1.

Kui sisenen Hobusepea galeriisse Viktoria Martjanova näitusele „Biomaterjal“, näen esimesena tumepruunidest juustest võimsat installatsiooni. Eriti köidavad mind juustest tehtud voolujoonelised plakatid, mille pealkirjaks on vastavalt „Hypocricy“, „Resistance“ ja „Resentment“. Teen viimasest pilti ja laen üles intsasse stooriks. Ka mina tunnen just seda. Siin ja praegu, ja juba mõnda aega. Pahameelt. Vimma. Tülgastust. Mitte (tingimata) selle teose suhtes, ei. Selle ühiskonna suhtes, milles ma elan, olen juhtunud elama. Viimasel ajal tülgastab see mind naisena kordades rohkem kui kunagi varem. Teos toob selle minus pehmelt välja, tunnen, kuidas viha kasvab minus sama jonnakalt nagu värskelt värvitud blondide juuste tumedad loomulikud juured. Juustest on muide hiljuti EKAs tehtud väga häid projekte, Mari Uibo magistritöö „Juukse(kasvu)piir. Juuksekarvade potentsiaal sisearhitektuuris“ on hea näide.* Aga kui Uibo otsib juustele taaskasutatavat, praktilist uut mõõdet, siis Martjanovat huvitab eelkõige teema esteetiline pool. Selle kihiline tähendus. Juuksed on ju üsna ambivalentne ja kultuuriti tugeva sümboolse väega materjal. Nende ära lõikamine teatud eluhetkedel (meestel nt sõjaväes, naistel nt abielludes) on samuti tähenduslikult laetud. Juukseid kasvatatakse, et meeldida, või lõigatakse maha, et häbistada, et murendada kellegi identiteeti (nt koonduslaagrites). Juuksed märgivad ära, kellega on tegu: kas naise või mehe, orja või peremehe, natsi või juudi, terve või haigega. Juuksed on kapital. Juuksed on lugu.

2.

Kui inimene sureb, kasvavad juuksed lühikest aega edasi, nagu küünedki. Ses mõttes on arusaadav, miks need mõjuvad mõneti abjektselt ja kohati „mitteinimlikult“. Martjanova näituse loodud ökosfäär on tume, tummine ja pehmelt apokalüptiline. Siin ei üritata kuidagi paremat maailma välja manada, ent samal ajal ei kuulutata ka pöördumatut liikumist nihilistliku kaose poole. Selle asemel luuakse hoopis paik iseenda tumedate tungidega (mõnusaks) kohtumiseks. Sest mõnus see kummalisel kombel tõesti on! Üks osa juuste installatsioonist on originaalis loodud laulja Kitty Florentine’i Riias esinemiseks, nüüd on pool sellest rippumas Hobusepea galerii esimesel korrusel. Alumisel korrusel asuv videoteos „Visiit“ sai aga tänavu noore kunstniku preemia. Kui ma esimest korda kardina taga paikneva videoteose poole piilusin, sain peaaegu kreepsu – kahel toolil istus väga vaikselt kaks inimest, ilmselt paar? Üks mees ja naine vaatasid nii lummatult sensuaalse (vist autori enda sisse loetud) meditatiivse hääle taustal videoid sellest, kuidas inimesed end autos katki sõidavad. Algul ma tõesti ei saanud aru, et need inimesed pole osa sellest installatsioonist. Niivõrd kohalenaelutatuna mõjusid nad, orgaaniliselt. See lisas omakorda imelikku veetlust kogu kunstiteose kogemise olukorrale. Ühel hetkel sain siiski aru, et nad on lihtsalt külalised nagu mina, kuid see ei takistanud mul vaatlemast neid teatud aja jooksul videoteose loomuliku osana. Selle juurde kuuluvate kehadena, kehajätkudena.

3.

Mina kardan lendamist. Viimasel ajal küll vähem. Või on mul on lihtsalt oma surmast suva … viimasel ajal. Kas selle tõttu meeldib mulle vahel vaadata Youtube’is videoid sellest, kuidas lennukid end vastu asfalti puruks kukuvad, süttivad või plahvatavad? Iga kord kui ilmub uudis sellest, kuidas mõni lennuk alla kukub (või alla tulistatakse), otsin kõikvõimalikke kanaleid pidi need videod üles, nagu mingi narkomaan. Miks küll? Sama küsib vahest ka Martjanova, kelle „Visiit“ on korraga nii provokatsioon kui ka somaatiline harjutus ettetuleva(te)ks katastroofideks. Sest kui sain lõpuks ise installatsiooni ühte mugavasse tooli istuma, oli meeletult lihtne end sellesse katastroofide kogemise autoerootilisse olukorda mõnusalt ja mõnuga maha parkida (ah, nii palju pun’e). Miks on kohati nii meeldiv vaadata, kuidas inimesed end sodiks sõidavad? Kas ma olen vägivalla-junkie? Äkki me kõik oleme seda, vaadake vaid, mis maailmas me elame … Kas kusagil on olemas vägivallatuid oaase ja ühiskondi? Ei ole ju. Või on selle videokompilatsiooni vaatamine kohati nii mõnus, kuna tean, et see pole (veel) mina? See pole mina, kes praegu selles autos üle kapoti lendab ja suure kiirusega veokisse sisse sõites end lõplikult tuhandeks killuks rammib. (Muide, ka selle eelmise lause kirjutamine meeldis mulle. Ah, Freudi surmatungi teooria, kus sa oled, kui sind nii väga vaja on!?) Üle kapoti olen oma elus lennanud küll, siis kui ca 13 aastat tagasi auto alla jäin. Kusjuures ka tol hetkel oli mul korraks tunne, et võib-olla kõndisin ma selle auto ette natuke nagu meelega. Et mul oli vaja tunda midagi tugevamat kui see, mida elu pakub. Aga eks ma natuke utreerin ka praegu (ning ka tollal). Endiselt elusana ja distantsilt on ju lihtne romantiseerida kunagist isiklikku tragöödiat ballardilikuks eroto-autofetišiks, mida see muidugi tegelikult üldse polnud. Vana hea sebral tobe allajäämine, kusjuures mõlema – nii minu kui ka autojuhi – tähelepanematuse tõttu. See, et ellu jäin, oli tegelikult ikkagi vedamine. Keha pidas tol korral vastu.

4.

Aga on kehad, mis vahel ei pea. Ning ka need kehad on „Biomaterjali“ näituse keskmes. Alumise korruse piltidel kohtuvad nimelt nii inimese (loe: naise) ja mitteinimese kehad. Eriti kõnekas on pilt, millel autor on koos veisega (?) paralleelses ja/või kõrvuti poosis, justkui imiteerimas kõrval seisva looma asendit. Inimene on siin see, kes on justkui „teine“ – keegi, kes ei sobitu, kes n-ö loomastub. Või teistpidi, mõlemad on ju „teised“. Kas pildid ei näita meile kaht keha, keda ekspluateeritakse mõneti sarnasel viisil? Mõlemad on „liha“. Üks seksualiseeritud ja teatud määrani objektistatud, teine üdini objektistatud ja seetõttu ka tapetav. Tegelikult on tapetavad muidugi mõlemad. Siinkohal meenub kohe Carol J. Adamsi krestomaatiline teos „The Sexual Politics of Meat“, milles seotakse omavahel lihasöömine ja loomade objektistamine naiste objektistamisega patriarhaalses maailmas. Raamatu mõte on sisuliselt see, et ühiskond oskab elusaid kehasid kultuuriti „ära kustutada“ ja muuta need pelgalt asja(de)ks: tükiks lihaks taldrikul või tükikeseks lihaks mõnel paljastaval ajakirjakaanel. Keha elus tasand kaob ära ja alles jääb toode või materjal.

Martjanova biomaterjali käsitlus Hobusepea galeriis resoneerib Adamsi ideega, milles keha, olgu see siis loomne või inimlik (ka inimene on ju loom!) teiseneb elusast agentsest subjektist esteetiliseks ja/või tarbitavaks ressursiks/objektiks. Mõneti on autori pildid sedasi isegi topeltobjektistamise teenistuses, sest estetiseerides muundatakse need kehad ühe korra ja kraadi veel enam n-ö elutumaks. Seda muidugi täiesti teadlikult. Ka kunst ei ole ses osas üldse süütu, vihjatakse vaatajale. Jälle tema – see vaataja, kes muudkui vaatab üht katastroofi või objektistatud naisi ja loomi ega suuda peale oma „pealtvaatamise“ tihti midagi muud ette võttagi. Ehk vaid siis, kui see vaatamine muundub millekski enamaks, näiteks tunnistamiseks. On sel mõtet? Mina kui tunnistaja. Keegi, kes annab mingitki liiki väärikuse tagasi vaadatavale. Seeläbi, et ei jää pelgalt pealtvaatajaks, vaid asetub kuidagi(gi) nende habraste olendite poolele. Seistes nende eest. Kuid mitte ees, vaid kõrval. Nagu Martjanova seda ühel oma pildil teeb.

5.

Tunnen, et see on näitus, mis vastab mu viimatistele meeleoludele, ängile ja vihale, mis on minus uuesti tärkamas, kui ma kogu seda ühiskonda ja maailmas toimuvat pealt vaatan ja kogen. Sest mis see maailm meil viimasel ajal enam on kui üks katastroof teise järel? Kui üks ärakasutatud keha, üks tapetud loom teist taga ajamas? Mis ühiskond see on, milles naisi seksuaalselt väärkoheldakse ja siis häbimärgistatakse, kui nood julgevad sellest lõpuks rääkida? Me mitte ei suple viimsepäevauudistes, pelgalt ei doomscroll’i, vaid oleme ise muutunud katastroofi(de) kehastusteks. Igaüks kui pisike pomm, kes kas oma pilgu, sõna või teoga midagi plahvatama paneb. Sest miks mitte? See pole ju minu elu, eks? Mina olen kõigest see, kes saab „vaatemängu“ nautida. Mitte see, kes auto alla jääb. Kes plahvatab lennukis. Keda vägistatakse hotellis. Ei, mina olen lihtsalt pealtvaataja.

6.

Kuni enam ei ole.