Lasnamäe Punase tänava kant on isevärki kooslus kõiksugu vajaliku kraami poodidest, ladudest, teatud viisil võluvast, ent ka häirivast kaootiliselt minnalaskmismeeleolust, hilisnõukogude ja postsovetlikust esteetikast. Sellesse mitte just ülemäära imetabasesse ümbrusesse on ehitatud võimas ringmajanduskeskus. See on ühtlasi ka kultuurimaja, ütleb väga hästi maja arhitekt Urmo Mets. Kolm Koma Arhitektidel on praegu hea aeg – nad on saanud teha olulisi asju. Lisaks pealinna eeskujulikke jäätmekäitluse võtteid näitlikustavale kompleksile valmis mullu Põlva vallamaja, mis on mitte ainult väikelinna, vaid kogu maakonna südamik.
Kui tavaliselt on jäätmejaamad üsna tüütututes asukohtades – näiteks Paljassaares või Rahumäe surnuaia külje all –, kuhu on hea oma nodi ära viia eelkõige autoga, siis ringmaja asukohavalikul lähtus linn põhimõttest, et sinna peab olema võimalik paljudel minna ka jala, bussi või rattaga. Nii peaks olema vähem neid, kes oma katkise mööbli või „päranduseks“ jäänud kraami lihtsalt prügikasti kõrvale või metsa alla poetavad.
Lisaks otsustati teha midagi etemat, ei piirdutud sugugi mitte ainult tavapärase platsiga, vaid sorteerimine viidi katuse alla. Kuigi elumajade juures on aina pikenev rivi liigiti jäätmete kogumist soosivaid kaste, kipuvad paljudele jäätmed ja sorteerimine seostuma haisvate ja kolisevate prügimägedega. Keskuses on liigiti kogumise konteinerid kenasti sätitud akustiliste elementidega laega saali ja sestap on ka müra vähem.
Hoone arhitektini jõuti hanke kaudu ning seega võib pidada õnnelikuks juhuseks, et enese vastu nõudlikud tegijad sellest osa võtsid. Kipub ju pealinna poolt ehitatu olema pigem … kuidas seda öeldagi … igav ja ideetu. Ses plaanis on uue ringmajanduskeskuse sugulane vastvalminud ettevõtlusinkubaator (2026, arhitekt Jane Teresk, sisearhitektid Margit Aule, Victoria Ugur), mille juures kasutati ära sadama-ala paekivist laohoone ning kus on näha taaskasutust nii mööbli kui ka terve trepi puhul.
Vana on uus
Ringmajanduskeskuse maja on jaotatud kahte ossa. Ühel pool on väga praktilise ülesehitusega jäätmete sorteeritud kogumine. Teisel pool töised ruumid: õppeklassid ja muu vajalik. Maja avatud kõhus on riiulid, kuhu saab tuua ja kust võib võtta vanakraami. Sel külaskäigul hakkab silma vetsupott, taldrikud, raamatud ja kõpskingad. Lisaks kaugküttele on hoonet turgutamas päikesepaneelid. Kogutakse vihmavett, mida kasutatakse tualettruumides loputuseks ning ümbruse kastmiseks. See ülimalt mõistlik lahendus on seni Eesti linnades haruldane ning sestap veel kallivõitu, sest lokaalsete veehoidlate tegijaid-hooldajaid napib, ent ometigi oleks ju ülimõistlik puhast joogivett säästa. Nagu mujalgi moekamates büroodes ja eramutes-korterites, on siin rohkelt reguleerimistehnoloogiat ja automaatikat, mis siis näiteks liikumise ajal tule põlema paneb ja pärast ise selle ka ära kustutab.
Mets ütleb, et teda inspireeris tavapärast mõtteviisi muutma ajakirjast Maja loetud noorte arhitektide Helena Rummo ja Elina Liiva pungilik artikkel, mis käsitleb kasutatud materjale ressursina.* Nüüd mõtleb ta, et tavapärase ostmise-kasutamise-äraviskamise jada asemel on palju etem leida tee taaskasutusse. Arhitekt tõdeb, et kahetsusväärselt pole seni Eestis hästi toimivat materjalipanka.
Hoone kujunduses sooviti samuti rõhutada, et keskkonnasõbralik disain võib olla adekvaatne ning lisada ümbrusesse eripära. Mets mainib, et see sündis heas koostöös Fund Ehitusega, kes nii oma objektidelt kui ka osta.ee ja Soovi kaudu aitas sobilikke materjale leida. Nii kasutatakse hoone välisseintel püstipidi veidi erineva kujuga laudist, mis saadi Tallinna vangla lammutamisele läinud vangla põrandast. Lausa kenad on ühele krundile lihtsalt seisma jäetud silikaattellistest heledapõsksed seinad. Silikaat ongi üks moodi läinud materjal, sest nooremate jaoks pole sel nõukogude stigmat ning neile seostub see ilmekate pindade loomise võimalusega. Akustika parandamiseks ja ka meeldivama olustiku loomiseks läks jäätmejaama lakke betoonivalu raketise puit. Interjööris on valatud põrandas eriti toredad eri suuruse, tonaalsuse ja vormiga kivilahmakad, mis on kivifirmade jääkmaterjal. Mööbelgi on mitmel juhul – näiteks kohvikus – vana. Siin kasutatakse läbiva viimistlusvõttena ühtset halli võõpa, mis eriilmelised esemed rahulikuks ühtlustab. Rahvapärast krutskitega meisterduskunsti demonstreerivad efektvalgustid: ratastest tehtud kroonlühter aatriumis ning autorehvidest ripplambid kontoris.
Kui visuaalses pooles on uus vana hästi eksponeeritud ja suisa domineeriv, siis ehituses on uuel tähtis koht: ratsionaalselt on suurt vatti saava jäätmejaama puhul põrandad, sokkel ning ramp betoonist, ülejäänud maja puhul on palju klaasi, puitu ning läbivalt kasutatakse mastaapsete konstruktsioonide puhul ristkihtliimpuitu.
On ka uue aja moematerjale. Nii on mõnes kohas, näiteks tualettruumis (sic!, kindlasti oleks leidnud ka väärikama asupaiga) Siim Karro sametisest seenematerjalist valgustid ning lillepotid on valmistatud tampsavist, mis on samuti katsuma kutsuvalt atraktiivsed.
Nn kultuurimaja rosinaks on parandustöökojad, kus on suurepärased tööriistad ning lisaks ka juhendajad, kes tooli või telekapulti korda aitavad teha. Ei puudu ka tavapärased, mitmesuguseks tegevuseks kärmelt kohaldatavad õppeklassid. Üldalad on helged. Sissepääsu juurdes tervitab tulijat vaat et kohustuslik läbi kahe korruse ulatuv klaasine ja siserõduga aatrium.
Lasnamäe maastik
Maja ümbritsev ala kannab endas Lasnamäed algusest saati iseloomustanud tühermaa ja võpsikute vaimu. Omamoodi genius loci’t. Kuna aga viimastel aastatel on siingi hoogsalt püstitama hakatud elamuid, aga ka kõikvõimalikke kauplusi, sporditegemiskohti ja suisa parke, siis on uitajatele ja olesklejatele neile lähedased maastikud paljuski kadunud.
Lasnamäele iseloomulikuga pole meeldejäävaid dialooge olnud just ülemäära palju. Vahest huvitavaim oli 2014. aasta Suur-Lasnamäe linnakunstisündmus, mille puhul Hans-Otto Ojaste maalis jäätmaa ehitusplokke värviliseks.
Igatahes teeb siin arhitektide ja Lootusprojekti maastikuarhitektide loodu seda samuti silmapaistvalt. Siin on säästetud niiskemaid alasid, nende ääres on väikesed terrassid istumiseks. Range ohutuspiirde asemel on siia tehtud hoopis oksahunnik, mis sobib ka siilile. Istumiseks, ratta kinnitamise kohaks, ronimiseks pakutakse kiviplokke, kände, euroaluseid ja palju muud. Need kohati vägagi kunstipärased lahendused võiksid ka mujal julgustada olemasolevat väärindama. Eriti põnevalt ja lausa maaliliselt mõjuvad aastate jooksul praegusesse pargisüdamesse, märgala kõrvale veetud massiivsed ehitusjäätmed. Nüüdseks on need kaunilt sammaldunud ja võssa kasvanud. Võib lausa öelda, et need ehitusjäätmed on naturaliseerunud ja see minimaastik on kujundatud pargi üks väärtuslikke fookuspunkte, mis on muutmatul kujul säilitatud. On koht, kus lindudel endiselt pesitseda ja laulda ning putukatel toimetada. See park on õige asi omal kohal.
Ringmaja ei võida vahest kaunima hoone tiitlit, ent stimuleeriva, uudishimu tekitava ning ka ise käsi külge panemist julgustava keskkonnana on see väärtuslik ning Eesti oludes suurejooneline näidislahendus.
* Helena Rummo, Elina Liiva, Uus ringreaalsus. – Maja, talv 2023.
