On lahkunud ajaloolane, kuraator ja kunstikriitik Teet Veispak, kelle tormakas ettevõtlikkus mängis olulist rolli Eesti iseseisvuse taastamise järgse kunstielu kujunemisel. Veispak lõpetas 1979. aastal Tartu ülikooli ajalooteaduskonna ning asus tööle Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti. 1990. aastate alguses sai temast instituudi direktor. Selles rollis avas ta arheoloogiamuuseumiks kavandatud ruumides instituudi kunstigalerii, mille programmist kujunes Reet Varblase ja Veispaki kursusekaaslase Ants Juske eestvedamisel 1990. aastate keskpaiga kunstielus oluline nähtus. Kuigi Veispak on inter­vjuudes nentinud, et juhtimistöö kõrvalt jäi teadustööks napilt aega, katsetas ta samal ajal ajastule omaselt ka ettevõtlusega ning asutas kirjastuse Etf.

Uurimistöös keskendus Veispak sotsiaalajaloole ja vähemustele, kus­juures ootuspäraselt pälvis enim tähele­panu tema huvi seksuaalvähemuste ajaloo vastu. Tema huviks olid siiski tõrjutud ühiskonnagrupid üldisemalt.

Nullindate alguses, pärast ajaloo instituudi juhtimisega seotud kohtu­asja, kolis Veispak Tallinnast Karepale, oma sünnikohta, ning asus tööle Rakvere muuseumi teadusdirektori ja näitusekorraldajana. Muuseumitöö kõrval käivitas ta Rakvere kesklinna galerii, kuhu kureeris, toetudes Tallinnas kujunenud sidemetele, kaasaegse ja rahvusvahelise suunitlusega programmi. Eesti tegevuskunsti ajalukku on läinud 2000–2002 (koos Jaan Toomiku ja Paul Rodgersiga korraldatud) rahvusvahelise osalusega festival „KanaNahk“. Galerii programmi ja „KanaNaha“ eest pälvis Veispak 2001. aastal Eesti Kultuurkapitali aasta­preemia, olles üks esimesi selle tunnustuse saanud kuraatoreid – märgiline sündmus 1990. aastate kunstivälja vaidluste taustal.

Kuigi Veispaki kureeritud näitused Rakveres kogusid rohkelt publikut ja pälvisid laiemat tähelepanu, jäi nende sisu kohalikul tasandil paljudele võõraks. Tekkinud pinged viisid mõne aasta jooksul tema lahkumiseni muuseumi teadusdirektori kohalt ning seejärel ka galerii sulgemiseni. Seejärel tõmbus Veispak tagasi ning tegutses oma kodukülas asuva Richard Sagritsa talu­muuseumi näituste kuraatorina. Laiemalt tunti teda edaspidi eelkõige kunsti­kriitikuna, kuid ka Karepal jätkas ta tegevuskunsti sündmuste korraldamist. Need Eesti kunstiklassikute osalusel toimunud ettevõtmised ning neist Karepale jäänud teosed moodustavad olulise, ent tänini kaardistamata ja läbi uurimata peatüki Eesti kunstiajaloos.

Sügav kaastunne lähedastele ja sõpradele!

Indrek Grigor

Sirp