Olen alati imetlenud seda sõnamängu: maa ja ema. „Teadmata maa hakkas kõigile emaks“ kirjutasin luuletuses 2023. aastal, mõeldes kõigile emadele, kes jõudsid Eestisse oma laste, koerte-kasside ja seljakotti pakitud koduga. Ja maa ongi see, mis tõmbab mind otsekui magnetina tagasi Ukrainasse. Emamaa siis, sest isa sünnikandis olen käinud üpris vähe. Ukraina keeles on teine imeline kooslus: Батьківщина ja батьківщина. Kõigest suur või väike täht ja teine rõhuasetus, aga eesti keelde võiks need tõlkida kui isamaa ja sünnimaa, s.o riik, kust pärit oled, ning kodukant, kus oled sündinud.

Mina naasin Lvivi, linna, millega mind seovad ülikooliaastad, uued-vanad sõbrad ning paljud siin kirjutatud luuletused. Olen lapsepõlvest peale emaga suviti Lvivis käinud, nii et linn sai mulle kiiresti väga lähedaseks. Kirjutasin lapsena sellest linnast juba siis, kui polnud seal käinudki. Ema veel imestas, kuidas saab olla, et üksnes tema juttude põhjal sai mul valmis oma lugu.

„Miski, mida armastad nii kaitsetult, nii vaieldamatult – Ukraina“ – alustab hoovikontserti Natalia Polovõnka. Ja ma usun ja usaldan iga tema sõna. Kuidas panna sõnadesse armastus oma riigi vastu nii, et see poleks liiga magus, liiga ülendatud, liiga … Seda adud kohe, kui tajud ohtu kaotada oma riik, emamaa, aed; kui teed vaikimisi ja vaikselt midagi oma maa ja inimeste heaks; see väljendub hõllanduses, mis lõpuks kasvab nii suureks, et lähedki tagasi; selles, mida tunned, kui oled pärale jõudnud.

Minu lemmikteatrisse on mul nüüd 20 minutit jala minna ja ärge küsige, mitu korda ma olen seal juba käinud. Muide, piletid on tavaliselt välja müüdud. Veebilehel on kirjas: „Rõõmuga ootame teatrisse kõiki, kes on võidelnud Ukraina vabaduse eest. Palun võtke ühendust …“. Enne algust palutakse telefon välja lülitada ning toetada Ukraina sõjaväge, tänu kellele on võimalus täna mängida. Päris tihti paluvad näitlejad ise pärast aplausi toetada kogumiskampaaniat mõne sõjaväeüksuse heaks. Pole mingit distantsi ei näitlejate ja publiku ega publiku ja sõjaväelaste vahel – me oleme ja peamegi olema üks.

Lvivis (ma usun, et teistes linnades ka) on tugev mälestamise kultuur. Alustada võib kas või vaikushetkest: igal hommikul kell 9.00 jäetakse oma tegemised katki, et mälestada neid, kes on Venemaa agressiooni tõttu surma saanud. Lvivis kostab teavitus vaikushetkest kõnetorust. Ka autod ja ühissõidukid peatuvad, inimesed trammis tõusevad püsti ning poemüüjad tulevad tänavale, et olla sel hetkel koos teistega. Panin tähele, et minust mööda tõttavad inimesed vaatavad kärsitult kella, et mitte vaikushetkest mööda joosta.

Mais toimub juba mitmendat aastat sõjaväelastest autorite foorum, kus veteranid (sain muuseas teada, et neile see sõna eriti ei meeldi, sest paljud veteranid, s.t need, kes on saanud haavata, on jätkuvalt rindel ning nende enda sõnul ei saa olla veteran, kui riigis käib sõda) ja sõjaväelased esinevad pealaval Lvivi raamatukogus raekoja platsil, samuti teistes ümbruskonna väikelinnades. See on omanäoline nähtus, millest saab kindlasti kellegi töös uurimisobjekt ning kirjanduses eraldi suund nimetusega „sõjaväelaste kirjandus“. Praegu on see linlaste pilgu all alles sündimas. Seda laadi kirjandust annavad välja kas väiksemad kirjastused (loomulikult on erandeid) või autorid ise.

On küll ka omajagu autoreid, kes hakkasid varem või hiljem sõjaväelaseks, aga selle foorumi keskmes on pigem need sõjaväelased, kes hakkasid rindel kirjutama. Enamasti on see luule, enamasti noateral: aus, emotsionaalne, hetke tabav. Käisin kahel õhtul neid kuulamas ja meelde jäi valgus ja arglik lapselik siirus, mis neist välja kiirgas. Nad häbenevad öelda, et olen autor, pigem – ma kirjutan … Sõjaväelaste kirjanduse mõte on anda hääl neile, kes on näinud vastast oma silmaga, dokumenteerida nende kogemus ning jäädvustada sõda autori vaatenurgast kaitsekraavist. Võib ju väita, et see pole tõeline kirjandus – aga kes julgeb? See on ehtne, see on tõetruu ja paneb vaieldamatult mõtlema.

Foorumil kõlavad mulle uued mõtted ja mõisted, näiteks, mida tähendab „mälestamise kultuur“ korraldajatele: seda, et need, kes on rindel, ja need, kes on siin esinemas ja kes on langenud – nende häält esindavad teised –, on üks. Me oleme koos. Siis kutsutakse lavale „inimene, kes on siin raamatukogus kasvanud“. Improviseeritud lavale astub noor naine, nt kolmekümnendates, ja ütleb oma luuletuse sissejuhatuseks, et tekst on pühendatud tema igavesele abikaasale. Kuna enne oli naine rääkinud paar sõna oma endisest abikaasast, kes on samuti rindel, siis esmalt mõtlesin, et „igavene abikaasa“ väljendab lihtsalt suurt armastust ja truudust. Kahjuks aga mitte …

Kui mälestatakse langenud sõjaväelast, siis nime järel öeldakse „kohal“ („присутній“) või „igavesti rivis“ („назавжди в строю“). Mai lõpus toimub „Tšeka-fest“ ehk parameedikule hüüdnimega Tšeka* (’haaknõel granaadi küljes’) pühendatud festival, kus on arutelusid ja muusikat, koosolemist ja mälestamist. Tema vend teeb ekskursioone Lvivi vanalinnas oma õe mälestuseks. Tema emaga õnnestus mul tutvuda sõjaväelastest autorite foorumil niipea, kui olin ruumi sisse astunud.

Kui Lviv tähistas paar nädalat tagasi oma 770. aastapäeva, olid proteesidega veteranid (linnas tegutseb kaks suurt proteesimiskeskust Unbroken ja Superhumans) kaasatud nii avatseremooniale, ratsutades uhkelt raekoja platsile, kui ka lipuheiskamisele. Tähtis on kuuluvustunne, kaasatus ja kohanemine. Olukorraga peavad harjuma kõik: veteranid, nende lähedased, ametnikud, kultuurikorraldajad, linlased – ligipääsetavuse tagamisel on siin võtmeroll. Kuigi tööd selle nimel on juba alanud, on veel tükk maad minna.

Sõjaväelased on pildil, ja minul on selle üle vägagi hea meel. Kõndigu nad omil jalul või proteeside peal, olgu vastavalt riietatud või „nagu tsiviilinimesed“ – neid on näha ja süda rõõmustab, et nad ei poe kuskile pakku, kui naasevad tagalasse. Ma loodan, et see innustab ka teisi kodust välja minema. Paar korda küsisid sõjaväelased minult, ega mul sigaretti pole. Muigasin endamisi: kas nad proovivad halvast harjumusest lahti saada ega osta sellepärast pakki? Aga mõtlesin ka, et ma siis ostan niisama, et oleks neile pakkuda.

Töölt koju jalutades saab osta mõnelt vanamammilt nartsissid tema koduaiast ja nuusutada neid veel terve nädala. Nad seisavad mul praegugi laua peal, kui kirjutan neid lõpuridu. Ostad ühelt, teine küsib: ega te mett ei soovi? Muigan. Ma soovin kõike, mida müüvad vanaprouad kella kuue paiku Lvivi vanalinna serval. Ja laupäeval lähen turule, et osta kohalikke tomateid. Tumepunased, lihased, päikest täis. Ja kui keegi päriks, milline on paradiis, siis vastaksin, et minu paradiis on tomatihõnguline …

* https://www.youtube.com/watch?v=ZrVbsUft5B8&t=213s

Samas Sirbi numbris: Ukraina sõduri Valeri Puziku kiri