsaare, Meelis Friedenthali, Urmas Vadi, Maarja Kangro, Tauno Vahteri, Indrek Hargla teoste vastu ja loetelu võiks jätkata. Lisaks tõlgitakse palju eesti lastekirjandust.

Eesti Kirjanduse Teabekeskusel ning tema koostööpartneritel Eesti Lastekirjanduse Keskusel ja Eesti Kirjastuste Liidul on hiljuti olnud mitu suurt esinemist: 2025. aasta kevadel oli Eesti peakülaline Bologna lasteraamatumessil ning enne seda, 2018. aastal, koos Läti ja Leeduga Londoni raamatumessil. Milline on järgmine suur eesmärk või ettevõtmine?

Pärast eesti kirjanduse suureksponeerimist Londonis oli plaan minna Frankfurti, maailma suurima ja olulisima messi peakülaliseks, aga paremad ajad said mööda: tulid kärped ja nii suuri kulutusi kultuurile praegu enam teha ei saa. Ehk saab see mõte teoks kunagi kaugemas tulevikus.

Missuguste eesti kirjanduse žanride või autorite vastu tuntakse messidel elavaimat huvi ja kas see erineb riigiti?

Praegune aeg soosib naiste kirjutatut, sest põhilised raamatulugejad ja -ostjad on naised. Viimati ongi enim huvi tuntud Carolina Pihelga „Lõikejoone“ ja Lilli Luugi „Ööema“ vastu.

Turud on väga erinevad: kui Saksa turg on konservatiivne ja väga ettevaatlik ning otsitakse pigem lihtsamat teksti, minnakse kindla peale välja, siis prantslased on valmis vastu võtma ka kõige ootamatumat, mille peale teised esialgu tagasi kohkuvad. Toon näiteks Mehis Heinsaare romaani „Kadunud hõim“, mille esimene tõlge ilmus just äsja prantsuse keeles (tlk Antoine Chalvin). Ka Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ esmaavastaja ja maailma viija oli ju prantsuse kirjastaja – mujal ei julgenud keegi seesuguse teksti tõlkimist enne ette võtta, kui levis kuuldus teose suurest müügiedust prantslaste seas. Kiviräha romaani on tõlkinud Jean-Pierre Minaudier. Prantslased on ka esimesed eurooplased, kes julgesid tõlkida Baturini „Karu südame“ (tlk Guil­laume Gibert). Lilli Luugi „Ööema“ on samuti varsti prantsuse keeles ilmumas.

Positiivne on muutus Ida-Euroopa kirjastusturul: tõlgitakse palju, avaldamise eest makstakse viisakalt ja välja­antud tõlkeraamatud on väga ilusad.

8. kuni 13. juunini koguneb Käsmus ligi 50 eesti kirjanduse tõlkijat ja kindlasti on veel hulk neidki, kes seekord ei osale. Kes on praegu viljakaimad eesti kirjanduse tõlkijad?

Paljud eesti kirjanduse tõlkijad tõlgivad ka soome kirjandust, nii et kui nad on parajasti viljakad soome kirjanduse tõlkijad, tõlgivad nad selle võrra vähem eesti kirjandust ja vastupidi. Meil on paarkümmend tõlkijat, kes tõlgivad väga aktiivselt, tihti mitu raamatut aastas. Pidevalt on mõne eesti kirjanduse tõlkega ametis saksa tõlkijad Maximilian Murmann ja Cornelius Hasselblatt, läti tõlkija Maima Grīnberga ja leedulane Danutė Sirijos Giraitė. Viimasel ajal on palju tõlkinud ka noor tõlkija Anna Sedláčková, kes tõlgib nii tšehhi kui ka serbia keelde. Pärast väikest pausi on jälle mitme eesti teose prantsuse keelde tõlkimisega ametis Antoine Chalvin, suur üllataja on tema õpilane Guil­laume Gibert. Eesti kirjanduse suurteoseid panevad juba aastaid inglise keelde ümber Matthew Hyde ja Adam Cullen.

Millised on praegu Eesti Kirjanduse Teabekeskuse töö kitsaskohad?

Meil läheb hästi, sest meil on Eestis head kirjandust, mille vastu tunneb huvi ka muu maailm, on suurepärased tõlkijad, kes selle kirjanduse oma kultuuriruumi vahendavad, ja on väliskirjastajad, kes meie kirjanduse vastu huvi tunnevad ja sellest ikka ja jälle kuulda tahavad. Aga tõlkijaid võiks meil olla palju rohkem: mitmetesse Euroopa keeltesse ei tõlgi eesti keelest keegi, näiteks islandi ja portugali keelde, rääkimata paljudest kaugematest keeltest. Neisse keeltesse saab eesti kirjandus jõuda vaid mõne muu keele kaudu. Põhjus on selles, et ülikoolitasemel, süstemaatiliselt ja süvendatult saab eesti keelt ja kirjandust õppida veel ainult Eestis, mujal maailma ülikoolides enam mitte. See on üks väga kitsas koht, kus saab midagi ära teha vaid Eesti riik.

Eesti Kirjanduse Teabekeskuse kohta saab rohkem lugeda ja tõlgitud raamatute statistikat uurida aadressil www.estlit.ee.