Ballett „Asjatu ettevaatus“ aastast 1789 on vanima libretoga ballett, mis elavas traditsioonis tänapäeva jõudnud – seda küll süžeega, mitte algse muusika ja koreograafiaga. Erinevalt näiteks „Giselle’ist“ või „Luikede järvest“, milles süžeelõigud on seotud kindlate muusikaliste teemadega ning koreograafia kõigile muudatustele vaatamata siiski säilitanud oma põhilised joonised ja liikumised, on „Asjatust ettevaatusest“ läbi sajandite tekkinud mitmeid muusikalisi ja koreograafilisi versioone.

Balleti võlu on selle sünnist saati seisnenud eluläheduses, värvikates tegelastes ja olukordades: artistid saavad avada oma ande mitmekülgsuse ning – klassikalises balletis haruldane asi – neil on laval lõbus. Enamasti on klassikaline repertuaar täis traagilisi noote ning puhast vallatut rõõmu, mis kannaks tervet lavastust algusest lõpuni, kohtab harva.

Värvikad tegelased. Lugu ise on lihtne: taluneiu Lise on armunud Colas’sse², kuid neiu ema, lesknaine Simone, on veendunud, et see pole sobiv valik: tema eelistab viinapuuistanduse omaniku Thomas’ poega, lapsemeelset Alaini. Libreto järgi selgitab Simone Lise’ile, et Colas on „logard, kes arvab, et kuna ta on rikas ja noor, sobib ta sulle meheks, aga ta eksib. Kadunud Simone (Lise’i isa) lubas su Thomas’ pojale, kes on aus noormees, ja austusest oma mehe mälestuse vastu kavatsen ma tema lubadusest kinni pidada“³. Hilisemad libreto­variandid toovad mängu varandusliku ebavõrdsuse: Simone eelistab vaesele Colas’le rikast Alaini. Kuid vaatamata ema pingutustele armunuid lahus hoida õnnestub noortel kohtuda ja lõpuks ka õnneliku (või õnnetu – sõltub vaatepunktist) juhuse läbi abielluda.

Olulisemad kui lugu ise, kus on naljakaid episoode ja humoorikaid keerdkäike, on tegelased: naiivsevõitu armas, aga ka teismelise trotsi ja iseteadvust täis Lise; armunud, kuid kaval krutskivend Colas; sihikindel ja traditsioonilisi väärtusi austav lesknaine Simone; tähtsust täis Thomas ja ullike Alain, lisaks muidugi talupojad ja -tütred. Itaalia laada­teatrist pärit traditsiooni kohaselt esitavad vanemaid naisi sageli mehed ning nii on see olnud „Asjatu ettevaatuse“ kõikides versioonides. Lesk Simone on läbi aegade pakkunud meestantsijatele ohtralt lustimisvõimalusi naiskarakteri esitamisel, võimaldades nii karikatuurseid kui ka psühholoogiliselt nüansirikkaid tõlgendusi.

„Asjatu ettevaatuse“ eelmine lavastus Estonias esietendus 46 aastat tagasi ning püsis repertuaaris menukalt mitmeid aastaid. Toonane versioon valmis esmakordselt 1971. aastal Peterburi Mihhaili teatris (toona Leningradi Väike Ooperi- ja Balletiteater). Koreograaf Oleg Vinogradov ei olnud rahul Venemaal levinud variantide muusikaga, mis oli pärit XIX sajandi keskpaigast: tema arvates ei andnud need piisavalt hästi edasi libreto värvikust. Keiserlike teatrite noodikogudest leitud anonüümne noodimaterjal pealkirjaga „Lise ja Colin“ omistati hiljem Ferdinand Heroldile ning sellest sai Vinogradovi lavastuse alus. Tulemuseks oli värviküllane ja humoorikas idüll, kus rõhutati tegelaste klassikuuluvust: jõukas Simone, rikas mölder Thomas ja vaene Colas – see andis selge põhjenduse ema valikule.

Vinogradovi koreograafilises keeles⁴ segunesid XIX sajandi alguse tantsu­leksika (madalad tõsted ja hulk väikseid liigutusi, otsesed pöördumised publiku poole) ja tollase laadateatri võtted akrobaatika, šõu- ja lavalise folkloorse tantsu elementidega nõukogude XX sajandi balletist.⁵ Toona tärganud balletihuvist ajendatuna käisin lavastust mitu korda vaatamas ning mäletan erilise selgusega oma karjääri alguses Tatjana Voroninat (Lise), Juri Jekimovit ja Mihhail Netšajevit (Colas), Aleksandr Kikinovit (lesk Simone), Mihhail Bogatõrjovi (Alain). Just noorte tantsijate loodud karakterite vahenditus tõmbas kaasa ja on seniajani selle balleti karakteriloome mõõdupuuna silme ees.

Tempokas ja tehniliselt nõudlik. Marc Ribaud’ lavastusega on Estonia toonud repertuaari Michael Pinki „Giselle’i“ kõrvale veel ühe tänapäevastatud klassikalise teose. Järgitud on algset süžeed, muusikaliseks aluseks on Heroldi Pariisi Ooperi arhiivist leitud käsikiri John Lanchbery arranžeeringus, millele tugines 1960. aasta Frederick Ashtoni versioon. Ribaud on toonud tegevuse 1950. aastatesse, põhjendades oma valikut järgmiselt: „See haakub ajaga, mil naised hakkasid lõpuks senisest enam oma õiguste eest seisma ja rohkem otsustama. Just nii tahtsingi Lise’i kujutada – naisena, kes otsustab ise oma elu üle, selle asemel et ema plaanid vaidlemata omaks võtta.“⁶

Ribaud’ lavastuse tegevus jääb küll maapiirkonda, ent XX sajandi kesk­paigale ei viita üksnes rõõmsavärvilised kostüümid ning mõned liikumisvõtted tvistist ja teistest selle ajastu seltskonna­tantsudest, vaid ka mootor- ja jalgrattad, millega laval uhkeid tiire tehakse. Leidub aga veidraid anakronisme: vaevalt et 1950. aastatel klopiti võid ikka veel käsitsi suurtes püttides või kus käis Simone II vaatuses koduriideid pidulikuma kleidi vastu vahetamas? Ja kui lavastus algab teineteise embuses ärkavate Lise’i ja Colas’ga, siis miks peaks neiu häbenema oma unistust abielust ja lastest (Colas kuuleb seda tema teadmata II vaatuses pealt)? Algse libreto järgi mõistavad mõlemad noored just selles stseenis, et nende vastastikune, seni pigem lapseliku iseloomuga sümpaatia on midagi enamat – praegusel juhul armumise arengulugu ei näe.

Ribaud’ koreograafia on tempokas ja tehniliselt nõudlik, eeldades tugevat klassikalise balleti baasi, mida on tänapäevasemasse võtmesse painutatud. Lisaks mainitud aega markeerivatele seltskonnatantsude elementidele kohtab klassikalise joone painutamist: murdunud randmed, sissepööratud jalad ja katkestatud fraasid loovad mängulise, kergelt groteskse maailma. Colas’ sõprade tantsudest aimub esimese vaatuse alguses loomade (kanade, farmi­loomade) stiliseeritud jäljendamist, mis tekitab publikus äratundmisrõõmu.

Peapaari Lise’i ja Colas’ duetid moodustavad sellele lustlikule energiale lüürilisema kontrasti. Nende duetid on voolavad ja pikendatud fraasidega, moodustades kaunid kehalised vestlused, kuigi ka siin on jooned käänatud. Koreograafia ei taotle pelgalt virtuoossust, vaid sünnib pilkude, pauside ja keharaskuse nihkumiste kaudu. Colas’ liikumised on suure liikumisamplituudiga, maskuliinsed ja avatud; Lise ühendab kerguse jonnaka impulsiivsusega.

Olen näinud Lise’i ja Colas’d Laura Maya ja Joel Calstar-Fisheri esituses ning nemad tulevad rollide tehnilise poolega laitmatult toime. Maya toob Lise’i iseteadlikkuse sarmikalt esile, ent saalis ei tunne päriselt, et ta on oma väljavalitusse kõrvuni armunud. Calstar-Fisheri Colas on südamlik ja lahe noormees, kuid mitte päriselt see küpselt mehelik naistemagnet, kes teeks mõistetavaks, miks Simone teda väimeheks ei soovi.

Tähelepanu keskmes. Kuigi balleti keskmes on armastajapaar, on siiani eredamalt meelde jäänud kõrvaltegelased. Lesk Simone’i on seni kehastanud William Newton ja Marcus Nilson, luues kaks täiesti erisugust, ent võrdselt mõjuvat rollilahendust. Esimese Simone on robustne, kohati vulgaarnegi eit, tõeline tordikomöödia täht. Tema Simone’il on väga selge ettekujutus, millist rolli ta tütre abielus endal näeb, nimelt juhtivat ja olulist. See ehk ajendabki teda ka eelistama lihtsameelset Alaini toredale, kuid vaieldamatult küpsele Colas’le. Ehk rihib ta isegi papa Thomas’d ja loodab olla perekonnapea, eriti arvestades, et Thomas on siinses lavastuses radikuliidist kõverasse tõmbunud hädine vanamees? Newtoni Simone on igal hetkel suurem kui elu, kõik emotsioonid ja tundeseisundid on paksude värvidega esile toodud: stepptantsu lõppedes oma seeliku­saba kergitamine toob tema loomuse rämeda labasuse jõuliselt esile. Kuivõrd erinev on see roll Newtoni viisakatest ja peenetundelistest printsidest!

Marcus Nilson samas rollis on hoopis teisest puust: peenutsev ja flirtiv, meenutades Hyacinth Bucketit (kes hääldab oma nime Bouquet’na) briti komöödiasarjast „Rahu, ainult rahu!“ („Keeping Up Appearances“). Tema seelikusaba kergituses on pisut purjakil kekutamist ning tema flirtimise tipphetk on viimase pildi minestamisstseenis, kus ta kasutab silmapilk ära teda toibutama tulnud noormeeste tähelepanu. Roll pakub ohtralt mänguvõimalusi ning on selge, et eri koosseisudes hakkavad artistides esile tulema erilaadsed värvivarjundid, nii et ainuüksi lesk Simone’i eriilmeliste kehastuste tõttu tasub balletti mitu korda vaadata – see roll on omamoodi inimloomuse elurikkuse näide.

William Newton teeb selles balletis veel teisegi karakterrolli: ta on ka tudisev Thomas. Jällegi on artist nii grimmi kui ka karakteriseeringu tõttu tundmatuseni muutunud. Thomas pakub küll inimloomuse rikka paleti demonstreerimiseks vähem võimalusi kui lesk Simone’i oma, kuid karakteri piires suudab Newton luua põdura, ent siiski joviaalse tegelase, kes on oma lapsemeelsesse poega sügavalt kiindunud ja soovib talle abielu kaudu seltsilist leida. Veelgi enam, temas endaski on paras annus poja lihtsameelsust. Finn Adams, teine Thomas’ kehastaja, loob liigutavalt kohmaka karakteri.

Teine suur tähelepanumagnet on Alain, keda sageli on kujutatud külatolana. Ashton aga on selgitanud oma lavastuse kontekstis, et Alain on pelgalt lapselik ja seksuaalselt ebaküps, millega ta vastandub naistemees Colas’le. Kuna Alaini on kasvatanud ainult isa, on noormees kohmakas ega oska end naiste seltskonnas ülal pidada⁷ – siit ka tema kõikvõimalikud veidrused mitte üksnes Simone’i ja Lise’iga, vaid kogu külarahvaga suheldes. Tema koreograafia põhineb katkestustel ja ebasümmeetrial: liikumised, mis justkui ei jõua lõpuni, või hüpped, mis lagunevad poole pealt, näitavad tegelase kohmakust ja sotsiaalset ebakindlust. Seda lapselikku Alaini kehastavad suurepäraselt Antonio Gallo ja Yuki Nonaka: esimeses pääseb enam esile tegelase siirus, teises koomiline lapsemeelsus. Mõlemad moodustavad ereda kontrasti nii lesk Simone’i kui ka armastaja­paariga.

Võimalus lustida. Marc Ribaud’ „Asjatu ettevaatus“ on lavastus, mille suurim tugevus peitub selle mängulisuses ja karakterirohkuses. Kuigi dramaturgias ja peategelaste arengus võib leida küsitavusi, kompenseerib seda koreograafia elavus ning kõrvaltegelaste värvikus. Estonia balletirepertuaaris annab see võimaluse end üha süngemaks muutuvast reaalsusest mõneks tunniks välja lülitada ja põgeneda värvi­rohkesse lustlikku maailma, kus „halvast heani on vaid üks samm“⁸. Trupp näib laval tõepoolest lustivat ning kui tegelaste suhted ajapikku süvenevad ja mitmekesistuvad, võib sellest kujuneda lavastus, mille juurde publik ikka ja jälle tagasi pöördub – vahetu elurõõmu ja karakterite nüansirikkusse pärast.