Tantsukunstist rääkides jõutakse varem või hiljem tõdemuseni, et keha pole üksnes tantsija põhiline tööriist, vaid ka tähenduse kandja. Keha reageerib sageli enne, kui jõutakse mõte teadlikult sõnastada. Kusagil refleksi ja žesti vahelpeal sünnib sisemine impulss, mis suunab liikumist juba enne teadlikku otsust. Sellest lähtuvalt talletuvad kehasse rüht ja hoiakud ümbritsevast maailmast.
Rūta Ronja Pakalne lavastuses „Softpower“ vaadeldakse keha kui ühiskondlike ootuste ja piirangute anumat, mis survepunktis püüab iseennast läbi uuristada. Pealkirjas nimetatud „pehme jõud“ ei ole siin diplomaatia mõiste, vaid füüsilise kogemuse vorm, mis avaldub lihastesse imbunud pinges. Keha tajub kultuuri ja väärtushinnangute kaudu toimivaid mõjutusi ning hakkab endasse talletunud mustreid läbi töötama. Sellele vastab sisemine tung, mis tõukab vastu. Nii võrsub indiviidi sees võitlus, mis ühtaegu kordub ja püüab mustritest vabaneda.
Kanuti gildi saali suurde saali sisenejal tekib avarusest hoolimata tahtmine vaadelda ruumi kui pimikut, kus publik jälgib etendajaid lava kohale tõmmatud musta kanga all nagu kujutise ilmumist oodates. Valgusriba liigub ühest seinast teise, skaneerides tantsijaid, kes hakitud liikumisfraasidega ruumi läbivad. Taustal kostab muusikaline rütmimuster, mis paisub ja pingestub, kuid peatub järjekindlalt enne haripunkti, alustades kasvamist ikka ja jälle uuesti ning seeläbi ruumi siserõhku aina enam suurendades. Pinge kandub üle ka kehadesse. Ajapikku hakkavad ilmutused teravnema ning liikumisjadad joonistavad välja jõujooni. Laval vormuv surveruum püüab tabada liikumisele eelnenud hetke – murdosa sekundi pikkust vahet, kus impulss on juba sündinud, kuid liigutus pole veel alanud. Anumai Raska, Pääsu-Liis Kensi, Juulius Vaiksoo ja Rūta Ronja Pakalne liikumisest joonistuvad erisused koonduvad ühte pingesse, mis aeglaselt jõudu kogudes püüdleb vabanemise poole.
Struktuurne tervik ehitatakse korduse, katkestuse ja sisemise vastupanu peale. Iga impulss sünnitab vastuimpulsi. Pehme jõu aeglane paisumine jõuab lõpuks plahvatusliku kontsentratsioonini, nagu ruumi õhk järjest paisuks ja seinad hakkaksid aegamisi kokku tõmbuma. Kui liikumine sünnib sisemisest refleksist, siis paistab, nagu püütaks tekkivaid afekte eemale tõrjuda ja nihestada, nagu keha võitleb millegagi, mis on ühtaegu tema enda osa ja talle võõras. Neli etendajat töötavad eri sagedustel ega moodusta kunagi ühtset sünkroonset organismi. Nad meenutavad osakesi ahelreaktsioonis, mis kokkupõrkel vallandab aina uusi impulsse, jätkates üksteise lõpetamata fraase või pöörates neid ümber. Vaataja peab pidevalt pilguga otsustama, kelle trajektooriga kaasa minna.
Pakalne lavastuses muutuvad kehad omamoodi katsealusteks, kelle kaudu saaks anuma tühjaks kallata. Individuaalsed piirangud ja ootused ilmuvad nähtavale mitte psühholoogiliste seisundite, vaid füüsiliste reaktsioonidena. Keha ei püsi identiteedi stabiilse kandjana, vaid toimib läbikäiguna, kuhu ühiskondlikud rütmid sisse pressivad ja kust need moonutatud kujul edasi liiguvad. Koreograafia meenutab lahti harutatud filmirulli, mille kaadrid on tükkideks lõigatud ja uuesti kokku monteeritud. Ühendused tekivad hetkeks, kuid tähendused libisevad pidevalt käest, justkui põgenedes suurte narratiivide eest. Žestidesse ladestuvad kultuurimälu, vägivald, häbi ja intiimsus, kuid lavastus ei suru neid ühe kindla sõnumi alla. Need jäävad kehasse pulseerivate seisunditena, mida etendajad läbi elavad. Katkendlikest kaadritest pilt hakkab jooksma üha kiiremini, kuhjates tähendusi üksteise otsa seni, kuni viimaks kokku varisevad. Paradoksaalselt peitub selles kokkuvarisemises kergus. Kui tähenduste süsteem enam koos ei püsi, jääb alles rabelev ja visa jõud, mis tahab vormida kehast midagi uut.
Niisiis jääb anumasse veel vaid piisake. Pinge ja surve kakofoonilised manifestatsioonid mängitakse tervikuna lahti ning sellele järgnev puhastumine mõjub rituaalse lõpplahendusena, kui lavale kantakse mulda ja kunstlund ning etendajad pesevad end välispidiselt puhtaks. Pärast varasemat pulseerimist ja kehalist üleküllust mõjub lõpupilt vajaliku ümberhäälestusena. Pinge ei lahustu lõplikult, ent muudab vormi. „Softpower“ ei paku vabanemise kujutlust ega katartilist lahendust, küll aga toob nähtavale surve, mis tavaliselt kehas settib ja seal märkamatult edasi töötab. Keha saab kokkupuutepinnaks, kus ristuvad maailma jõud. Ülekülluse pingeväljas ei ole lahenduseks mitte pääsemine, vaid paigalolek, ja ehk seegi äratundmine, et ükski keha ega liigutus ei ole kunagi tähenduseta.
