Keskkonnaaktivismist räägitakse sageli kui võitlusest, vahel lausa sõjast. Võitluse asemel näen aga looduskaitsjate tegevuses rohkem soovi hoida. Tihti on algaja looduskaitsja esimeseks sammuks kodukoha raba, jõe või metsatuka eest seismine. Elukeskkonna ja loomade kaitsmisele pühendutakse sageli õhinapõhiselt, vabast ajast. Selle tuumaks näib olevat lakkamatu, sageli nähtamatu ja tihti kurnav hooletöö, mida iseloomustab ressursinappus, mis tähendab, et pidevalt jõutakse tegeleda palju vähemaga, kui vaja oleks.

Loodus- ja loomakaitse valdkonnas tegutsemine võib olla emotsionaalselt kurnav ka seetõttu, et ei tegutseta lineaarse progressi usus. Eesmärgiks ei ole midagi ehitada, uueks luua, efektiivsemaks ja edukamaks tuunida. Looduskaitsja argipäev on justkui pikk taganemislahing, kus tuleb edusammuks pidada sedagi, kui midagi hullemaks ei lähe. Kui läheb korda peatada kahjulik seadusemuudatuse kavatsus, ära hoida kellegi kitsastest ärihuvidest tulenev vääriselupaiga hävitamine või õnnestub saavutada, et suure taristuprojektiga alustamisele eelneb adekvaatne keskkonnamõjude hindamine.

Loodus- ja loomakaitsjaid kuulates võib tuua paralleeli leina viie staadiumiga: eitamine, viha, tingimine, masendus ja viimaks leppimine. Paljud on kogenud vapustust, mõistes, kuivõrd on inimtegevus viinud tasakaalust välja ökosüsteemid, millistes tingimustes peetakse farmiloomi või kui hirmutavad on kliimakriisi stsenaariumid. Loogiline on püüda seda kõike eitada – inimene ju ometi ei suuda midagi nii hullumeelset korda saata. Järgneda võib vihapurse kasvule orienteeritud süsteemi vastu. „Tingimine“ tähendab lootust, et järgmine avalik kiri, koosolek või aktsioon on see vajalik ja puudu olev õlekõrs, mis maailma päästab. Kui õnnestub need tunded läbida, võib tulla midagi leppimise sarnast. See ei tähenda allaandmist ega apaatsust. Kiire õnnestumise lootus ja lootusetusega vahelduv optimism asenduvad rahuliku veendumusega, et tehakse õiget asja, ning tagasilöögid enam ei heiduta.

Olen palju mõelnud, kui tähtis on hoida hoidjaid. Ühiskond soosib kalestumist, sest tundlik inimene on kasvule häälestatud majandusmasinale ebamugav. Empaatiat käsitletakse tihti kui nõrkust. Puukallistaja on muutunud halvustavaks väljendiks, olgugi et on märk sellest, et me pole veel täielikult kaotanud võimet tajuda end osana tervikust, julgest ja toimivast kodanikuühiskonnast. Kodanikuühiskond tugevneb siis, kui me lõpetame aktivistide tühistamise ja „tavalistest“ inimestest eraldamise.

Majanduskasvule ja edukultusele üles ehitatud süsteemis mõõdetakse samadel alustel ka inimesi. Väärtustama peab aga piisavust – arusaama, et maailm suudab täita inimkonna vajadusi –, aga mitte ahnust. Sellesama piisavuse mündi teine külg on ahne ja enesekeskse eluviisi ühiskondlik hukkamõist, kuid ühisesse asja panustamist tuleb näha prestiižika ja ägedana. Iseenda ja üksteise hoidmine – eriti nende, kes aktiivselt hoiavad maailma – on meie ühine vastutus.