Tänavust kirjandusfestivali „HeadRead“ väisab viljakas saksa kirjanik Ewald Arenz (snd 1965), kel on ilmunud kaksteist romaani ja kümmekond novellikogu. Eesti keelde on tõlgitud tema kõige menukamad romaanid „Suur suvi“ (2021, ee 2023) ja „Armastus halbadel aegadel“ (2023, ee 2025), mis on just sel aegadeülese ajaviitekirjanduse lemmikteemal: armastus. Mõlemad on ilmunud Varraku kirjastuses, tõlkijaks Piret Pääsuke.
Esimene on klassikaline Bildungsroman, kus noormees elab läbi pöördelist suve esimese armastuse, pahanduste ja muu noortele tüüpilisega. Ehkki lugu sisaldab ka tõsisemaid teemasid (psühhoos, lein), on see kantud hoitusest. Poiss võitleb maailma ja iseendaga perekonna, ennekõike vanavanemate turvalise kaitsva tiiva all. Võib-olla noorele lugejale on see lugu põnev, aga vanemat ei pruugi kõnetada, kui mitte just nostalgiliselt ja (lähi)ajalooliselt: tegevus leiab aset 1970ndate lõpu Lõuna-Saksamaal. Kas või Hermann Hesse samast žanrist „Demianis“ (1919, ee 1994, tlk Krista Läänemets) on pöörasust ja piirialadele kaldumist märksa enam kui hillitsetud „Suures suves“, samuti julgust lugeja tumedamatesse nurkadesse juhatada. Aastaid tagasi koolis kirjandustunde andes valisin „Stepihundi“ asemel gümnasistidele just „Demiani“, mis ka soojalt vastu võeti.
Samamoodi hõllanduslik ja turvaline kui „Suur suvi“ on „Armastus halbadel aegadel“. Romaani peategelased on 40–50aastased fotograaf Clara ja näitleja Elias. Nende armulugu algab aeglaselt ja viisakalt. Ka suvasuhted lõpetatakse moraalselt ära, et alata saaks aus ja ehe armastus. Juba romaani stiilist ja kaanele trükitud kiidulaulust on aimata, et vaatamata katsumustele lõppeb lugu hästi.
Clara ja Eliase lugu on veenev, nende armastus pannakse proovile, kuid kõik on kangesti etteaimatav ning klassikaline. Romaani pealkirja lugedes lootsin leida midagi Rainer Werner Fassbinderi filmi „Hirm sööb hinge seest“ (1974) laadset (seal kujutatakse vanema naise ja temast 30 aastat noorema tumedanahalise võõrtöölise armastust). See film ongi nimelt lugu „rasketest aegadest“, kus paari varitsesid rassistlikud, kultuurilised, vanuselised ning klassieelarvamused. Vaevalt et tänapäeval on üldse mingit kooslust, mida ühiskond ei aktsepteeri me liberaalses Euroopas (kui räägime täisealistest). Ewald Arenzi romaani pealkiri „Armastus halbadel aegadel“ paneb seetõttu kukalt kratsima: mõlemad peategelased on keskklassist, endaga hästi hakkama saavad loomevaldkonna professionaalid, küll eri põlvkonnast, kuid vanusevahe ei näi olevat neile probleem. Tõsi, tervis lööb neil või nende pereliikmetel vankuma (ja päris tõsiselt), ent aeg ja ühiskond selle ümber on endiselt turvaline, hoitud, pakkudes suurepärast meditsiinisüsteemi, olulisi kontakte, isegi raha leitakse kallite protseduuride jaoks. Armastusloost halbadel aegadel saaks rääkida pigem Ukraina või muus sõjakoldes elava paari puhul, diktaatorliku režiimi all elavate inimeste või ühiskonnas hätta jäänud heidikute korral.
Romaanis jutustatakse põhjalikult nii Clara kui ka Eliase suhteajaloost ning rõhutatakse, kuidas nüüd on kõik muutunud: saabunud on tõeline armastus. Elias väidab nii: „Me oleme nii moodsad ja iroonilised. Me teame, seda tekitavad üksnes hormoonid ja feromoonid, ning et armunud olek saab paari-kolme aastaga otsa ja üks kolmandik kõikidest suhetest laguneb kuue-seitsme aasta pärast, kaob iha teineteise järele ja … [—] Ainult et siis tulid sina“ (lk 324). Elik mõlemad armunud nendivad, kuidas praegu on kõik teisiti, nüüd on leitud elu armastus, aga seda väidetakse suhte algusjärgus, hormoonide möllamise tippajal! Elias räägib endale vastu: alguses tundubki kõik nii imeline, algust ei saa ju tõsiselt võtta. Paluks viis-kuus aastat toimivat suhet ja siis kinnitust, et seekord on tõesti teisiti – siis jään uskuma. Üldse on kõigi paarikeste alguse õnneõhin küllalt sarnane ja veidi igav lugeda. Huvitavus tekib pigem siis, kui saabub argipäev ning tüdimus. Mis siis järele jääb?
Kui juba keskealiste hormoonid jutuks tulid, siis märksa enam vaimustab Miranda July „Käpuli“ (2024, ee 2025, tlk Jüri Kolk). July romaan on kaugel turvalisusest ning väikekodanlikust tüünusest. Selles on tõelist äratundmist, julgust ja vägevust (mõne lugeja maitsele kõnnib July ehk isegi nilbuse piiril). Nii Arenzi Clara kui ka July peategelanna on 50. eluaastale lähenev naine. Clarast saame teada, et trenni tehes hoiab ta end heas vormis, et ta muretseb sageli vananemise pärast, võrdleb oma välimust teiste naiste omaga, töötuna pabistab tööturul hakkamasaamise pärast, ent see on vaid selles vanusegrupis naise pindmine kirjeldus. July sööstab julgelt seksuaalsusse, avab põhjalikult menopausi teemat. Ega meeskirjanik saagi ehk mõista menopausi (ehkki keerulistesse meditsiiniteemadesse luges Arenz end detailideni sisse) – kirjanikuhärra võinuks ehk avada potentsiprobleeme, ent neid ta tegelastel pole. Meie armastajate seks on hea ja imeline, mis sest, et ollakse keskeas.
Tahan siiski rõhutada, et Arenz pole minu silmis sugugi halb kirjanik. Tema realistlik stiil on haarav, klaar, poeetiline. Piret Pääsukese tõlge on ilus ja ladus. Arenzi tegelaste taust on läbi mõeldud, nad näevad maailma oma elu- ja töökogemuse kaudu. Jutustaja märkab ka loodust ja armsaid momendikesi, nagu hommikune kohvikuvaikus enne kundede saabumist ning vihmajärgne värske õhk rõdul seisatades. Kohati on kirjeldused küll magusavõitu, kas või romaani esimesel leheküljel asuv lause: „Mulluste marjade puna kui lõkendav meelitus tõtlike pilvedega metsiku taeva taustal sel tuulelõõtsusel sinisel kevadpäeval“ (lk 3). Arenz tuletab lugejale meelde, et too pööraks tähelepanu ümbritsevale, ja see on tarvilik: kiskuda end telefoniekraani küljest lahti ja kuulatada hoopis hääli, nuusutada lõhnu (miks mitte ka haise), tunda materjale sõrmede all, vaadelda valgust, varje, tekstuuri … Kirjanik märkab robiiniaaroomi, öise autosõidu lummust või portselantassi kumerust. Ka suures draamas jäävad alles aistingud, mis lasevad ehk kõigest distantseeruda ja enese keskmesse tagasi tulla.
Rohkem kui armastuslugu puudutasid mind selles romaanis vanaduse ja vananemisega seotud teemad. Clara ema on dementne. Kogu seda kurba ja lootusetut olukorda käsitleb Arenz ausalt, ilustamata ja kaastundlikult. Keskealised armastajad mõtlevad aina enam oma tulevikust, vananemisest ja möödapääsmatust nõtrusest. Ka sellest, et ega halvad asjad ometi nendega ei juhtu. Aga paraku siiski juhtuvad ning vahel ebaõiglaselt mitu korda. Lõpus pööratakse tõdemus „ikka arvatakse, et mind see ei taba, aga ometi tabab“ kauniks – üks ja ainus suur armastus tabab ometigi (lk 365).
Mõlemas eestindatud romaanis on tähtis roll perekonnal ning peresuhetel. Õed-vennad, vanemad-lapsed saavad omavahel iseäranis hästi läbi, on lähedased, vesteldes aasitakse pidevalt ja tehakse nalja. Mingil hetkel hakkab see korduma ning lugejal tekib tõrges küsimus, kas siis kõik vestlused peavad naerupahvakuga lõppema, aga küllap üritab autor tõsiseid teemasid huumoriga kergemaks teha. Natuke häirib ka etteaimatavus. Lugu saab alguse müügil maja vaatamisest, lõpus astub see taas pildile ning lahendab saatusliku probleemi. Romaani keskel osutub Clara vend juhtumisi arstiks, kelle teadmistest ja kontaktidest on kohemaid palju abi. Ühe peategelase ekskallim saab teose lõpus kokku teise vennaga. Kõik leiavad elu armastuse, juhhei! Hästi kirjutatud menuki traagelniidid on küllalt nähtavad.
Maitse üle ei vaielda. „Armastus halbadel aegadel“ on tore lugemine, et veeta mõnusalt aega ja mõtiskleda oma elu, vananemise ja olemise üle. Minu silmis peitub romaani tugevus aga hetkes kohalolu, oma meeltega ühenduses olemise meeldetuletamises. Mingem Ewald Arenzit festivalile „HeadRead“ kuulama ja esitagem talle veidi intrigeerivaid küsimusi – äkki sellise romantilise, tüüne, turvalise maailma taga on veel midagi? Tundlikkus on kindlasti.
Ewald Arenz esineb festivalil „HeadRead“ laupäeval, 30. mail kell 18. Kirjanikuga vestleb Mari Rebane.
