Lahkunud on mainekas keskkonnaesteetik ja disainiajaloolane, EKA emeriitdotsent Kaia Lehari, kes on andnud olulise panuse mitme põlvkonna disainerite ja kunstiteadlaste kujunemisse.
Kaia Lehari kasvas Pärnus ja suundus kunstiajalugu õppima Leningradi ülikooli. See oli julge samm, sest enamasti õppisid kunstiajaloolased toona kas Tartu ülikoolis või nn vabariiklikel kohtadel Leningradi Repini akadeemias. Pärast ülikooli lõpetamist 1967. aastal sattus Lehari sellesse eesti kraadiõppurite rühma, kes n-ö eksperimendi korras võeti Moskva ülikooli esteetika aspirantuuri. Kandidaadiväitekirja „Ruumi organiseerimine arhitektuuris kui esteetiline probleem“ kaitses ta 1972. aastal. Pärast kaitsmist töötas ta Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudis, koostades arhitektide Alar Kotli ja August Volbergi loomingu ülevaateid. Kaia Lehari aktiivsele ja suhtlusaltile loomusele jäi töö instituudis siiski ahtaks ja nii läks ta Bruno Tombergi jutule, kes sel ajal juhatas ERKI, tänase Eesti Kunstiakadeemia ühte uuendusmeelsemat, tööstuskunsti (ehk disaini)kateedrit. Sellest kohtumisest kasvas välja aastatepikkune viljakas koostöö. 1976. aastal võeti Lehari tööle ERKIsse, kus ta õpetas eestkätt disainiajalugu ja esteetikat. Ühtaegu anti talle kureerida Üliõpilaste Teaduslik Ühing, mis pakkus paljudele tudengitele tavaõppega võrreldes intellektuaalselt põnevamat ja vabamat tegutsemisruumi ning mille raames valminud uurimused pälvisid mitmeidki preemiaid. Noore esteetikuna koostas ja tõlkis ta eestikeelset kunstiteooria mõistmist avardanud kogumikud „Kunst ja ühiskond” (1976, 1979, 1983) ning oli üks esimesi disainikriitikuid Eestis. Oluliseks impulsiks oli 1980. aastate alguses pooleaastane enesetäiendamine Halle kunstikoolis ja Bauhausi keskuses Dessaus, mis sai teoks tänu toonase kunstiinstituudi ning disainikateedri rahvusvahelistele suhetele.
Taasiseseisvumise järel avanenud erialastest suhtlusvõimalustest haaras Kaia Lehari innukalt kinni, külastades konverentse, käies end täiendamas Soomes, Suurbritannias jm. 1995. aasta rahvusvaheline esteetikakongress Lahtis oli murranguline keskkonnaesteetika kujunemise jaoks ja just selles tundis ka Lehari ära oma senised implitsiitsed uurijahuvid. 1997. aastal ilmus nende vahekokkuvõttena tema monograafia „Ruum. Keskkond. Koht“.
Sellele järgnes alates 1998. aastast koos Virve Sarapikuga ette võetud rahvusvaheline konverentsi- ja kogumikusari „Koht ja paik“, kuhu esteetikute kõrval kutsuti esinema arhitektuuriuurijaid, semiootikuid, inimgeograafe, kirjandusteadlasi jt. Samuti vormusid loengukursused EKAs ning paljud uusi põnevaid vaatenurki avavad artiklid, esseed ja avalikud esinemised. Tema edasised uurijahuvid kandusid üha enam fenomenoloogilise esteetika, keskkonna vahetu kogemise, kehalisuse ja taju seoste suunas. Kaia Lehari kirjutisi iseloomustabki uudsete seoste loomise oskus, originaalne nõtkus ning uute probleemide esiletoomine, mis on kindlasti olnud tähelepanuväärsed ka rahvusvahelises plaanis. Kuid ennekõike tuli Kaia särav vaim esile loengutes. Ta arendas oma teemasid just rääkides, dialoogides, pikituna vaheda huumorisoone ja teraste märkustega. Kaia mõtleski rääkides, mis tähendas, et kuulajad said vahetult kaasa elada uute ideede, hoogsate mõttekäikude ja lennukate seoste tekkimisele. Kui kunstiakadeemiasse loodi 1992. aastal kunstiteaduse eriala, sai Kaia võimaluse juhendada ka talle erialalt lähedasemaid lõputöid ja juhendamine oli kindlasti tegevus, kus tema inspireeriv, kaasaelav ja dialoogiline vaim parimal viisil esile tuli.
Kaia Lehari oli Rahvusvahelise Esteetikaassotsiatsiooni, Eesti Kunstnike Liidu ja Põhjamaade Fenomenoloogia Seltsi liige ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu auliige. Aastal 2006 pälvis ta kultuurkapitali „Ela ja sära” stipendiumi.
Inimlikult sooja, mõnusa huumorimeelega Lehari rahulik jutuhääl EKA kunstiteaduse instituudi suitsuses kohvinurgas on midagi, mis me kõrvust niipea ei kustu.
Sügav kaastunne Kaia Lehari perele ja lähedastele!
Eesti Kunstiakadeemia Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing Eesti Kunstnike Liit Kultuuriministeerium
