Pärandobjektidega puutub kas omaniku, kasutaja või möödujana kokku iga inimene. Pärand ei hõlma üksnes otseselt inimese kujundatud keskkonda, vaid ka loodust, maastikku, isegi harjumusi ja traditsioone. Ühelt poolt saab rääkida pärandi rahvuslikust, riiklikust, ühiskondlikust mõõtmest, teisalt selle globaalsest või universaalsest mõõtmest.

Anni Martin arvustas 15. mai Sirbis uut muinsuskaitse aastaraamatu numbrit ja kirjutas ses artiklis n-ö tavalisele inimesele omistatavatest vaadetest kultuuripärandile ja muinsuskaitsele, üllatudes seejuures, et „muinsuse“ termin pole oma „nunnususest“ hoolimata leidnud kõlapinda. Pärandi ja muinsuskaitse terminite ajalooga mõnevõrra tegelenuna ei oska ma näha „pärandi“ kasutamist „kultuuripärandi“ sünonüümina erialaringi mõttevahetustes problemaatilisena (seaduses ja valdkonda korraldavates dokumentides tuleb muidugi olla täpsem). Sageli on mõiste mõningane ähmasus ja piiride paindlikkus koguni termini jätkusuutlikkuse parim garantii: just üheselt defineerimatud asjad panevad uuesti ja uuesti nende üle arutlema, hoiavad need aktuaalsena. Kitsalt kunstiteoste kaitseküsimuste seadmisel võib seega kasu olla pärandiuuringute (heritage studies) üldisemast, materiaalse kultuuri kõrval nt folkloori, kuid ka pärimist ja isegi põlvnemist laiemas tähenduses hõlmavast fookusest.

Ajaloomuuseumi muinsuskaitsenäitus

Maarjamäe lossis avatud näitus „Sulle on pärandus!“ on kukkunud seega õigele kohale. Näitus on suunatud just sellele nn tavainimesele: selgitatakse väga üldisi asju, muinsuskaitse olemust, nagu muuseumis peabki. Seda enam et muinsuskaitse teemade puhul on paratamatult tegu igavese ringlusega: iga põlvkond seisab jälle silmitsi objektide väärtuse, valikuprintsiipide ja parima kaitse korraldamise põhimõtteliste küsimustega. Ka kõnealusel näitusel on taas avastatud, kui tänapäevaselt läheneti sarnastele probleemidele juba sajandite või kümnendite eest.

Juhtivate rahvusvaheliste kultuuripärandi organisatsioonide kogemusega ülikooliõppejõu Riin Alatalu ja muinsuskaitseameti taustaga muuseumiarheoloogi Ulla Kadaka tandem kuraatoritena kõlab nagu unistuste pakett. Linnahalli tuleviku küsimuse kaudu külastajate kaasa mõtlema kutsumise katse näituse algul ja lõpul on hästi valitud. Muistise märgistega alustamine on samuti hea võte. Terve pikk vastassein kitsasteks koridorideks kujundatud ruumides on kulutatud aga Kunda kultuuri kui nähtust meelde tuletavale, kuid väheütlevale videoprojektsioonile.

Teksti on näitusel võrdlemisi palju, kuid seda on osavalt varieeritud seinale paigutatud luukide jms võtetega. Arheoloogiasektsioon varaste leidude kohta näituse teises ruumis on väga hea ning aktiveerib vaatajat mõtlema, kuidas muinsuskaitse ja selle vajadus ülepea on tekkinud. XIX sajandi esimese poole veel harali tegevuse käsitlus ongi näitusel kummati põhjalikum kui XIX ja XX sajandi vahetusel toimunu. Kuna baltisakslaste panust muinsuskaitsekorralduse ja vastava õigusruumi väljatöötamisse on mitu uurijat – näiteks Indrek Jürjo, Ants Hein ja Kersti Taal – põhjalikult käsitlenud, võinuks selle olulise etapi esitlemisel minna veidi enam süvitsi. Tõsi, näituse fookus on seatud pigem XX sajandile, kuid tervikust jääb nõnda mõneti ebaühtlane mulje. Näiteks palju varasemal, 1666. aasta Rootsi muinsuskaitseseadusel („Kuningliku Majesteedi plakat ja käsk vanade mälestusmärkide ja muinsuste kohta“) on peatutud, ehkki kontekst on selle ümber jäänud väheseks. Erinevalt baltisakslaste muinsustegevusest on see aga tõepoolest vähe uuritud teema: selge, et nii laia kaarega näituse juurde ei saagi käia lisaks veel pikk arhiivitöö ja alusuuringud kõigi tahkude kohta.

Siiski oodanuks rohkem kaitsealuste objektide originaale, mis oleks sellist mõtisklusnäitust (Kadaka sõnastus) elavdanud. Visuaalsete kujutiste ja arhiividokumentidega oleks saanud pakkuda tervikliku läbimängu mõne arheoloogia-, arhitektuuri- või kunstimälestise kaitse alla võtmise otsustusprotsessi ja selle dokumentatsiooni kohta. Kuraatoriekskursioonil üles tulnud varemete lammutamine või kivimurruna kasutamine on samuti teemad, mis panevad vaataja mõtlema.

Eksponeeritud on Carl Friedrich Christian Buddeuse Oleviste kirikut kujutav teos, mis jääb aga kuidagi üksi. Kuivõrd Oleviste 1820. aasta põlengut on põhjust vaadelda kohaliku päranditeadlikkuse olulise käivitajana ning nii sündmusest endast kui ka kahjustatud kirikust on arvukalt kunstilisi jäädvustusi, oleks terve ja varemetes hoone kontrasti kaudu saanud teema vaatajale kaasakiskuvamaks teha (ajaloomuuseumi kogus on isegi olemas suuremõõtmeline ülesehitamisaegne makett). Otto Wilhelm Masingu artiklit sellest põlengust Marahwa Näddala-Lehes võib pealegi käsitleda eestikeelse muinsusmõtte tekke ühe olulise tähisena.

Lugu on ehitatud 14 objekti ümber, kuid hea oleks teada, miks valiti just need. Kohati kõigub ka esitusviis (nt Hinni talu maketi puhul ei leidnudki ma silti infoga, millal ja kes selle on teinud või kust kogust see pärineb). Kui rääkida Jakob Hurda rahvapärimuse kogumisest või Jaan Jungi arheoloogiliste leidude aktsioonist, tahaks nende näo asemel näha parem mõnda kogumislehte, objekti, informanti või jäädvustust kogumisolukorrast (toonaseid välitöid on maalinud mitu kunstnikku). 1896. aasta seisust on küll mitu suurt fotot arheoloogilistest leidudest seinale suurendatud, aga eks mina vaatagi seda näitust pigem ajaloolase, mitte praktikuna: siin on tehtud teistsugused valikud ja seda ei saa kuraatoritele ette heita.

Näitusesaalis domineerivad visuaalse materjalina niisiis fotoreproduktsioonid. Lisaks on eri momente, kuid ka isikuid ja sündmusi uute visandlike joonistustega ellu äratada püütud. Õnnestunud on näiteks 1925. aasta esimene muinsuskaitse nõukogu koosoleku skeem osalenud spetsialistide põhisõnumitega jutumullides (kunstnik Veiko Tammjärv). Mitmel pool mujalgi on kõnekaid ajaleheväljavõtteid ja tsitaate seinale nopitud.

Kuraatorid on tõstatanud ka 1920. ja 1930. aastate kaitsenimekirja usaldusväärsuse küsimuse. See on küll arhiivis mitmes eksemplaris alles, kuid Alatalu on juba varem käsitlenud toonasesse nimekirja kantuid pigem ettepanekutena, mitte reaalselt kaitse alla võetud objektidena.¹ Seejuures on selge, et seaduse algusaastail olid paljud asjad alles paika loksumata ning praegusega võrreldes menetleti ja jõustatigi ettepanekuid teisiti. Segadust tekitab aga tõepoolest asjaolu, et nimekirja versioone on mitu ja alati ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha, milline on lõplik. Nimekirja hoiti kokku koondatuna haridus- ja sotsiaalministeeriumis ning eriala kaupa paralleelselt vastavas Tartu ülikooli osakonnas (ajalugu, arheoloogia, kunstiajalugu) ja Eesti Rahva Muuseumis (etnograafia), kuid nimekirja muudeti igal aastal ja nii on tervikpildi saamine raskendatud.

Aegadeülese vaate pakub Tallinna Vabaduse väljaku näide, mille puhul on ühe koha lugu ekraanil liikuval ajajoonel edasi antud. Siingi oleks leida olnud veelgi häid visuaale, nt Peeter Suure kuju kõrvaldamishetkest, ja abiks olnuks ka aastaarvude ülevaatamine (kuidas saab 1920. aasta väljak olla ilma monumendita, kui see võeti maha alles 1922. aastal, nagu on sealsamas kõrval märgitud?).

Näituse pealkiri on iseenesest kutsuv. Arusaadav, et see on osalt ülekantud tähenduses mõeldud, kuid siiski mõjub selle otsuse taustal üllatavalt, et ei pärimisest, pärandamisest, testamentidest ega erakogudest pole tegelikult näitusel eriti juttu. Tunnusvisuaaliks valitud Nõukogude-aegne foto heas vormis meestega veekogu kaldal näeb ju kena välja, aga pole näituse sisu arvestades kuigi kommunikatiivne – see peab ilmselt osutama allveearheoloogiale. Aga võib-olla ongi patt sel näitusel igatseda rohkem originaalmaterjali või välja tuua muid puudujääke, sest need saavad korvatud teisel Tallinnas praegu avatud näitusel.

Kunstimuuseumi konserveerimisnäitus

Kui ajaloomuuseumi näitus on pühendatud 1925. aasta „Muinasvarade kaitse seaduse“ 100. aastapäevale, siis Eesti kunstimuuseumi mitmeosaline suurnäitus tähistab 1975. aastal asutatud konserveerimisosakonna 50. aastapäeva. Maarjamäe näitusel on keskendutud arhitektuuri- ja arheoloogiaobjektide (kinnismälestiste) kaitse küsimustele, kunstimuuseumi omal kogudesse kuuluvate kunstiteoste kui vallasmälestite konserveerimisele. Nii võib öelda, et mõlemad näitused jutustavad lugu peamiselt ajas muutuvate hoiakute kaudu.

Üldpealkirja „Restauraatorist konservaatoriks“ all peidab end tegelikult viis näitust: Nigulistes ja Adamson-Ericu muuseumis on mõlemas kaks näitust (või vähemalt selgelt eristuvat sektsiooni), kusjuures igas hoones on väljapanek tehtud eri kujunduse ja omaette meeskonnaga. Läbimõeldus ja n-ö kollektiivse aju hüved paistavad välja; igale näituse osale oma näo andmisse on panustanud mh muuseumijuhid kaaskuraatoritena. Nii on tegu vist küll pretsedenditu megaprojektiga: sellise mastaabiga eri muuseumihoonete vahel jagatud ühisnäitust ei mäletagi. Paljud infotahvlid on seejuures paigutatud püsiekspositsiooni vahele, andes põhjust ka juba mitu aastat avatud näitusi uuesti vaatama minna.

Konservaatorid moodustavad kunsti­muuseumi suurima osakonna, mille töö jääb nn tavainimesele tõesti ilmselt kõige nähtamatumaks. Institutsiooni ajaloo ja töötajate väljapanek Adamson-Ericu muuseumi keldris on neid inimesi tundvatele vaatajatele kahtlemata tore, annab ülejäänud näituseosade taha päris näod, kuid kannab ehk avalikkusele mõeldud näitusena kehvemini välja (see on küll üleval teistest lühemat aega).

Niguliste püsiekspositsiooni vahele istutatud näitus tundub mulle kõige õnnestunum, moodustades kujundusliku terviku (Inga Heamägi graafiline disain): taust on huvitaval viisil ja parajate ampsudena kättesaadavaks tehtud, aga suur tekstimassiiv ei lämmata – kaasa on siin aidanud kirikuruumi avarad mõõtmed. Ka Adamson-Ericu muuseumi suurtel infotahvlitel on huvilisel põnev konserveerimisetappides järge ajada. Kadrioru kunstimuuseumis keset ruumi paigutatud lapatavatest vihikutest on ilmselt kergem kogemata mööda jalutada, ehkki püsiekspositsiooni keskel on selline valik ilmselt mobiilseim lahendus. Kunstimuuseumi näitus toimib hästi muu hulgas seetõttu, et fookuses on hiljuti tehtud tööde kõrval konserveerimise ajalugu – ja sellega väärtuste ümberhindamise lugu, mida teisest vaatepunktist lahatakse ajaloomuuseumi näitusel. Nimelt Niguliste tornis on ootamatu – ja põnev – kohata XX sajandi teise poole ja XXI sajandi kunsti konserveerimise näitust. Selliseid stereotüüpse identiteedi lahtiraputamisi ongi igal muuseumil vaja.

Kujutan ette, et päris igaüht sellise detailsusega üksikteoste taastamislugudesse süüvimine ei kõneta. Kui meie muuseumides nähakse sageli vaeva sellega, kuidas teha kohalik ajalugu või kunst arusaadavaks ja huvitavaks kaugelt tulnud ja eelteadmisteta külastajale, siis kunstiajaloo tehnilise külje kaudu lähenemine avab materjaliga suhestumiseks tee paljude erialade ja piirkondade inimestele. Peensusteni mõistmiseks on siingi vajalikud eelteadmised, kuid kunstimuuseumi kontekstis on selline loodusteadustele omane universaalne pilk värskendav.

Lõpetuseks

Näitust teha on keeruline ning materjali esitlemine on seejuures vaid üks tahk: vaatajat ei tohi info- ega tekstikülluse alla matta, tema tähelepanu tuleb hoida, visuaalselt ja ruumiliselt terviklik mulje luua, samas vaataja kaasata. Ja sellega on mõlemal näitusel hästi hakkama saadud. Lisaks on tänuväärne mõlema lastele suunatud materjal. Ajaloomuuseumi näitus annab niisiis laia kaarega üldise pildi, kunstimuuseumi oma aga sukeldub sügavale üksikobjektidesse. Kui viimane näitus läheb ka mõnele vaatajale ühe objekti tasandil liiga konkreetseks, siis saab minna tagasi Maarjamäe näitusele valdkonna arengu suuremate küsimuste üle järele mõtlema. Ma ei tea, mil määral see oli nii kavandatudki, kuid igatahes need kaks näitust täiendavad teineteist.

Mida ütleb see meie museoloogia või humanitaarteaduste seisu kohta, et korraga on valida nii mitu sama teemat eri vaatepunktidest käsitlevat näitust? Kindlasti seda, et Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond on oma nüüdseks enam kui 25aastase tegevuse jooksul välja lasknud tohutu hulga spetsialiste, ning et nende seas on väga erinevate huvide ja teadmistega inimesi. Ometi tundub mõneti, et aeg on viinud muinsuskaitseametnikud ja nad välja koolitanud osakonna üksteisest lahku – sama sedastati muu hulgas Maarjamäe näituse raames toimunud 9. mai vestlusringis.

Maarjamäe näituse tugevaim ühiskondlik panus ongi selle raames toimunud teemakohaste vestlusringide sari. Avamispäeval 2025. aasta oktoobris osales koguni üheksa esinejat mitmetest riigiametitest ja ministeeriumidest. Kiiresti jõuti järeldusele, et kui mõnikümmend aastat tagasi valitses sageli muinsuskaitse ja arendajate vahel vastasseis, siis nüüd nähakse muinsuskaitset pigem paindliku partneri kui piirangute seadja ja uue elu takistajana – sõnum oli hoopis, et dialoog ja koostöö toimib.

Kaitsmiskorraldusele ja konserveerimisetappidele keskendatud näitused on nõnda David C. Harvey pärandiks kui protsessiks² nimetatu parim näide: välja ei ole pandud mitte ajas-ruumis fikseeritud teosed, vaid pigem lõputus ümbertõlgendamises objektide lood. Nende näituste teemad on niisiis väga vajalikud – nii ametivennal kui ka „tavalisel inimesel“ on põhjust rõõmustada.