Ekraaniaju, ATH, õõvarullimine, ühismeedia, infovoog, sisuturundus, lühiformaat … Mis on neil ühist? See, et olen sellisest teemapüstitusest väsinud. Sama väsinud olen ka kunstiteostest, mis püüavad internetikogemust lavale tõlkida, sest tihtilugu mõjuvad need korraga nii illustreerivalt kui ka pealiskaudselt. Seetõttu ei näe ma mõtet, miks lahata Júlia Vavra „tähelepanuvõrgu“ kontseptsiooni, dramaturgiat või vormi, sest teose kõige huvitavam kiht peitub tantsijate kohalolus.
Disainerite moeetendused on ajas muutunud aina performatiivsemaks ning nüüdisaegne tants ja etenduskunst laenavad aina rohkem moemaailma esteetikat. Seega on tähelepanuväärne, et Júlia Vavra on kavalehel märgitud ühtaegu nii lavastaja-koreograafi kui ka kostüümikunstnikuna. Just rõivaste materiaalsuse ning aksessuaaride kaudu hakkavad lavastuse tegelased avanema.
Etendusejärgsel kunstnikuvestlusel mainis Tiina Mölder, et temalt nõudis vaeva töötada teemaga, millega tal on olnud vaid põgus isiklik kogemus. Ent võib-olla pakub just see kõrvaltvaataja positsioon värske pilgu muidu äraleierdatud teemapüstitusele? Mölder alustab põrandalt: jalas liblikatega kontsakingad, seljas must liblikaembleemidega nahkkostüüm ning nägu katmas must kübar. Tema liikumises on korraga haprust ja jonnakat enesekindlust, mille koosmõjus mängleb ta läbi stseenide.
Etenduse teises pooles märkan, kuidas Mölder otsib ükshaaval publikust inimesi, kellele salapäraselt silma teha. Ta pöörab otsustavalt pea üle parema õla, otsib pilku, leiab oma järgmise sihtmärgi ning pilgutab silma. Järgmine hetk on ta juba ära pööranud ning vaatajale jääb vaid kahtlus, kas see juhtus ikka päriselt. Ent mõne hetke pärast on ta keeranud sama kavalalt uuesti näo üle õla, kohanud minu pilku ning teinud mulle silma. Enne kui jõuan vastu pilgutada või muiata, pöörab tantsija näo ära. Ma ei saa oma serotoniinilaksu kätte ning jään ootama järgmist pöördumist. Ülejäänud virvarr kaob. Möldri kelmikas, kuid salakaval kohalolu toimib sama halastamatu täpsusega nagu ekraani lühiformaadidki.
Musta pika seeliku, kivikestega kaetud tumeda pluusi ning lakiga siledaks tõmmatud krunniga Karin Aarelaid mõjub esmalt kui luksusliku reklaamikampaania tegelane. Valgus, heli ja publiku tähelepanu koonduvad täielikult talle ning kollasele peopesasuurusele mänguasjale, mille ta laigulisest käekotist välja õngitseb. Lühikese rituaali järel ilmub kotist teinegi loom, seekord sebra, kes hõljuks justkui nähtamatu tamiili otsas. Aarelaid esineb enesekindla mustkunstnikuna, mis on tahtmatult koomiline, arvestades triki antiklimaatilisust. See, mis ekraanimaailmas toetub filtritele, montaažile ja digiillusioonidele, võib teatrilaval mõjuda õõnsa efektina.
Peaaegu nähtamatute liigutuste ajel veereb kaadrisse rulluiskudel ja kapuutsiga Pääsu-Liis Kens. Tantsija pikka hõbedaste roosikujutistega õhtuseelikut katab hall teibiga ümber piha kokku tõmmatud pusa. Kensi liikumine on eelkõige nõtke ja läbitunnetatud, mistõttu mõjuvad eriti teravalt tema äkilised jõulisemad liigutused. Tema kehateadlikkus tuleb kõige selgemalt esile, kui ta suletud silmadega mööda lavaruumi servi poodiumitele ronib ning õrnalt oma ümbrust kompab. Tantsijat jälgides on raske uskuda, et ka tema võiks kaduda ekraani taha.
Ühtäkki ärkavad viis tantsijat justkui hüpnoosist ning hakkavad ühismeediast tuttavate viraalsete heliklippide saatel esitama lühikesi rollimänge. Kontekstist välja rebitud paarisekundilised helid on kui seosetud impulsid, mis panevad proovile tantsijate kehastumisvõime ja tähelepanu kiiruse. Kõige mõjuvamalt läheb selle rütmiga kaasa Eveli Ojasaar. Tema ekspressiivne miimika, lai naeratus ja väsimatult üles paiskuvad jalalöögid loovad kujutluse ekraanikehast – kehast, mis on loodud kohe pilku püüdma. Ojasaare liikumises on kabaree ja show-tantsu afektiivsust, mis mõne teise lavastuse puhul võiks mõjuda liialdusena, ent siin osutub tugevuseks. Silmi punnitades ja huilates on see karakter otsekui telefoniekraanilt lavale roninud.
Laval on veel üks teistest pikem tantsija, kelle liikumises on peaaegu unine voolavus. Jäsemed järgnevad kehaimpulssidele vabalt ja pingutuseta. Lihtne mustvalge T-särgi ja lühikeste pükste komplekt meenutab lapsepõlve pidžaamat või laagrikostüümi. Kuid keset kostüümi laiutab pealuu. See kummaline kooslus viib mu tagasi lapsepõlve, sellesse imeliku perioodi, kui dinosaurused said järsku kohutavalt oluliseks. Etenduse ühes lõbusamas stseenis kehastubki Juulius Vaiksoo minu silmis türannosauruseks, kes sujuvalt üle kanna rullides läheb ruumi avastama. Nagu sauruselgi, koondub tantsija tähelepanu eelkõige peale ja jalgadele, käed ripuvad veidralt krõnksus peaaegu kasutuna. Mis iganes Vaiksoo huvi äratab, siis kõigepealt nõksatab tema pea ning alles seejärel keha …
Pea ees liikumine ja liigestest lahti kehakeel hakkavad tasapisi läbima kogu lavastust. Pead pidi ekraanis kaob tähelepanu justkui musta auku, kuid keha jääb maha. Diivanile, toolile, tänavale …
