John Grzinichi „Püsituse väli“ on mõneti isegi petlikult lihtne näitus. Neli värvifotot valguskastil (seeria pealkiri on „Elav jää #2“) ja üks video („Triivitsoonid“). Tõsi, tähelepanelikuma vaataja tähelepanu pälvivad ka akna- ja põrandakatted, mis kujundavad meeldivalt sumbuurse interjööri (näituse kujundaja Evelin Grzinich), mida video ja valguskastid kahtlemata ka vajavad. Värvifotod kujutavad püsitut elementi (õhumullidega täidetud jääd) lähivaates. See on läbiv ka videos, ehkki mitte lähi-, vaid kaug-, enamjaolt isegi panoraamses vaates. Ja need panoraamid on võimsad.

Video subtiitrites seisab (kui mälu mind ei peta) „Eesti ja Soome 2017–2026“, aga midagi eestilikku ma neil, pealtnäha vaid Soomes üles võetud kaadritel (kus annavad tooni tohutud elektrijaamad, kinnikülmunud saarestikud ja merelahed) ei täheldanud. Kõik oli liiga monumentaalne, tähelepanuväärne ja suur, läänelik ja võõras, et seda Eestiga seostada. Isegi, või just eriti, mere kaldal olev märk, millel on kujutatud jääaugust välja ulatuvat kätt. Pealtnäha hoiatus-, aga tegelikult tähele­panu väljendav märk, nagu peaks kellelgi heaoluühiskonnas millegipärast tulema tõesti pähe kõigist neist miljarditest kohtadest just selles paigas merejääle tormata.

Jää ei püsi, kuigi erandeid (Kara ja Laptevite meri, Põhja-Jäämeri ja jääaeg, igikelts jms) seni veel on. Sellega seoses meenub ka väike jääaeg erakordselt külmal (kas ka pimedal?) keskajal, mil kogu Läänemeri mitte ainult talvel, vaid ka suvel kinni jäätus, nii et atsakam suvitaja Eestist jala nii Soome kui ka Rootsi (ja muidugi ka vastupidi) kõndida võis. Nii morni suvega võrreldes oli äsjane talv täielik käkitegu – kuigi mul oma hundilauta meenutavas korteris (olin n-ö unustanud kütte peale keerata) küll karukoopa tunne peale tuli –, mida nagu kord ja kohus ka võimsate talveuinakutega tähistatud sai.

Nii või teisiti, näituse ja jää mõte, seda vähemalt tänapäeva, veelgi enam aga tuleviku Maa peal, on selles, et ta ei püsi. Vähemasti ei tohiks seda teha, kui kogu jutt üleilmsest soojenemisest ja kliimamuutusest ikka paika peab. Kui aga mitte, on umbes kolmandik kaasaegset kunsti, mis just nimelt sellega tegeleb, mõttetu. Nii et eeldame – milles, kui uskuda enam kui üheksakümmend protsenti teadlasi, pole põhjust ka kahelda –, et peab.

Niisiis on kogu see videos näidatud edu, võimsus ja heaolu illusioon – simulaakrum, mille vahetab välja palju suurem ja apokalüptilisem teema, mille kütuseks omakorda see simulaakrum õigupoolest on. Ja seda kahes mõttes: õhku paisatavate kasvuhoonegaasidega otseses, mure ja ootusena aga ülekantud tähenduses. Keskkonnakatastroofi pärast muretsemist saavad endale, ühtpidi paradoksaalsel, teiselt poolt loogilisel kombel lubada vaid simulaakrum-, s.t heaoluühiskonnad, kus suuri sotsiaalseid probleeme (sõda, nälg, kisendav vaesus, ebavõrdsus jne) kas pole või siis on need läbivalt (ja mõnikord ka tõhusalt) vaiba alla pühitud. Ühtlasi on need (vähemasti üldjuhul) ühiskonnad, mida keskkonnakatastroof olevikus ja nähtavas tulevikus kõige vähem mõjutab. Ja kus hirm kaugema tuleviku ees on seda suurem. Ühiskonnad, millel on, mida kaotada.

Eesti kui (Soomega võrreldes) vaene piiririik ja sügav Ida-Euroopa, kus roheliste toetus on isegi Ida-Euroopa kohta kasin 1% ja sõna „rohepööre“ kutsub (vähemalt netikommentaariumides, tõenäoliselt ka ühismeedias) esile vaid masinlikku sõimu selliste abstraktsioonide nagu kliima, elurikkuse, metsade ja puhta vee hävitamine, horisondil terendava keskkonnakatastroofi jms pärast muidugi ei muretse. Kõikvõimalikke muresid, nagu igaüks ilmselt isegi aru saab, on meil siin niigi. Mis muidugi ei tähenda, et suured, keerulised ja kauged mured kuhugi kaoksid – nad lihtsalt ei pääse teiste, teravamate vahel löögile.

Jõuame tagasi „Püsituse väljale“. See väli (nagu kogu keskkonnateemaline kunst, mis, nagu öeldud, on kohalikul „põllul“ siiski vähemuses) on siin üks väheseid kohti, kus neil kaugetel muredel mingit sõnaõigust on. Tõsi, see on sõnaõigus, mis, nagu sellistel puhkudel ikka (ja nagu ka ökoloogidel, klimatoloogidel jne), on pigem retooriline. Aga mitte ainult: see on ka poeetiline. Ja muidugi ka moraalne, haakudes mingitmoodi ka sõnapaariga „poeetiline õiglus“.

Helikunstnikuna tuntud John on siin videos kasutanud vist ainult välilindistusi, mida on töödeldud minimaalselt, kui üldse. Elektrijaamade korstende pahinad käsikäes tupruvate aurupilvedega („Tsoon 2 (Tööstus)“) vahelduvad silmapiirini (või ka veidi lähemale) ulatuva jää sahina ja mulksumisega („Tsoon 2 (jäätuv aine)“), vahele veel kaadrid millestki ebamäärasemast – kui tutvustust uskuda, ja no miks mitte – rannikul asuvatest asulatest ja linnadest („Tsoon 1 (Muutuvad aastaajad)“).

Käisin sel talvel mere ääres ja mis ma seal kuulsin: õõnsat kulinat ja naginat, mida tekitavad jääkaane all merelt tulevad lained. Minule, kes ma sellise ilmaga kuigi sageli mere äärde ei satu, oli see nii ennekuulmatu, et kahetsesin, et mul lintmakki, dikto- või telefoni kaasas polnud. Midagi nii tähelepanuväärset sel näitusel paraku ei kuule. N-ö tasuta kaasaandena meenub üks (Fääri saarte?) muusik, kes tegi jääst instrumente ja nendega plaaditäie kummalist muusikat. Lühidalt, tundsin välisalvestiste puhul puudust jää kõlast, kuigi midagi sellist (tuul jääl, lained jääpangal, jäälõhkuja läbi jää) „Tsoon 3s“ ka oli. Samal ajal oligi vist tegu video välisalvestistega, millele suuri kõlaootusi panna ei tasu. Kaader oli olulisem.

Näitus oli, nagu juba öeldud, lihtne, minimalistlik, terviklik ja väga ökonoomne. Erilist küsimust, et miks ja kuidas, ei tekkinud. Miinuspoolele kandub seega üllatuste vähesus (kui mitte pidada selleks Johni senise leivanumbri, helikunsti vähest osakaalu). Plussiks kuhjuvad huvitavad ja rahustavad (jäin neid vaadates magama, mis aga pole autori süü – pigem autori ja kujundaja teene, ma olingi väsinud) kaadrid, jää­piltide ilu ja läbimõeldud kompositsioon. Ja jää.