„Esietendust ei saa ikka kunagi lõpuni usaldada!“ Nii olen kirjutanud oma teatrimärkmetes 15. IV 1990, mil vaatasin kolmandat korda Mati Undi lavastust „Väikeses häärberis“ (Noorsooteatri esietendus Salme tänaval 25. III 1990). Käisin seda sündmuslavastust vaatamas neli korda, praegu märkmeid sirvides üllatun, kui jultunult kriitilised on mu muljed tollase kontrolletenduse ja ka esietenduse põhjal. Alles kolmas vaatamine vaimustas päriselt.
Kolmkümmend kuus aastat hiljem on lavastanud poola kirjaniku Stanisław Ignacy Witkiewiczi „Väikeses häärberis“ Ingomar Vihmar, põrmugi pelgamata Undi-legendi painet. Huvitav tõik, et Vihmar on Endlas lavale toonud mitu näidendit, mis eredalt meeles Mati Undi loometeelt: Raudsepa „Vedelvorst“ (2018, Unt 1989 Noorsooteatris), Ibseni „Kummitused“ (2019, Unt 1984 Noorsooteatris), Mrożeki „Tango“ (2020, Unt 1989 Noorsooteatris ja „Tango revisited“ 2002 Eesti Draamateatris), Vahingu „Suvekool“ (2025, Unt 2004, Rakvere teatri suvelavastus Karepal). Võrreldavaim kahe lavastaja käekirjas on ehk mõlema suveräänne ümberkäimine muusikaga.
Vaatasingi lavastuse „Väikeses häärberis“ esietendust Endla teatri suures saalis 7. veebruaril, päev varem olin näinud Küünis teist korda „Suvekooli“, põnev oli kaht lavastust kõrvutada. „Suvekooli“ vaheajal nentis meeshääl saalis: päris kreisi! Todasama sõna „kreisi“ võiks vabalt kasutada ka pöörase, müstikakirmega poola lavaloo kohta. Mingi veider fataalsuse tuuleiil libises läbi mõlema teatriõhtu seoses viitega seenelkäigule. „Väikeses häärberis“ mainib Nibek: „Tüdrukud läksid Anetaga hiliseid kuuseriisikaid korjama.“ „Suvekoolis“ aga lausub Poeg, oktoobrikuus püssiga metsa minnes: „Lähen vaatan, ehk saan mõne seene … sügisseene … Seenekastme isu tekkis järsku.“
Elutark tõdemus, et esietendust ei saa usaldada, ei aegu ilmaski. Kuna Sirbile kirjutades on auküsimus ja üksiti puhas rõõm vaadata lavastust vähemalt kaks korda, viibisin „Väikeses häärberis“ veel kord 12. märtsil. Kaks etendust erinesid tuntavalt. Ehkki põhjusmõtteliselt ju midagi ei muutunudki, oli esietenduse kramplikum skeemi järgimine asendunud pingevaba mängumõnuga. Ma ei oskagi seda Vihmarile iseloomulikku pingelõtvust adekvaatselt kirjeldada, näitlejate lavaelu kohta tekib kiusatus pruukida sõna „suvaline“, kusjuures üldse ei tahaks, et see mõjuks taunivalt, hoopis tunnustuslaenguga. Seejuures tuleb tunnistada, et märtsikuine publik püsis terve esimese vaatuse vältel üsnagi jäiselt äraootav, itsitasin vist suisa üksipäini, aga silmanurgast märkasin, kuis esireas istuva Peeter Volkonski õlad naerust vappuvad. Teises vaatuses reageeris saal juba lustilisemalt. Kassatükina „Väikeses häärberis“ ei mõju, ent eks olegi see läbinisti loogiline.
„Väikeses häärberis“ on irratsionaalne näitemäng, kus surnud ema vaim liigub keset elavaid ligimesi. Vihmari esietenduse muljena olen kirja pannud: „Kontrasti astraalsema vaimu ilmumise ja argisema maailma vahel kuigivõrd ei olnud – ega ka klassivahesid härraste ja mõisavalitsejate vahel.“ Teisel vaatamisel ei tundunud see enam üldse küsitav, pigem sihilik.
Illimar Vihmari kujundus on isemoodi lummav, sõge ja kitšilik: esimeses vaatuses püüab pilku jabur hõbesätendav tagasein Nibeki mõisas, millel mänglemas valguse värvid (valguskunstnik Ivar Piterskihh), aimatav suitsev korsten vist viitamas mõisa tööstusele, lavakülgedel heljumas valged pitskardinad. Diivanil lösutav Meelis Rämmeldi Dyapanazy Nibek lausub temale omases jõnksulises rütmis võõritusrepliigi: „Niisiis, teeme lihtsalt ühe tavalise exposé. Võtame seda kõike kui draamat, draama algust.“ Lustakas on meeste jalgade režii, sammumised diagonaalis üle lava. Kolmevaatuselist näidendit mängitakse kahes vaatuses. Sestap toimub demonstratiivne pildivahetus, kui lavamehed ühel suvalisel hetkel diivani minema tassivad, eeslavale seatakse laud, mille ümber mugitakse süüa ning rüübatakse elegantsetest miniatuursetest tassidest kohvi, hoogsast viinaviskamisest rääkimata. Mu meelest pilab säherdune pildivahetus päris lahedalt pseudoteatraalsust. Lavastuse teine ehk näidendi kolmas vaatus toimub eeslaval, magamistoas, muutes misanstseenid kammerlikuks.
Rollide võrdluses Mati Undi lavastusega ei näe ma sügavat mõtet. Jaa, mul olid veerand sajandit tagasi omad lemmikud. Kõigepealt Anu Lamp – valgetes loorides heljuv ema vaim. Kas selle vaimu käes ilmuski esmakordselt näitelavale Undi legendaarne punane lõngakera?! Ja Guido Kanguri nõbu Jęzory, punaste sokkidega luuletaja, oma õhulise musikaalse kõneviisiga. Aga seesugune esiletõstmine on puhta patuasi, toonase häärberi ansamblis vaimustasid Andrus Vaarik, Rein Oja, Ene Järvis, Helene Vannari …
Ja loomulikult plikanatid, lohmakad ülbevõitu teismelised tirtsud: Anne Reemanni 12aastane Zosja ja Piret Kalda 13aastane Amelka. Tõepoolest, tüdrukute rollilahendused on tookord ja nüüd vahest kõige sarnasemad. Isegi tsipake kahju, et Saara Nüganen mängib Amelkat, tore olnuks perekondlik järjepidevus. Nüganeni Amelka ja Carita Vaikjärve Zosja duett on estraadliku närviga nipsakas-napakas, lopsakalt groteskne õdede paar. Vahva vaadata, kuis Zosja pateetilises tänutulvas isale sülle viskub, mispeale kidur mehike koomiliselt kangestub. Stseen, kus tütred oma emale-vaimule kuuletudes tühjendavad salapärase pudeli pruuni vedelikuga, mõjub paradoksaalselt koomilisena. Kas polegi see taotluslik: piir siin- ja sealpoolsuse, elavate ja surnute vahel on sedavõrd suhteline, et surmas puudub traagika. Omamoodi lohutav, on ju.
Esietendusel jäin üpris skeptiliseks Meelis Rämmeldi Dyapanazy Nibeki monoloogi suhtes tütarde magamistoas, kui juba tõde taipav isa etendab köökus ätti või vanamutti, varjab valu koomuskiga. Aga see oligi musternäide esietenduse püüdlikkusest, teisel korral toimis Rämmeldi tõe noateral tantsisklemine teravamalt.
Viimane aeg on rääkida ema vaimust. Astra Irene Susi nooruke Anastazja Nibek, neiupõlvenimega Wasiewiczówna, liigub vaimuna paljajalu, tippides kikivarvukil kui graatsiline baleriin. Vaim ei mõju kuigi astraalsena, provotseerib malbe ja ülbe koketsusega oma meest ja (arvatavaid) armukesi.
Kõige tuntavama ja õigema helistikumuutuse läbis kahe vaatamise võrdluses Priit Loogi nõbu Jęzory Pasiukowski, too andetu (?) luuletaja, kes ometi näeb oma värssides kõike juhtuvat prohvetina ette. Selle tegelase tekst sisaldab mitmeid võtmekohti, saladuse koode. Esmamuljes häiris Loogi puhul ülemääragi tuttavlik joviaalne maneer, enesekorduse oht on kärme tulema, eriti kui tegu mitme telesaate juhiga. Seepärast tuleb lavastajatel, aga ennekõike näitlejal endal olla lavarollide suhtes hüpervalvas. Mistõttu oli eriline rõõm märgata, kuis Jęzory rolli lisandus märtsikuu etendusel õhkõrn piir – argise ja banaalse oleku ning otsekui poolkogemata sugeneva maskitu kaitsetuse vahel. Tänu haprale piirile ei mõjunud inspiratsiooni otsides põrandal aelev jalgu siputav poeet Jęzory ja Karl-Andreas Kalmeti vaimu palge ees hirmupaanikas väänlev mõisavalitseja Ignacy Kozdroń enam sedamoodi ühe vitsaga lööduna kui esmamuljes.
Fatme Helge Leevaldi nõbu Aneta Wasiewiczówna, häirimatult emotsioonitu olekuga daam, võtab dekoratiivseid poose ja lööb Jęzory vaimult üle mängleva ükskõiksusega. Muide, silma torkas vist juhuslik finess: kirehoos jättis Jęzory oma luulemärkmiku voodile vedelema, Saara Nüganen Amelkana reageeris erksalt, virutas märkmiku ulja põlgliku jalahoobiga põrandale. Korraks tekkis kahtlus, kas seesinane luuletaja ikkagi jätaks oma värsid ripakile, mis tahes situatsioonis? Või tuleks seegi kontseptuaalseks mõelda?!
Kati Ongi köögitüdruk Urszula Stechło pole pooltki nii räme kui Helene Vannari omal ajal, pigem asjalik, vaimuga on tal omad salasotid. Nils Mattias Steinbergi mõisavalitseja Jósef Maszejko oma kirevas kostüümis (esietendusel, taliolümpiamängude mõjuväljas, meenutas see kangesti tšehhi meeskonna riietust!) on ekstra häirimatu vennike: ei tema tee vaimul ja elusal käskijannal mingit vahet, aina talitab tegusalt.
Vaimude perekond lahkub käsikäes läbi saali, piki vahekäiku. Kas sel finaalihetkel oleks põhjust endalt küsida, kummale poole piiri kuulume meie, publik. Aga … on sel üldse mingit vahet, mingit tähtust?
P. S. Tegin ühe rabava avastuse. Mind on järjepidevalt kummitanud repliik: „Ma saan kõigest aru, aga ma ei tunne midagi.“ Olen seda lauset jälitanud peaaegu nagu näitlejate anekdoodis, kus üks ütleb tere, mispeale teine küsib vastu: oota, kust tükist see on? Ja nüüd siis äkki selgus, et tekstikoht pärineb hoopistükkis Witkiewiczi näitemängu „Väikeses häärberis“ lõpust, Pasiukowski ja Aneta dialoogist. Ohoo! Vihmari lavastus haakub selle tõdemusega. Põrgulikus õndsuses. Nagu serveeritaks vaimu tütarde korjatud kuuseriisikaid „Suvekooli“ Poja seenekastmes!
