Selle lavastuse puhul annab teatris valitsev õhkkond etendusele sooja ja intiimse kammertooni. Laval on vaid kaks näitlejat: Raivo Rüütel ja Silver Kaljula – mister Green ja Ross Gardiner. Üks vana, elunäinud, kibestumisokastega mees ning teine noor ja entusiastlik pangatöötaja. Tegevus kulgeb vana mehe New Yorgi tagasihoidlikus korteris, kus selle peremees näeb igas võõras oma elu kallale kippujat ning on petukõnede vältimiseks telefoni välja lülitanud. Ross Gardiner on aga „tunginud“ sinna, kuna tal on kohustus heastada vanahärrale tänaval põhjustatud kukkumine kord nädalas sotsiaalabi pakkumisega.
Ameerika kirjaniku Jeff Baroni näidend „Mr Greeni külaline“ on praegu üle maailma ülimalt populaarne. 1996. aastal kirjutatud näidendit on lavastatud üle 600 korra 53 riigis. Nüüd siis ka Eestis, Viljandi teatris Temufi.*
See iseenesest lihtne lugu muutub siin tänu tundlikule lavastajale ja näitlejate suurepärasele mängule omapäraseks duett-duelliks, kus iga järgmine repliik on justkui etteaimatav, ent siiski täiesti ootamatu. Mõlemal tegelasel on oma, mitte just lihtne elusaatus, nad elavad justkui eri maailmas, näivad esmapilgul täiesti vastandlikena, ent jõuavad etenduse lõpus ühiste väärtuste tunnetamiseni.
Mõlema esialgu kramplikult varjatavad küljed avanevad vaatajale grammhaaval solvumiste ja demonstratiivsete pooside kaudu, mis võimaldavad vaid õige õrnalt aimata tegelaste sisepingeid. Nende publikule nähtavaks muutmine nõuab täpset lavastajakätt ja mõlemalt näitlejalt ka tundlikku näitlejaannet. See tähendab pidevat laveerimist koomilise ja traagilise vahel. Tasub vaid tähele panna, kuidas vana mehe kõnnak, tema pilk ja hoiak väljendab ootamatult muutuvaid meeleolusid. Võib vaid aimata, millise psühholoogilise põhjalikkusega on lavastaja Erki Aule dialoogi kõik nüansid näitlejatega läbi töötanud. Tulemuseks on algusest lõpuni pinget ja kaasaelamist hoidev lavastus, kus saab jäägitult nautida näitlejate nüansirikast mängu.
Kuid seda kõike vaadates meenus mulle midagi hoopis muud, tuli meelde kahe väga hea näitleja nauditav dialoog, aga hoopis ammustel aegadel. Jutt on nüüd juba rohkem kui 60 aastat tagasi nähtud etendustest Kadrioru kunstimuuseumi saalis. Sinna mahtus ligikaudu kõigest 50 inimest. Oli vaid kaks näitlejat, kuid see-eest millised: Ants Eskola ja Linda Rummo. Mängiti Jerome Kilty „Armsat luiskajat“, mis on kirjutatud George Bernard Shaw’ kirjade põhjal tema armastatud näitlejale Stella Campbellile. Aga mitte ainult näitlejate mäng ja lavastus, vaid ka ruumis valitsev ja seda ümbritsev õhkkond sarnanes sellega, mida nüüd kogesin Temufis. Elavad reageeringud muudavad teatrietenduse elusaks ja annavad saalile ühise hinguse, teevad elamuse unustamatuks.
Temufi teatrimaja iseenesest köidab oma kammerliku intiimsusega. Kõik on just sulle kui vaatajale loodud. Samal ajal, kui suurte teatrite ka väikeste saalide atmosfäär on kuidagi isikupäratu, on siin kõik kodune ja hubane. Publikut eraldavad fuajeest ja baarist vaid etenduse ajaks ette tõmmatavad eesriided. Kõigile pakutakse tervituspokaal ka tavaetendusel, baar on avatud nii enne etendust kui ka selle järel. Iseenesest pole selles kõiges ju midagi erakordset, ometi annab see etendustele mingi kordumatu atmosfääri.
Ma ei teagi, kas selline Voldemar Panso juurutatud tubateatri vorm oli tollal eksperimendilembese lavastaja teadlik valik või tulenes see asjaolust, et siis polnud Noorsooteatril veel oma saali, kuid selliseid kammerteatri vormis tehtud lavastusi oli tegelikult rohkemgi. Neid mängiti Kadriorus, Kirjanike Majas ja ka mujal. Kaks näitlejat, filigraanne näitlejaesitus.
Kuid lavastuse „Mr Greeni külaline“ juures juhin eraldi tähelepanu muusikalisele kujundusele. Selle autor Martin Aulis on varemgi oma töödega Temufis tähelepanu äratanud, kas või lavastustes „Wikmani poisid“ või „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“. Seekord tõstan esile juudi rahvuslike muusikaliste motiivide oskusliku ja diskreetse kasutamise. Muusika ei suru end peale, ent annab tegevusele rahvusliku fooni, ilma milleta oleks raske mõista ka viited juudi toitudele. Sama diskreetselt on lavastaja lahendanud ka noore tegelase seksuaalse sättumuse teema, mis tekitab teatris tihtilugu piinlikkust.
* Vt ka Margus Haav, Maailmakuulus näitekirjanik: teater on nagu püha paik. – Postimees 18. III 2026.
