Mul on olnud palju Helsingeid. Kõige esimene oli ehk kõige emotsionaalsem – üheksakümnendate alguses, kui pidi seisma Tallinnas Liivalaia tänaval pikas viisajärjekorras, et sõita ema sõpradele jõuluks külla. Unistuseks see kujutluses kuju võtnud suurlinn toona jäigi, sest pääsuluba ei jõutud väljastada.
Hiljem, kui juba sagedamini Soome vahet Lapual resideerival emal ja õel külas käisin, koosnes mu Helsingi peamiselt raudteejaamast ja selle maa-alusest kaubanduskoridorist. Aega parajaks tehes sai seal markade eest hapukat kohvi ja korvapuusti’t mekkida. Noore ja soome keelt purssiva turistina hoidsin toona pilgu ärevalt kellal, et õigel ajal rongile hüpata. Kord maandusin sellegipoolest vales vagunis ja lõpuks ka vales linnas. Ärevuse maandamiseks kimusin suitsetajate kupees peeneid mentooliga sigarette, nii et öiselt rongilt maha astudes käis pea ringi ja sees iiveldas. Lahke vaksalivaht vestles minuga hommikutundideni, kuni ema oma sõbra autoga mulle lõpuks vastu tuli – kohalik konstaabel oli teda teavitamas käinud.
Hiljem on mu Helsingi perimeeter üha laienenud, Helsingist on saanud koguni armas õpingulinn. Näitlejaõpingute ajal leidsin peavarju Punavuori kandis, ühtekokku oma paarikümnes külaliskorteris, ja sealseid vintage-poode tunnen une pealt.
Kui Jan Kausi kirjanduslik jalutuskäik Helsingis välja hõigatakse, tunnen suurt tõmmet sellest osa saada. Nii ma panengi end üheks maikuu pühapäevaks hingekirja.
Palverännak enese teadmata
Jan Kaus on hulga raamatuid reisiseltsilistele laeva kohviku lauale laotanud. Osa nendest on olnud jalutuskäigu eel soovituslikuks lugemisvaraks, mida mul rutakas kevades pole olnud võimalik tudeerida, näiteks Reijo Roosi koostatud kogumik „Sinisild/Sinisilta“ (2021). Ma ei ole valmis selleks, et kohe esimene tekst, millelt silmad üle libistan, toob nutuklombi kurku. Elo Viidingu luuletus „Soome“ algab nimelt sõnadega:
Mida me saime teada, kui sõitsime üle lahe, elus esimest korda? Kui keegi kukub, peab ta aitama püsti! Et kui ta komistab, siis on ta inimene.
Ja lõpeb salmiga:
Mida me veel saime teada? Et meil oli pikk tee minna: kolm tundi üle lahe, mis muutus kolmeks aastakümneks, kui olnuks me haldjamuinasloos. Nüüd tuleb teadmist kanda.
Mõistan, et ma ei lähe tutvuma pelgalt linnaga, vaid kohtun eelkõige endaga, sealhulgas selle versiooniga minust, kes on häbenenud, et tuleb tahumatu kultuuriga Nõukogude Liidust, ning ka selle endaga, kellel on selle linna ja maaga olnud kunagi suured unistused.
Meie jalutuskäigu ametlik alguspunkt asub 1862. aastal ehitatud Rüütelkonna hoone ees. Maja fassaadile on veetud ülle hele ehitusseelik, kuid see ei takista adumast tolle uusgooti stiilis hoone suursugusust ja tähtsust Soome ajaloos. Jan Kaus jutustab Helsingi sünniloo: kuidas algne linn rajati 1550. aastal Vaasa jõe suudmesse, kuid ei saavutanud toona veel pealinnale vajalikku mastaapsust. Pööre tuli XVIII sajandil, kui Rootsi hakkas tugevdama oma kaitset Venemaa vastu ning rajati Suomenlinna merekindlus. Uues asukohas sai linn XIX sajandi alguses Vene keisri eestvedamisel hoo sisse: Aleksander I otsustas arendada Helsingist Soome suurvürstiriigi pealinna. Kaus jutustab, kuidas Soome ja Eesti ajalugu on põimunud: Helsingi ajalooline tuumik asus Vironniemi poolsaarel. Üllatava faktina selgub, et Padise kloostril oli kunagi õigus Vantaa jõe suudmes lõhet püüda – paarsada aastat enne seda, kui Helsingist sai linn, käisid kloostri mungad ja nende ilmikvennad seal kalal.
Muhe mõelda, et kui muidu on eestlasi peetud soomlaste väikevennaks, siis pealinnade kategoorias on Tallinnal ette näidata 400 aastat pikem ajalugu ja kaubanduslinnana atraktiivsem positsioon.
Võtame suuna Mariankatu 8b majale. Ülikooli läheduses, akadeemilises linnaosas asuvas majas on tegutsenud Tuglase selts, mille ruumides töötas ka Lennart Meri. Maja seinal on seda kinnitav tahvel alles – tagasihoidlik teine, sellest võib teadmatu möödagi jalutada. Kaus jutustab oma toonastest tegemistest Tuglase seltsis mõned pikantsed seigad, muu hulgas, kuidas Jaan Krossi 80. sünnipäeva tähistamine päädis kojusõiduga üle erakordselt tormise mere.
Kaelad õieli, veedame järgmise pooltunni Senati väljakul, uudistades arhitekt Carl Ludvig Engeli loodud neoklassitsistlikke hooneid: toomkirikut, ülikooli peahoonet, valitsuspaleed. Engel sai ülesandeks kujundada Helsingist esinduslik linn ja seepärast kutsutakse Helsingit ka Engeli linnaks. Jan suunab meie tähelepanu tümpanonidele: neile kavandas Engel põnevaid sümboleid, mis viitavad Soome seostele Venemaaga, aga ka võitlusele imperialismiga. Senati väljakul näeme vanimat säilinud kivimaja, mille lasi ehitada rikas kaupmees Johan Sederholm ning mis ühendab vana Rootsi kaubalinna Engeli projekteeritud uue linnaga. Teen mõttes märkme, et loeksin kindlasti pärast läbi Jani soovitatud raamatu, Jukka Viikilä „Akvarellid Engeli linnast“ (tlk Kai Aareleid). Rikkalike lugudega läbi põimitud väljakuäärne peatus päädib Kausi vürtsika, Boris Groysilt pärit ääremärkusega, et nõukaaegne sotsrealism oli olemuselt riiklik sürrealism – püüd reaalsust mitte peegeldada, vaid luua utoopiline, hallutsinatoorne ja absurdne paralleelmaailm.
Kui kivikujud saaksid rääkida
Meie järgmine peatuspaik on Esplanaadi pargi sadamapoolses osas. Sadu kordi läbi jalutanud paigas vaatan justkui esimest korda veesilmas paiknevat Viktor Janssoniskulptuuri „Aallottaria“, tõlkes „Veenümfid“. Jan viitab, et modelliks on olnud Tove Jansson. Lähemal vaatamisel Tove mis Tove. Nüüd pole see enam tavaline Esplanaadi park koos Kappeli kohvikuga, kus on päikeselisel päeval kena ilma ja inimesi uudistada – kiht kihi haaval kumab pargist läbi 1940ndate Soome, Tove lapsepõlv ja tema looming.
Kauppatori lähedal asub ka legendaarne merineitsi Havis Amanda kuju, mille skulptor Ville Vallgren lõi Pariisis 1906. aastal ja mis paar aastat hiljem püstitati Helsingisse. Kuju tõi kaasa rahva pahameele, sest modelliks olnud 19aastane pariislanna Marcelle Delquiniolevat olnud liialt sensuaalne. Pealegi tagumik uurakil Senatihoone poole, lisab Kaus pikantselt.
Teeme peatuse Rootsi Teatri ees. Jan Kaus jutustab, et 1869. aasta 10. mail etendus seal esimene soomekeelne lavastus, Aleksis Kivi „Lea“, mille teksti rootslannast peaosatäitja Hedvig Charlotta Raa õppis selleks puhuks soome keeles pähe. See oli oluline rahvusliku ärkamisaja märk, et soome keel võib ka olla n-ö kõrge kultuuri keel. Mulle meenub Kausi kuulates, et mu ema Epp Perälä lavastas 1990ndate alguses Soomes Lapua harrastusteatris Aleksis Kivi „Seitset venda“, Kivi oli üldse üks tema lemmikautoreid. Selgub, et „Lea“ esietenduse aegu ootas Kivi just vastust „Seitsme venna“ käsikirja avaldamiseks.
Taipan, mis on kirjandusliku jalutuskäigu fenomen. Võrreldes tavapärase ajalooretkega, tulevad siin esile nähtamatud lood ja seosed, mis põimivad omaenda kogemused osaks teekonnast ja muudavad seeläbi kohataju.
Sama tunne tabab ka siis, kui Jan Kaus viib meid uudistama Unioni telge – Johan Albrecht Ehrenströmi ja Carl Ludvig Engeli kavandatud mõjusamaid linnaruumilisi vaatekoridore. Telje ühes otsas on Kallio kirik ja teises observatoorium, keskel Senati väljak. Ajalooliste tõikade kõrval läheb mulle hinge hoopis Kausi jagatu, kuidas ta käis pargipingil rahunemas, kui noore ja väikesepalgalise tõlkija ning kirjanikuna Akadeemilisse Raamatupoodi sattus ning sai raske südamega sealt vaid ühe teose soetada. Kohe meenus enda õpinguaasta Lapual, kui iga päev nõudis kohanemist heaolu- ja kõigi võimaluste ühiskonnaga. Jan Kausi viidatud Richard Rothy parafraas „vaimse valu tundmine ühendab“ on siin omal kohal.
Avarus laiendab nägemist
Veel arhitektuuri, olulisi isikuid ja märkamisi … kuni teeme peatuse Tove Janssoni ateljee juures Ullanlinnankatu 1. Torniga pööningukorterist sai Tove Janssoni kodu ja loomeruum aastal 1944, mil see kandis veel sõjakahjustusi. Kunstnik veetis seal olulised aastad, jagades elu Tuulikki Pietiläga sama maja kõrvalkorterist. 1960. aastal kujundas arhitekt Reima Pietilä Tove Janssoni kodu ümber, nii et sellest sai üks kuulsamaid kunstnikukodusid Helsingis. Kes on näinud Tove Janssoni eluloofilmi, tajub toonast biiti ehk veelgi selgemalt. Jan Kaus, kes on nüüdseks turistidele suletud ateljeed varem külastanud, suunab meid vaatama perspektiivi, mis avaneb torniateljee akendest Ullanlinnale. Jah, tõesti, Kausil on õigus – vaate avarus on olemas ka Tove loomingus. Ja Tuu-Tiki, muidugi, on Tuulikki! Tove Janssoni maja ees tsiteerib meie armas teejuht ka oma lemmiktsitaati raamatust „Trollitalv“, kus selle ütleb välja just Tuu-Tiki: „Kõik on nii ebakindel ja see mind just rahustabki“ (tlk Vladimir Beekman).
Tol pühapäeval avastan Helsingist Huvilakatult veel väikese Veneetsia, millest ma varem midagi ei teadnud, ehkki seal läheduses olin korduvalt kõndinud, saan teada, et paljudel linna majadel on nimed, et haigla võib olla disainiime, nagu Eira haigla seda on, ning et kirikud suudavad oma nõelteravaid torne vajaduse korral sisse tõmmata: näen majadel rotikuningaid, nabadega konni, öökulle ja madusid. Jan Kaus peatub mitmel tänavanurgal, viitab raamatutele, mille tegevus on just neis paigus aset leidnud, maalib lugedes meile pilte olnud aegadest ja kõik elustub. Olen hämmastunud, kui suurt osa oma teisest kodulinnast ma seni märganud polnud ja mis nüüd napi nelja tunni vältel nähtavale tuleb. Teejuhi soe maailmavaade, külluslik teadmispagas ja muhe olek panevad soovima: oo, peatu aeg, nii palju oleks veel kuulda ja kogeda.
Linnukesed siristavad, et õnneks on see ka võimalik, sest kirjandusretki nii Helsingisse kui ka muudesse kirjanikule olulistesse paikadesse on tulekul veelgi.
Vahel asume teele ja alles siis avastame, et oleme omamoodi palverännakul. Aimasin pisut juba laevas, miks olen selle käigu just emadepäeval ette võtnud … Kuuldud lood ja loodud seosed sidusid midagi ilusat ja valusat mu hinges, nii et pühendasin oma rännu mõttes Soomes elanud lavastajast emale.
Tiina Saar-Veelmaa on psühholoog ja kirjanik.
