Me elame ajastul, kus tehniliselt on kõik võimalused olemas, et meie ette jõudev maailmapilt oleks rikkalikum kui kunagi varem. Meil on piiramatult infot, miljoneid allikaid ja kultuurilist mitmekesisust, mis võiks teha meie arusaamise maailmast peaaegu täiuslikuks. Ometi jõuavad meie ette kõige sagedamini lood, mis mahuvad lühikesse pealkirja, ühte emotsiooni või üheselt mõistetavasse vastandusse. Keerukus on olemas, aga ei jõua meie ette.

See ei juhtu sellepärast, et inimesed oleksid muutunud pealiskaudsemaks, vaid sellepärast, et meie nähtavust kujundavad süsteemid eelistavad lihtsat. Algoritmid, otsingumootorid ja ühismeedia ei näita meile maailma sellisena, nagu see on, vaid sellisena, nagu seda on lihtne töödelda. Tagajärg on kultuuriline tasandamine: keerukus ei kao, kuid kaob meie võime seda märgata.

Seda mehhanismi on juba kirjeldanud Ameerika antropoloog James C. Scott, kui ta analüüsis, kuidas riigid lihtsustavad tegelikkust, et seda hallata. Riik ei näe inimest tervikuna, vaid näeb maksukohustust, aadressi ja statistilist kategooriat. Digiplatvormid toimivad sama loogika järgi, ainult et kiiremini ja nähtamatumalt. Kui identiteet on liiga mitmekülgne, tehakse sellest profiil. Kui kogemus on ambivalentne, taandatakse see emotsiooniks. Kui inimene ei mahu mudelisse, kohandatakse inimene mudelile, mitte vastupidi.

Seda on näha ka kultuurivaldkonnas. Näitlejat, kes suudab mängida nii komöödiat kui draamat, nii klassikat kui kaasaegset, peetakse mitmekülgseks talendiks. Publik näeb tema arengut ja ande ulatust. Algoritmi jaoks on selline näitleja aga „ebaselge profiil“. Masin tahab teada, kas ta on draamanäitleja, komöödiastaar, autorikino nimi või peavoolu nägu.

Sama loogika kehtib muusikas, teaduses ja ka ajakirjanduses. Mitme valdkonna ristumiskohas tegutsevad inimesed – olgu nad teadlased, eksperdid või kultuuritegijad – ei mahu ühte selgesse kategooriasse. Algoritm tahab teada, kas tegemist on tervise-, tehnoloogia-, ühiskonna- või kultuurivaldkonnaga. Kui profiil ei mahu ühte märksõnasse, muutub see süsteemi jaoks ebaselgeks. See ei tähenda, et sellised inimesed oleksid nähtamatud, vaid seda, et nende töö ei pruugi algoritmilises süsteemis esile tõusta, kuigi vääriks seda.

Ajakirjandus võiks seda tasandamist tasakaalustada, kuid toimib samas nähtavuse ökosüsteemis. Klikimudel ei premeeri nüanssi. Aeglane mõtlemine ei mahu pealkirja. Analüüs ei levi ühismeedias samamoodi nagu lihtne, selge ja emotsionaalne sõnum. Nii hakkavad ka toimetused tahtmatult kohanema algoritmilise loogikaga. Mitte selle­pärast, et ajakirjanikud oleksid pealiskaudsed, vaid sellepärast, et nende töö sõltub nähtavusest, mida juhivad teised reeglid.

Stereotüübid ei püsi seetõttu, et inimesed neid teadlikult valiksid. Need püsivad, sest nad on masinale loetavad. Loetav muutub nähtavaks ja nähtav muutub normiks. Kui algoritm näitab meile korduvalt üht tüüpi näitlejat, üht tüüpi teadlast või üht tüüpi elu, hakkame lõpuks ise sellesse mustrisse sobituma. Inimene kohaneb sellega, mis on nähtav, ja isegi siis, kui see nähtavus on kitsendatud.

Selle taustal muutuvad eriti tähenduslikuks hetked, mis sellesse loogikasse ei mahu. Näiteks Jaapanis elav väike makaak Punch, kellele anti pärast ema kaotust mänguorangutan. Midagi selles kujutises ei olnud optimeeritud: see ei olnud strateegiline sisu, korduv formaat ega kategooriatesse paigutatav narratiiv. Ometi reageeriti sellele üle maailma. Mitte sellepärast, et algoritm seda eriti hästi levitas, vaid sellepärast, et inimesed tundsid selles ära midagi, mida masin ei suuda mõõta: kaotust, lohutust, kiindumust ja asendust.

Punchi lugu ei ole armas kõrvalepõige. See on lakmuspaber, mis näitab, kust jookseb piir masinale loetava ja inimlikult tähendusliku vahel. See on meeldetuletus, et kultuur ei ole ainult see, mis on nähtav, vaid ka see, mis jääb nähtamatuks, ja just seal peitubki inimlikkuse sügavus.

Me ei saa eeldada, et algoritmid näitavad meile maailma mitmekesisust. Kui me ise ei otsi keerukust, ei jõua see meie ette enam kunagi. Küsimus ei ole selles, kas tehnoloogia teeb meid rumalamaks, vaid selles, kas me suudame veel märgata seda, mida tehnoloogia ei näe. Kui see võime kaob, ei kao mitte ainult keerukus, vaid ka soov seda üldse otsida.