On kevadsuvi ja lahti on rullunud tradit­siooniline lõpuaktuste ja õievahu laine. Eesti Teaduste Akadeemia haridus­komisjon ja Eesti Tööandjate Keskliit saadavad laiali kirja „Oskustööjõu puudus pidurdab Eesti arengut“. Pealkiri on muidugi eksitav: ega tööandjad Eesti arengu pärast muretse, nemad vaatavad haridust läbi kitsa prisma omaenda huvidest lähtuvalt. Kuigi seitsme punkti hulgas on selliseid, millega ilmselt paljud esialgu nõustuksid, kas või näiteks õpetajate järelkasvu tagamine, on tekst vaid kergelt looritatud tervikpilti silmas pidavana, selle asemel käsitletakse haridust eelkõige tööandjate vajaduste rahuldamise instrumendina, sest oskustööliste nappus mõjutab „majanduse arenguvõimalusi ning ettevõtete kasvupotentsiaali“.

Tuleb „vähendada väljalangevust“, sest „iga haridusteelt lahkuv noor süvendab tööjõupuudust“. Eesmärgistatud vaade peale kasvavale põlvkonnale kui pelgalt tööjõuressursile ei ole muidugi midagi uut, kuid siiski, praegu on XXI sajand ja kuulekate vabriku­tööliste massi kasvatamine ei saa enam olla hariduse eesmärk.

Omamoodi ohutulesid vilgutab viimane tööandjate soovitus, millest õhkub varjamatu soov tuuletallajad ja hobusevargad riigi rahastatud haridusest eemale tõrjuda. „Mitmekesistada hariduse rahastamist:soovitame hariduse riiklik rahastus tagada pigem tööturu ja majandusarengu seisukohast vajalikes valdkondades ning samal ajal võimaldada õppetasude suuremat kasutamist ja eraraha kaasamist valdkondades, mis OSKA vm teadmuspõhise allika põhjal ei ole ühiskonnas sellisel määral akuutsed.“ Mis loom see ühiskondlik akuutsus on? Kes selle üle otsustab? Millise tulevikuperspektiiviga? Kes oskab öelda, kas meil paarikümne aasta pärast on tarvis näiteks lõunapoolkera eksootiliste keelte oskajaid või põuaga toimetulemise eksperte?

Ehk ei ole mõtet ühe järjekordse tööandjate kommünikee peale sõnu kulutada, noores Eesti riigiski on teema juba habemega ja eks selle esimene punkt – siduda haridussüsteem tihedamalt tööturu vajadustega – ütleb kõik. Kui see ei seostuks kahe üldisema küsimusega …

Mis on hariduse eesmärk ja mida ühiskond hariduselt ootab? Kas PISA testi heade sooritustega puhevileajamise asemel peaksime keskenduma järjest suurenevale hariduslikule ebavõrdsusele või sellele, et värske UNICEFi raporti järgi on Eesti laste vaimne heaolu Euroopa Liidu riikide seas kõige kehvem? Kas töölisnoorte kvoodi seadmine hariduse eesmärgiks aitab ebavõrdsust vähendada või laste vaimset heaolu parandada?

Oleme mures rahvuskehandi säilimise pärast, tahame hirmsasti, et lapsi sünniks (kas või iga hinna eest), kuid variserlikult ei soovi me, et noored osaleksid avalikus ruumis, näiteks koguneksid õhtuti kesklinnaparki – seal on nad ees. Küpsuseksam kõlab uhkelt, sealjuures kaalume tehis­intellekti kasutamist eksamitulemuste hindamisel, kuigi robotite kaasamine haridust inimnäolisemaks ei tee.

Üldise tendentsina kipub ühiskondliku sidususe ülimaks seadmise asemel hiilivalt kanda kinnitama tervete ühiskonnagruppide objektistamine riigi vaatenurgast ühtse massina, majanduslikust seisukohast inimkapitali teooria äärmuslikus vormis ressursina, mis on omane totalitaarsetele režiimidele või varajasele kapitalismile. Pensionärid kui kulurida, naised kui sünnitusmasinad, mehed kui kaitsetahte kandjad, noored kui materjal tööandjatele, kõik need, kes ei ela kahes linnas, kui takistus progressi kiirteel …

Heaolu ei kuulu sõnastatud eesmärkide hulka, majanduskasv kuulub. Kuigi lakkamatult on nämmutatud, et see, mis meid siia on toonud, ei vii meid edasi, ei ole märgata mõtteviisi muutust.