Mikkeli muuseumis näidatakse arheoloog Heikki Pautsi keraamikakogu, mis keskendub XVII – XIX sajandil valminud Delfti linna ikoonilisele sinisemustrilisele fajansstoodangule. Need pole lihtsalt kauni mustriga taldrikud ja muud tarbeesemed, vaid tunnistavad kolmesaja aasta jooksul vormunud ihade­horisondi avardumist, kolonialistlikke võimuvahekordi ja esteetilisi arenguid. See on ühe väikese tähtsusetu linna tõus ja langus, muutudes pelgalt kohanimest ajastu sümboliks.

Samal ajal on see taas üks näitus, mida on kunstiveergudel keeruline arvustada nagu ka mõnda aega tagasi Adamson-Ericu muuseumis nähtud väljapanek Portugali azulejo’dest. Eksponeerimispinnad on väljapeetud, tööd hästi nähtavad, info kaalutletult askeetlik, seda täiendab põhjalik kataloog ja ontlik publikuprogramm: näituse­külastaja saab osaleda otsimismängus, auhinnaks sinikirju kleepsuke. Sadu aastaid tagasi elanud meistrite kätetööle on aga kasutu hinnanguid külge kleepida. Omas ajas oli tegu jõukamate inimeste silmarõõmuks valminud masstoodanguga. Dekoratiivkunst ei allu samadele kvaliteediparameetritele maali või skulptuuriga, mis sest, et need pakatavad maalilisusest ja skulpturaalsusest.

Need sinise glasuurimaaliga tarbenõud olid tollane popkultuur – nende biitlid, altlaienevad teksad, keemilised lokid. See oli ihademootor, tarbimiskultuur, segu argisest ja ülevast. Kusagil oli valmisolekus tarbija, kel jagus staatust ja sellega kaasnevat jõukust. Idast puhusid uued tuuled, tuues kaasa ebamäärased ihad ja tungid. Eurooplase maailmapildis triivis perifeeria jaheda hapnikurikka hoovusena kultuurielu keskmesse, võimaldades enda lihtrahvast eristamiseks vajalikke moenarrusi. Tärkas iha, pakkujad märkasid iha, õhutasid iha. Uus muutus staatuse sümboliks. Kel võimalik, läks kaasa, defineeris end läbi karge vee.

XVII sajandi algul jõudis Hollandisse Hiina portselan. Ida-India Kompanii kasvatas hollandi rahva jõukust. Suurenes janu luksuse järele. Vürtside ja kangastega koos saabus ka portselan. Nii nagu iga luksusbränd avastab varem või hiljem Temust oma toote odava kehva kvaliteediga koopia, lootsid ka hollandlased leida luksuslikule portselanile taskusõbralikumat alternatiivi. Paarikümne aastaga arenes välja Hollandi portselan, mis olemuselt polnud muud kui tina­glasuuriga fajanss, sest portselani tootmiseks toorainet polnud.

Varem oli Delft tuntud oma 140 pruulikoja ja õitsva tekstiilitööstuse poolest. Kuid kaks nii erinevat asja kokku ei sobinud, sest Schie jõe vett kasutati nii õlle pruulimiseks kui ka tekstiili värvimiseks. Vaikselt reostuv vesi joogiveeks enam ei passinud ning tühjaks jäänud hoonetesse kolisid sisse keraamika­kojad, kellele pakkus jõe lähedus suure­pärast võimalust madalate süvistega laevadega toodangu laialivedamiseks.

Kontakt kehaga

Mulle meeldis see näitus väga, kuigi pealiskaudsemalt vaadates ei tohiks üks hunnik kuhtunud taldrikuid erilisemalt korda minna. Mis mind siis nende puhul võlub? Sageli naudin muuseumides dekoratiivkunsti maalidest-graafikast enam. Laudades, kahhelkivides, kingades, lühtrites jne peitub protsessipõhist edasiviitavust. Maal saab olla lihtsalt maal – rippuda seinal ja nautida eneseküllast üksiolu. See ei vaja, et temaga tantsitaks, kasutataks kandikuna, varjataks sellega end tuppa pressiva päikese eest. Maalile meeldib olla üksipäini valgel seinal, et keegi seda aeg-ajalt vaataks, vangutaks pead ja edasi jalutaks. Tarbeesemed saavad selleks, mis nad on, alles kasutamisel. Vaagnal serveeritakse grillitud kana, vaasis joodetakse lilli, küünlajalg hoiab valgust … Tarbekunst on kehaline. Nagu toonitas mulle hiljutises vestluses Kalev Rajangu: „Vaimuvalgus on kehapimedus.“ Kui vaatan muuseumis mõnd möödunud sajandite šedöövrit, pakub selle kõrval eksponeeritud eakaaslasest vaas või maalitud vaagen tollaste inimeste kohalolu. Loen keraamilistelt pindadelt kulumisjälgi, noakraapeid, metalltihvtidega kokkulappimisi, pragudesse imbunud glasuurialuseid rasvalaike, hoolt ja armastust, mida pakkusid keraamikat katsuvad soojad käed. Need on kasutamisest just piisavalt räpased. Üldse mitte mustad, sest muuseumi konservaatorid annavad puhastamiseks oma parima, kuid nimetagem seda siis fantoommustuseks, mida on neile sajandeid kuhjatud ja maha pestud.

Võimalik, et mõnd „Delfti sinise“ näitusel väljas olnud taldrikut on kunagi keegi ablas puhtaks lakkunud. Vaevalt et ta kodus seintel rippuvaid maale lakkunud on. Olen sageli korjanud raamatukogude prügikastidest välja mahakantud teoseid, mis nende jaoks on olnud liiga kulunud, äranäperdatud, kapsana turritavad, räpaseid näpujälgi täis. Mind see ei häiri, sest märksa kurvem on näha raamatukogu riiulitel säravvalgeid kordagi puudutamata raamatuid, mida keegi pole soojendanud, pole sealt midagi janunenud, seda kaasas kandnud, maldamata ka söögiajaks käest panna. Võib öelda, et mida kulunum on näitusel väljas olev nõu, seda kergem on saada sellega lähedaseks.

Riimveelisus

Ladina-Ameerikas rännates olen nautinud paganlike ja katoliku motiivide lahutamatut ühtepõimitust. Sarnaseid detaile loen välja ka Delfti keraamikalt. Algselt matkis see Hiina portselani, kasutades samu kujundeid ja käekirja, ajapikku minetas autentsus tähtsuse ja piisas sellest, kui euroopalikud motiivid mõjusid eksootiliselt. Näeme väljamõeldud hiina tähemärke, idamaa ornamenti mähkuvat heraldikat ja Aasiasse äraeksinud piiblitegelasi. Sedasi leiame puudevilust Konfutsiuse asemel Toobiti, kes jäi pimedaks, kui varblane talle silma sittus või prohvet Eelija tulivankril taevasse põrutamas.

Samuti annavad ajaloo kihistused võimalusi luua vaatajale oma tõlgendusi. Ühel kahhelkivil on kujutatud Iisakit ja Rebekat. Mitme mõra kohtumispunktis on täpselt naise pea suurune kild selle pildilt eemaldanud. Naisel on pea maha võetud, selle asemel laiutab tume süvik. Naine on näotu, kõnevõimetu. Kui panna lamp kahhelkivi taha, kiirgaks tema peast valgust, see saaks kompositsiooni kontsentratsioonipunktiks. Temast hargneksid üle pildi jooksvad praod.

Kolisin pärast ülikooli lõpetamist Amsterdami. Pea iga Hollandi antikvariaadi aknal on väljapanek Delfti siniste kahhelplaatidega. Kahhel huvitab mind oma triviaalsuses veelgi enam kui taldrikud-kausid. Kahhelmaal on tollase maalikunsti pisim vend, millel puudub lõuendile kantu ambitsioonikus. See pole nii pealetükkiv, karjuv, ennast ruumis kehtestav. Ükskõik kui täismaalitud ka üks ahjupott poleks, jääks selle peamiseks ülesandeks siiski soojuse talletamine. Tänu enesele viitamisest vabastatusele kogesid ka toonased meistrid vabadust vormiga ringi käia ja eksperimenteerimise lusti. Kui keegi oleks mulle väitnud, et näitusel eksponeeritavad XVIII sajandi keskpaigast pärit koerakujukesed kuuluvad Pablo Picasso keraamiliste katsetuste või Babüloni hauapanuste hulka, siis poleks raske seda uskuma jääda.

Kuigi Delfti sinine keraamika fenomenina kadus, pole see oma olulisust siiani minetanud. Hollandi kaasaegses kunstis on palju sinise esteetikaga uues võtmes suhestujaid. Kindlasti käis kuraatoritel mitmeid kordi peast läbi mõte kaasata väljapanekusse ka kaasaegseid interpretatsioone. Mis parata, ruum on kammerlik, laiutada ei anna. Kahtlustan, et inimesel, kes pole Madalmaades elanud ega hooma Delfti sinise esteetika rolli hollandlaste vereringes, võib jääda see võõraks.

Kuigi kaasavad mängud on igati vahvad, oleks sillaehitusel hollandlaste pärandi ja kaasaegsete eestlaste vahel moodsate interpretatsioonide tutvustamine suureks abiks. Näiteks Chris Rijk on kujutanud traditsioonilises sinivõtmes homoerootilisi stseene, massimeediat ja elu pahupoolt. Ettevõte Royal Delft on kutsunud kunstnikke ja disainereid looma koostöös autoritiraaže. Koos Moooi disaineritega valmisid justkui metsikust tuuleiilist laperdama puhutud vaasid. Midagi sellist oleks tahtnud siingi näitusel näha. Kui algne Delfti traditsioon kujunes välja hiina ja hollandi esteetika segunemisel, siis näiteks mehhiko kunstniku Claudio Limoni kaasamisega on Royal Delft lisanud sellele vürtsiks ka Ladina-Ameerika rütme. Marcel Wanders seevastu on seadnud oma sinistele töödele piirangu, et iga objekti maalingud peavad valmima vaid ühe napi minuti jooksul, saavutades sedasi kombinatsiooni zen-budistliku tušijoonistuse täpsusest ja hoogsusest.

Kas need kaasaegsed käsitlused meeldivad või mitte, polegi vahest niivõrd oluline. Vaieldamatult need intrigeerivad, sest ongi provokatsiooniks loodud. Need toimivad edukate söötadena, millega Delfti sinise suhtes veidike leigem külastaja kergesti konksu otsa saada. Kuid kindlasti jagub meil kamaluga ka neid, kes meelitamist ei vajagi ja aduvad sõnadetagi mustrite võlu. Delfti sinine pole lihtsalt esteetika, see on maamärk, mis pole jätnud puutumata ühtki maailmajagu. Delfti sinisest on inspireeritud paljud tänased interjöörid, kunstiteosed, tarbeesemed, tapeedid, vaibad, kleidimustrid ja tätoveeringud. On privileeg selle kõige lätet omas kodus imetleda.