Sünnitamine on tõenäoliselt üks elu intensiivsemaid kogemusi ja kahtlemata väga individuaalne. Mina mäletan, et olin ühtaegu täielikult enesesse süüvinud, aga ühtlasi erakordselt tundlik kõige ümbritseva suhtes. On ilmselge, et ümbrus võib kogemust vägagi tugevalt mõjutada. Ruumilise keskkonna mõju sünnituse ajal või ka selle järel, kohanemisperioodil, on arhitektuuri ja disainiga seoses käsitletud väga harva.

Arhitekt ja arhitektuuriuurija Emma Cheatle on üks väheseid, kes on Suur­britannia näitel uurinud, millistes ruumides on viimase kolme-neljasaja aasta jooksul naised sünnitanud ning kuidas on modernsuse tulekuga teisenenud arusaamad mõjutanud raseduse ja sünnitamisega seotud ootusi. Rääkisime Eesti kunstiakadeemias peetud avaliku loengu järel haigla- ja sünnitusruumidest, mille teisenemist on ta käsitlenud raamatus „Lamades pimedas ruumis. Emadusarhitektuur Suurbritannias“ („Lying in the Dark Room: Architectures of British Maternity“, 2024), kui ka sedavõrd subjektiivse ja intiimse ruumikogemuse uurimise eripärast ehk isikliku hääle toomisest arhitektuuriajalookirjutusse, samuti feministliku arhitektuuriajaloo eesmärkidest, võimalustest ja praegusest seisust üldisemalt.

Võib-olla selgitad alustuseks, kuidas sa üldse sünnitusruumide temaatikani jõudsid, mis ajendas sind seda uurima.

Mind huvitab, kuidas on ruum sotsiaalselt konstrueeritud ning kuidas see mõjutab mehe ja naise rolli ühiskonnas. Oma doktoritöös uurisin Maison de Verre’i Pariisis, doktor Jean Dalsace’i elamut, mis oli ühtlasi günekoloogiakliinik. Seksuaalsuse, emaduse ja günekoloogia teema põimusid seal kodu ja kliinilise ruumiga. Seejärel kandideerisin järeldoktorantuuri projektiga Newcastle’i ülikooli ja keskendusin esialgu ühele sealsele väikesele sünnitushaiglale, et koostada ruumi kohta ajaloouurimus, mis on minu arvates seotud XX sajandi meditsiiniruumidega. Üldisemas plaanis haakub mu lähenemine meditsiini humanitaariaga, mis pakub arhitektuuri ja tervise seoste uurimisele teoreetilist tuge.

Emaduse ajaloos on arhitektuurist tavaliselt olnud juttu vaid sünnitusabi andmise juhusliku taustana. Samamoodi esitatakse tavapäraselt arhitektuuriajaloos hooneid kui objekte, pööramata kuigivõrd tähelepanu nende tingitud sotsiaalsete suhete analüüsile. Mina aga otsisin viisi, mis võimaldaks tuua esile, kuidas mõjutab ruum soolise keha, kehade omavahelisi suhteid. Peale umbes 1820. aastal Newcastle’is ehitatud sünnitusmaja leidsin ka Londonist veel ühe siiani alles vana sünnitushaigla ning hakkasin uurima nende taga olevat sotsiaalajalugu.

Kuni XVIII sajandi keskpaigani oli haigla enamasti üleüldine hoole­kande­asutus, kus olid koos nii haiged, vanad kui ka kodutud. Esimesed sünnitus­majad projekteeriti Suurbritannias 1750. aastatel. Need olid rajatud vaestele naistele ajal, mil meesämmaemandad – hilisemas kõnepruugis akušöörid – hakkasid asendama traditsioonilisi naistest ämmaemandaid, ning nende ehitamisega taotlesid meesämmaemandad endale legitiimsust, suuremat väärtustatust ühiskonnas ja kultuuris. Neil ei olnud meditsiinilist tausta: nad ei olnud arstideks koolitatud, neil puudus ülikooli­haridus. Enamasti olid nad habemeajajad-kirurgid, kelle argipäeva kuulusid sellised toimingud nagu näiteks hamba väljatõmbamine. See oli valdkond, mille juured ulatusid Buuri sõdadesse ja lahingumeditsiini. Mees-ämmaemandate suhtumine sünnitusse oli hoopis teistsugune kui traditsiooniliselt sünnitust vastu võtnud naistel. Kuna nende taust võis olla võrdlemisi brutaalne, oli loogiline, et just nemad võtsid kasutusele sünnitustangid ja muud invasiivsed abivahendid. Ja haiglate ehitamisest sai linnas omamoodi nende legitiimsuse sümbol.

Kes nende institutsioonide loomist ja haiglate ehitamist rahastas? 

Need olid heategevuslikud asutused ja ehitati annetuste toel, nii et tegu oli filantroopiliste ettevõtmistega, samamoodi nagu tollaste vaimuhaiglate ja muude meditsiiniasutuste puhul. Eesmärk oli abistada kõige vaesemaid naisi, kellel polnud ämmaemanda- või arstiabile üldse ligipääsu. Annetajad said võimaluse toetada naiste haiglasse tulekut, nii et abi vajav naine pidi leidma mõne sellise toetaja, kellel oli jagada teatud arv n-ö pileteid. Sünnitushaiglate rajamine ei tähendanud paradoksaalselt aga sugugi, et hoolitsemine alamklassi naiste tervise eest oleks teinud suuri edusamme. Tegelikult naiste suremus hoopis kasvas, kuna haigla tingimused olid üpris jubedad. Hügieen oli puudulik ja toit kasin, aga eelkõige mõjutas olukorda teadmatus patogeenide levikust: sünnitusel surnud naised viidi sama maja keldrisse, kus neid uurimise eesmärgil lahati, needsamad lahkajad-kirurgid läksid sealt aga otse ja pesemata ülakorrusele sünnitusi vastu võtma. Mõistagi oli see erakordselt ebahügieeniline. Kuna aga tegemist oli tõepoolest kõige vaesemate, ühiskonnas kõige madalamal astmel naistega, kel oli endasse puutuva osas üpris vähe sõnaõigust, nähti kogu seda süsteemi ometi positiivsena: tänu lahkamistele saadi inimkehast ja rasedusest palju enam teada. Olukord hakkas paranema alles XIX sajandi teisel poolel seoses bakterioloogia arenguga.

Olen mõnevõrra uurinud sünnitusmaju Eestis ja siin püüti haiglasse sattumist samuti pikka aega vältida. Vähemalt kuni Teise maailmasõjani eelistati sünnitada ikka kodus ja ka statistika kinnitas, et see on turvalisem. Kas mujal Euroopas oli samuti?

Seda valdkonda on uuritud suhteliselt vähe. Näiteks Prantsusmaal säilitasid ämmaemandad oma positsiooni ja neid austati, nad olid meditsiiniringkonnas omamoodi institutsionaliseeritud, Suurbritannias ei juhtunud seda aga kunagi. Briti arstide liit ei tunnustanud ämmaemandaid kui eriala spetsialiste, ent Prantsusmaal oli sünnitusabi omaette distsipliin. Teatud ajani juhtisid kõiki haiglaid nunnad ning hiljem toimis süsteem tänu filantroopidele.

Kui tulla tänapäevale lähemale, siis kuigi avalike institutsioonide ja linnaruumi puhul räägitakse palju inimeste vajadustega arvestamisest, siis tervishoiuasutused mõjuvad ikka kõledalt ja objektistavalt. Haiglate, sealhulgas sünnitushaiglate arhitektuur on loodud justkui eelkõige arstide ja muu personali vaatest lähtuvalt. Milline on su enda kogemus seoses sünnitusega?

Jah, üks mu peamisi eesmärke oli asetada emaduse arhitektuuriloo keskmesse naise tegelik kehaline kogemus, luua nii-öelda sünnitusruumide autoteoreetiline ajalugu. Võtsin arvesse nii iseenda kui ka paljude intervjueeritud naiste kogemusi. Ja domineeriva joonena jääb neist lugudest tõesti kõlama tunne, et ei saa ise otsuseid teha, sünnituse ümber ja sellega seoses valitseb mingit laadi süstematiseeritus. Suur­britannias on sünnitusabi taas ka tõsise rahalise surve all. Esimest korda on keisrilõigete osakaal nüüd ületanud 50 protsendi piiri. Nii et meditsiiniline sekkumine on üha tavalisem ja ka kodu­sünnituses nähakse pigem süsteemile probleemide tekitajat. Loomulikult on selles olu­korras väga lihtne enesekindlust kaotada, eriti esimese lapse puhul. Kui kunagi oli sünnitamine igapäevane asi ja toeks oli terve hulk naisi – enne haiglate rajamist olid kodus sünnitamise juures ema, ämm ja terve hulk naissugulasi ja -tuttavaid, see oli sotsiaalne sündmus –, siis nüüd on naine oma kogemusega sageli keset seda meditsiinisüsteemi täiesti üksi.

Kuidas kulges nende lugude kogumine? Kas oma kogemusi jagati meelsasti?

Esimest korda kogusin sünnituslugusid Newcastle’is festivalil „Being Human“, kus seadsin üles väikese pihitoolilaadse kabiini. Seal oli sahtlikapp kaartidega, mis jutustasid emaduse ajalugu, nagu omamoodi privaatnäitus. Seejärel, kui inimesed olid nõus, tegin nendega intervjuu. Sama installatsiooni kasutasin ka Royal Victoria haigla sünnitusosakonna ooteruumis, ühes muuseumis ja kunstigaleriis. Igal pool oli erinev publik. Aga inimesi oli liiga palju, nii et edasi lõin ma võimaluse jagada oma lugusid ka internetis. Samuti kasutasin Briti sotsioloogi Ann Oakley kogutud lugusid, tema uuris rasedust ja sünnitamist. Neis lugudes oli erinevusi, aga ka palju sarnast, nii et otsustasin luua neist kõigist ühe hääle, justkui koondportree, et tekiks mingi kollektiivne etnograafia, mis hõlmaks ka mu enda kogemuse.

Kuidas oma sünnitust kommenteeriti? Kuidas mõjutas ruum nende kogemust?

Peaaegu kõik rääkisid ruumist. Väga tihti mainiti, et ruumid mõjusid kliiniliselt: liiga valged, liiga valgustatud, liiga anonüümsed. Pikk üksildane viibimine toas, kus ei olnud peaaegu mitte midagi. Kõigile oli väga tähtis, et oleks aken, kust välja vaadata. Pisiasjad osutuvad väga oluliseks, kas või näiteks liiga kõrge voodi, kuhu on ebamugav ronida – niigi ollakse erakordselt teadlik oma keha kohmakusest, ebamugavusest, ning ka ruum ei tule sulle kuigivõrd vastu. Kodus sünnitanud naised rääkisid sageli oma aiast. Võimalus vahepeal aeda jalutada või seda kas või aknast vaadata rahustas, toetas tunnet, et kõik on kontrolli all. Ent koduski juhtus ebameeldivaid lugusid, näiteks ootamatu sünnitus üksi tualettruumis.

Privaatsuse küsimus oli väga oluline: haiglas sünnitades oled nähtav ja vaadeldav, paljud naised tundsid end veidi ebaturvaliselt, liiga avali kistuna. Ja siis ka haiglast lahkumise moment sünnitamise järel, see äkiline sattumine tänavale oma uues olukorras. Nii et jah, need lood kinnitasid, et ruumid ja asjad on olulised, materiaalsus kõnetab meid erinevalt, samuti valgus.

Millest see tuleneb, et tervishoiuasutused on ikka veel nii anonüümsed ja vähe toetavad? Inimene on haiglas niikuinii tavapärasest haavatavam, kuna tõenäoliselt on ta seal seetõttu, et midagi on halvasti. Seega peaks ruum teda eriti toetama või eba­mugavust leevendama.

Osalt on asi selles, et järjest sagedamini ei kujunda haiglaruume isegi mitte arhitektid, vaid väga spetsialiseerunud bürood, mis kopeerivad etteantud standardeid. Isegi kui arhitekt on kaasatud, on tegemist standardiseeritud disainiga. Esialgsete haiglate puhul on selgelt näha, et need olid projekteeritud arstide jaoks: suured nõupidamissaalid, suured kontorid juhatusele, luksuslikud ruumid arstidele ja siis ühispalatid naistele. Naised, eriti vaesed naised, olid sellises ruumis lihtsalt objektid, materjal eksperimentideks või uuringuteks. Aga isegi tänapäeval on projekteerimise lähtekohaks madalaim ühisnimetaja. Süsteem muutub väga aeglaselt.

Sünnitusruumide temaatika puhul on subjektiivsuse sissetoomine autoteoreetilisuse kaudu väga loogiline, aga ka üleüldisemalt peitub selles palju põnevat potentsiaali. Kuidas sa tasakaalustad n-ö teadusliku usaldusväärsuse ja autentse subjektiivsuse?

Ma arvan, et olen seda teinud tunnetuslikult, teatud mõttes loomulikult. Näiteks Maison de Verre’i uurides tekkis mul ettekujutus, kuidas inimesed võisid seda ruumi kasutada. Nende mõtete kinnituseks käisin selle maja põhjalikult läbi, kujutledes ennast tollasesse aega. Uurisin jooniseid ja plaane, aga lugesin ka palju romaane, mis kirjeldasid naiste elu Pariisis tol ajal, näiteks Simone de Beauvoiri ja Jean Rhysi, samuti sotsiaal-, poliitika- ja meditsiiniajalugu. Need väga eri laadi allikad põimusid omavahel, lisasid tõendusmaterjali eri vaatenurkadest. Muutsin osa materjalist poolenisti fiktsiooniks, aga see põhineb siiski reaalsete naiste kogemustel – kujutlusvõimel on küll suur osa, aga see tugineb ikkagi allikatele. Ja mul ei ole ka midagi selle vastu, kui keegi peaks osutama, et miski on valesti või ei pruugi päriselt paika pidada. Ma arvan, et igasugune ajalookirjutus on vaid osaline, need on kõik rekonstruktsioonid. Aga me teeme näo, et see on teadus.

Kas see, kuidas Marcel Duchamp Maison de Verre’is käis ja et tema „Suur klaas“ sellega seotud on, on siiski sinu spekulatsioon? 

Mul pole tõendeid, et ta seal kunagi käinud oleks – ma vist olen seda ka raamatus maininud. Aga nii paljud tema kolleegid ja kaaslased olid seal, nii et tundub ebatõenäoline, et ta sellest hoonest teadlik ei olnud. Kuigi ma seda tõestada ei suutnud, usun, et Duchamp ja tema pikaajaline partner Mary Reynolds seal käisid. On piisavalt tõendeid, et dr Jean Dalsace tegi oma günekoloogipraksises ka aborte, ta oli üks varasemaid kontratseptiivide ja abordiõiguse propageerijaid Prantsusmaal ning suhtles ka USA pereplaneerimisaktivisti Margaret Sangeriga. Kuid seda aspekti ega hoone kasutust ühtaegu elamu ja kliinikuna ei olnud Maison de Verre’i loos varem õieti teadvustatud. Kui tudengina seal majatuuril käisin, jäi arstikabineti uks alati suletuks. Nii on ka Kenneth Frampton ja teised ajaloolased käsitlenud seda maja enamasti kui kaunist modernistlikku ikooni. See on ka osa sellest, mis innustab mind kirjutama fiktiivset ehk autoteoreetilist arhitektuuriajalugu – kuidas juurdunud eelteadmised kipuvad varjama meie vastutust, rolli või mõju ühiskonnas.

Mulle tundub see subjektiivsuse potentsiaal arhitektuuriajalookirjutuses väga põnev. Feministlikus traditsioonis muidugi ongi isiklik ja poliitiline alati põimunud. Kes on sind selles osas eriti inspireerinud?

Ma loen palju mälestusi, n-ö alternatiivseid autobiograafiaid. Annie Ernaux’ XX sajandi ajalugu („Aastad“) on olnud üks mu inspiratsiooniallikaid, ka Simone de Beauvoir kirjutab väga palju ühiskonnast lähtuvalt omaenda positsioonist. Praegustest autoritest Deborah Levy, eriti tema „Elava autobiograafia“ triloogia („Living Autobiography“), äsja ilmus ka tema raamat Gertrude Steinist. Või Maggie Nelsoni „Argonaudid“ („The Argonauts“). Kõik nad eksperimenteerivad autobiograafia või autoteooriaga ega käsitle seda tegelikult memuaaridena. Need on osalt kriitilis-teoreetilised soouuringud, küsides, mida tähendab soo konstrueerimine, mis on keha, mis on mina. Arhitektuuriajaloolastest on väga huvitavalt sellega tegelenud Jane Rendell. Olga Touloumi on selles suunas liikumas. Nora Wendl on püüdnud fiktsionaliseerida Mies van der Rohe Farnsworth House’i lugu, ta kasutab samuti palju Edith Farnsworthist jäänud arhiivimaterjale ja intervjuusid.

Ma usun, et küsimusega, kuidas naiste kogemus arhitektuuriajalukku kaasata, tuli kokku puutuda ka Bloomsbury globaalset nais­arhitektide entsüklopeediat (Blooms­bury Global Encyclopedia of Women in Architecture 1960–2020) toimetades. See oli tohutult ambitsioonikas ettevõtmine. Mis oli peamine, mida püüdsite saavutada? Pelgalt kaanoni täiendamisest naiste nimedega ju kindlasti ei piisa.

Kindlasti. Kui mind 2017. aastal Suur­britannia osa toimetajaks kutsuti, olin esialgu üpris kahtleval seisukohal. Kaastöötajatega nagu Katie Lloyd-Thomas, Jos Boys, Barbara Penner ja teised arutasime palju selle üle, kuidas tuua üksikute naiste esiletõstmise kõrval välja kollektiivsem hääl, arhitektuuris tegutsejate võrgustik, lisada kultuuriteooria, ehitussektor ja muud. Oluline oli mõista tingimusi, mis võimaldasid osal naistest tegutseda ja teistel mitte. Suurbritannia lausaline pommitamine Teises maa­ilmasõjas ja sõjajärgne sotsiaalpoliitiline kontekst tähendas tohutut lammutus- ja ülesehitustööd, mis kestis julgelt 1970. aastateni. See mõjutas tugevalt arhitektuuri kui eriala. Seega ehitasime Suurbritanniat puudutava entsüklopeedia osa üles nii temaatiliste kui ka biograafiliste kategooriatena ning sama mudelit järgiti seejärel ka väljaande teistes osades. Aga kui olime 2020. aastal esimese versiooni valmis saanud, tõmbasime korra veel pidurit: meile tundus, et oleme sellegipoolest üle vaadanud rassiaspektist, kolonialismist ja paljust muust. Lisasime veel kirjeid naiste kohta, kes puutuvad neisse teemadesse kas institutsionaalselt või omaenda praktika kaudu. Aga see kõik võttis kokkuvõttes nii palju aega, et 2025. aastal ilmudes tundus kogumik haarde koha pealt ikkagi juba veidi aegunud. Metoodika muutub alati, kui oled sunnitud iseenda ja oma tegutsemise konteksti üle järele mõtlema, eks ole. See ongi seda laadi projektide probleem: alati leiab ette heita midagi, milleni need ei ulatu, aga see ei tähenda, et neid ei tasuks teha. See projekt pidi moodustama ühtse terviku suurtest globaalsetest erisustest hoolimata, seetõttu pole selle kallal alati olnud lihtne töötada ning kohati on see esitanud feministlikele eesmärkidele tõsiseid väljakutseid. Aga ma usun, et see on sellegipoolest tõesti hästi läbi mõeldud, väärtuslik kogumik, mille väärtus ajas kasvab.