Mario Pulver, Theseuse laev. Toimetanud Katrin Kern. Kujundanud Marge Nelk. Rahva Raamat, 2026. 440 lk.

Sest õnneks on meie päevade Issand

andnud meile ainult

natuke aega.

Tõnu Õnnepalu, „Klaasveranda“¹

Mario Pulveri romaanist „Theseuse laev“ rääkides tahaksin alustada hoopis selle lõpust, epiloogist, mis seob teose autori ja peategelase Friederike. Muu hulgas saab epiloogist lugeda: „See välisuks, mida ma iga päev avan, on seesama uks, mida avasid koju minnes sina, Friederike. [—] Kahesaja-aastased laiad põrandalauad tekitasid aukartust, sa olid nende peal kõndinud. Ehkki ma sel hetkel veel ei teadnud, et kavatsen sinust kirjutada“ (lk 440-441).

Maja mäletab

Ajaloolistest dokumentidest ainest saanud romaanis tekib autori ja tema tegelase vahel eriliselt laetud seos. Sellest on kirjutanud ka näiteks ajaloolise proosa virtuoos Jaan Kross seoses romaaniga „Keisri hull“. Nimelt avastab temagi, et on elanud oma romaani peategelase Timotheus von Bockiga samas majas: „Sessamas toas, mida romaanis jõepoolseks suitsetamistoaks nimetatakse ja kus härrased mul bowl’i joovad, olin asunud 1940–41 ning ajuti ka veel 1942. Madala ülemise uksepiida puudutus mu tollal veel tihedais juustes oli mul selgesti meeles. Ja nüüd oli mul korraga teada: see uksepiit pidi ju olema mitmeid kordi ka noore Timotheuse tihedaid juukseid puudutanud … Selle puudutuse kujutlusest – või selle puudutuse mälestusest, kui nii võiks ütelda, muutus minus teatud identiteeditunne Timotheusega hetketi peaaegu müstiliselt konkreetseks.“²

Ühel kindlal majal on Pulveri romaanis oluline koht, õigupoolest selle majaga mängitakse teos ka n-ö lahti. „Theseuse laev“ algab 1805. aasta maikuusse raamituna pildiga ühest (balti)-saksa kodust. Eestlasest lugeja on ehk harjunud tolleaegseid (balti)sakslasi seostama eeskätt kõrgklassiga. Vähem ootuspäraselt ei leia „Theseuse laeva“ tegevustik aset aadli- ega mõisamaailmas, vaid ühe käsitöölise, tavalise kingsepa perekonnas Tartu toonases servas. Kingsepapere harjumuspärasesse maailma lõikab ühel hetkel sisse metsanõlva raiumine teisel pool tänavat: krundi uus omanik, maarahva päritolu kaupmees, keda saksikult kutsutakse Ernitzaks, on asunud sinna endale maja püstitama. Langetatud puude kõrval lebavad maas ka õites sirelid ja jasmiinid. Jõudnud romaani lugemisega lõpuni, kangastub tagasi selle algusele tagasi mõeldes ehk midagi Anton Tšehhovi „Kirsiaiast“: nii nagu „Kirsiaias“ rõhutab kaupmees Lopahhin oma matsipäritolu ja jõukust, teeb seda „Theseuse laevas“ ka Ernitz, kes ei jäta kasutamata võimalust demonstreerida oma üleolekut ning kelle loomus on hoolimata saksa kuuest ikka maamehelik.

Ernitza rajatav maja saab romaani peategelasele, kingsepatütrele Friederikele märgiliseks, isegi saatuslikuks. Just sellesse majja asub ta hiljem elama ühes oma abikaasa Adolphiga, kes on olnud Ernitza teenistuses, ja nüüd, mil Ernitzad on suuremasse majja kolinud, seda neilt üürib. Maja jääb Friederikele ristikivilikult võõraks. Juba enne abiellumist ja sinna kolimist ütleb Friederike Adolphile: „See ei oleks sinu kodu ka siis, kui sa siin iga viimase kui mööblitüki ja palgijupi välja vahetad. See on ikkagi Ernitzate maja“ (lk 194). Seepeale jutustab Adolph Theseuse laevast ning küsib: „Aga kui ma siin majas iga viimase kui tüki välja vahetan, kas siis on Ernitzate või minu maja?“ – „Vaheta välja mida iganes tahad,“ vastab Friederike. „Minu jaoks jääb see alati Ernitzate majaks“ (lk 195).

KKK … ja kalmistu

Oma-võõra, eesti-saksa dihhotoomia raamib romaani keskset teemat ehk naise maailma XIX sajandi alguse patriarhaalses ühiskonnas, kus naise kohus on olla pidevalt lapseootel. Naise asi pole teada majandusasjadest ega muust, ta peab olema mõne mehe eeskoste all – ent vastutav on ta ikkagi, nagu selgub romaanist.

Pulver kujutab kaasahaarava ja köitva sisseelamisega lapsepõlvest täiskasvanuikka jõudva naise toonast rolli peres ja kohta ühiskonnas. Naine on selgelt madalamal positsioonil kui mees. Aga vähe sellest: kui näiteks aadli­preilid said aega veeta lugemise ja kirjutamisega, siis selle romaani maailmas naised kirjaoskajad ei ole. Neil ei ole võimalust peita end raamatute maailma ega oma mõtteid kirjades/päevikutes jäädvustada – parimal juhul on neil põhjust teha oma nime alla kolm risti (vt romaani epiloogi). Naise ruum peab piirduma kolme K-ga ehk vana hea Kinder-Kirche-Küche’ga – lapsed, kirik ja köök.

Mis puutub lastesse, siis romaanis on Friederike ajuti nende kasvatamisegi puhul kõrvalise objekti ossa taandatud. Näiteks kutsutakse ühes episoodis arst haiget last vaatama ning Friederike, kes üritab samuti osaline olla, pagendatakse toast. „Austatud doktor, lugupeetud abikaasa, kas mina kui laste ema võiksin ka saada osa sellest vestlusest?“ jääb tal vaid uurida, enne kui ta välja saadetakse (lk 309).

Lapsedki puutuvad täiskasvanute maailma reeglite ja seadustega varakult kokku, matkides nende kombeid ja kõnepruuki, ajuti küll naljatades, ent siiski, selles aimuvad täiskasvanute maailma piirid ja rollijaotus. Nii naerdakse ka Friederike jutu peale, kes tuleb välja sooviga saada pianistiks – naerdakse, kuna see pole töö, ammugi siis mitte naisele (lk 107).

Kangus sobib meestele, sedastatakse romaani alguses. „„Mehed on nagu tammepuud. Tugevad ja paindumatud. Meie, naised, oleme kui pajud. Kui tuleb torm, on vaja painduda. Muidu murdud,“ ütleb proua Ernitz taas Friederike otsa vaadates“ (lk 47). Friederike soovimatust alluda kindlakskujunenud tavadele ja rollidele nähakse sõltuvalt vaatepunktist kas negatiivselt või positiivselt. Peategelase ema meelest ei ole tütre kangekaelsus Jumalale meelepärane. Adolph seevastu tunnustab teda: „Tavaliselt tüdrukud vaatavad malbelt maha ja teevad kogu aeg kniksu, kui midagi ütlevad. [—] Sina vaatad otse silma sisse ja ajad lõua nii armsalt ette, et nõrganärvilised põgenevad ummisjalu“ (lk 62). Adolph on oma seisukohaga paraku vähemuses: selgete reeglite ja normidega patriarhaalne ühiskond ei tunnusta ega hinda Friederiket, kes elutormis ei paindu ja murdubki.

Murdumiseni viiv elutee on Friederike lapsepõlvest peale tembitud rohkete surmadega. Lapsi järjest sünnib ja sureb, hällis, mis on nii sarnane väikese kirstuga, on enne olnud keegi teine ja enne teda veel keegi, kes kõik on lahkunud. Nimed ja näod segunevad ja hägustuvad, Carli nime saanud poisslapsed näivad olevat märgitud, neile pole pikemat eluteed ette nähtud. Väike Friederike sõnab mõttes järjekordsele väikevennale: „Nagunii sured sina ka varsti. Jumal tahab teid kõiki enda juurde. Jäta see meelde“ (lk 79). Memento mori. Viidates Ernitzate lapserohkusele, tõdeb Friederike sõbranna Lisette: „Oleme sinuga kahepeale matnud rohkem vendi-õdesid kui neil üldse kokku“ (lk 190). Friederikegi on juba kaheksateistkümneaastaselt lesk ja matnud lapse.

Õrnad sümbolid

Surmade ja kinnistunud soorollidega tähistatud teekonnal saavad märgilise tähenduse kaks eset. Neist üht, lumivalge-taevasinist marmorkuuli, on kujutatud ka romaani kaanel Friederike kohal heljumas. Kuulikese on talle sünnipäevaks kinkinud kasuvend Carl Ludwig ning see saab talle eriliselt armsaks. Võib öelda, et marmorkuul sümboliseerib Friederike maailma, rahu, millesse keegi ei peaks sekkuma. Peategelane väljendab romaani sündmuste jooksul mitmel puhul, et eelistab suure seltskonna asemel vaikset rahus olekut ühes klaveriga.³ Kuul toob kaudselt kaasa Friederike väikevenna surma ja hiljem konflikti väikese tütrega. Romaani lõpuosas, mil ajal ei ole enam konkreetset daatumit, saab marmorkuulist või siis sellesse kätketud Carl Ludwigist Friederike ainus kaaslane. On ehk siinkohal tähenduslik ingliskeelne väljend lose your marbles⁴, mis märgib võimetust selgelt mõelda või mäletada? Lõpuks reaalne, siin- ja sealpoolne maailm põimuvad ja põrkuvad.

Marmorkuuli kõrval lülitub sellesse maailma teise tähendusliku objektina portselaningel, mille olid Friederike emale kinkinud ristivanemad. Friederike on lapsest peale pöördunud selle poole palvete, hiljem vihaga. Kui sureb talle marmorkuuli kinkinud Carl Ludwig, kes kiriku seisukohast on end ise tapnud ega vääri seetõttu haual risti, purustab Friederike ingli kompostihunnikus (lk 147). On see vastuhakk Jumalale, kelle tahtmine öeldakse talle olevat kõigi talle lähedaste surm, Jumalale, kelle seadusi tuleb vastu vaidlemata täita? Friederike näib tundvat end Jumala mängitavas kuulimängus veeretatava kuulina, kelle palveid ei võeta kuulda ning keda pillutatakse oma tahtmist mööda. Lapsest peale on kõik toimuv öeldud olevat Jumala seadus ja tahtmine, kuid Friederikel on raske sellega leppida. Ta seab küsimuse alla mitmed olemise ja toimimise viisid, mis põhjustab iseäranis tema emale suurt meelehärmi, aga eeskätt mõistmatust. Lepitust otsides liimib Friederike hiljem kujukese tükid küll kokku, kuid portselaningli valgele kehale jäävad siiski mõrad, armid. Friederike suhe ingli ja seeläbi ka Jumalaga jääb konarlikuks.

Teose lõpus on Friederike jõudnud tagasi oma vanematekoju, lõpuni võõraks jäänud Ernitzate majast tagasi lapse­põlvemajja. Määratud pärast krahhi üksindusse riivi taha ja pidanud ingliga maha valusa kahekõne, purustab ta kujukese lõplikult.

Kohad ja ruumid jooksevad ajuti nähtamatute niitidena ajas kokku ja annavad aluse millegi uue sünnile. Jäljed unustuse hõlma vajunud maailmast kangastuvad tänases päevas, kui viidata siinkohal baltisaksa päritolu Theophile von Bodisco mälestusteraamatule.⁵ Samuti baltisaksa-ainelises poeemis „Klaasveranda“ on Tõnu Õnnepalu kirjutanud: „See maailm on nii kadunud, kui veel üldse olla saab, hoolimata neist vägagi nähtavatest maistest märkidest, mis ta endast alles on jätnud.“⁶

Nii on ka Friederike-romaani maailm kadunud, säilinud on vaid killud. Kohati sarnanevad need ehk tõesti Theseuse laevaga, millele on unustatud tõmmata valged purjed. Nendest kildudest saab aga kokku panna ka uue maailma romaani, kus heiastub siin viibinute elu marmorkuulimäng.

Mario Pulver on üks festivali „HeadRead“ külalisi. Tema ja Kaur Riismaa vestlus on kavas neljapäeval, 28. mail kell 18.